pärt ületas uudisekünnise

see on see kuulus pläki lugu

arvo pärdil pole tulevikku

Pärt seebiks! Pistke omale persse see Pärtide, Klasside ja Oitrahhide globaalne inin. Kõige rõvedam on see, kui klassikalist muusikat, eriti moodsat klassikat, millel muide pole tegemist ei klassika ega moega – vingutatakse maksumaksja raha eest kui rahvuskultuuri. Vittu!

Mis kuradi rahvuskultuur see on? See on pask. Moodne klassika on rahvusvahelise kultuuriimperialismi agent ja tuleb sellisena käibelt kõrvaldada. Eriti piinlik on mul koolivend Pärdi pärast, kes hülgas eesti kultuuri okkalise raja ja hüppas kultuurimperialismi sita ja spermaga libestatud reele. ma sülitan ta roojase partituuri peale.

Enesestki mõista ei ole inimsusevastastel kurjategijatel, kes planeerivad illuminaatide võigast poliitikat sümfoonilise orkestri abil ellu viia paremat abimeest kui Arvo Pärt. Rahvusliku omapärata, moraalsete väärtusteta, perversse meelolu ja loomaliku kõlaga – just selline on Pärdi niinimetatud looming.

Normaalsed inimesed on Pärdi muusika ammu putsi saatnud. Üheski korralikus kodus pole Pärt ega temasugused probleemiks. Ent riiklikul tasandil on seda kultuuriparasitismi ilget vormi pikalt ja pidevalt mahitatud. Megaklots topitakse väärastunud klassika esitajate, õpetajate, propageerijate ja õigustajate taskusse. Õudne parasitism.

Kõige hullem on see, et selline tegevus oli kuni siiani seaduslik ja kõrvaldas käibelt rahvuskultuuri edendamiseks mõeldud raha. Nimetatud põhiseaduse vastane tegevus saab aga olema nüüdsest oluliselt raskendatud. Nimelt võttis ÜRO juures sebiv UNESCO vastu targa seaduse, mis räägib ääriveeri kultuuride mitmekesisuse kaitsest aga sisuliselt võitleb arvopärtluse vastu.

Tsiteerin ühte tavalist päevalehte: “ÜRO juures kultuuriprobleemidega tegelev UNESCO kinnitab Pariisis täna konventsiooni, mis annab riikidele võimaluse senisest rohkem võidelda kultuuriimperialismi vastu.” Lisame siia juurde, et konventsioonid on kohustuslikud kõigile ÜROga liitunud riikidel ja seisavad kõrgemal kohalikest seadustest.

Nüüd hakkab vedel väljaheide kõrges kaares laiali pritsima. Konventsiooni vastu oli muide ainult kaks paariariiki – usa ja iisrael. Pole ilmselt tarvis pikemalt seletada, kes on kultuuriimperialismi taga. Värdjad loomulikult. Ikka need samad ameerikas ilma teinud ja iisraelist meelekinnitust saanud suured ja väikesed arvopärdid. sageli ka pärdikud.

Pärtide laiutamine on eriti keeruline Kanadas ja Prantsusmaal, kus kehtivad kvoodid, mis loovad rohkem ruumi omamaisele kultuurile. Taolised kvoodid tuleb ka Eestis sisse viia, sest meie kultuur ei ole kindlasti paremas olukorras kui prantsuse või kanada oma. Maailma parim filmirezisöör Guy Maddin on teatavasti pärit suvalisest Kanada urkast.

Kes konventsiooni pärast vinguvad, ikka need samad maniakid, kes Iraagis vange vägistavad - jänkid ja britid. Tasakaalust väljas, ulub mingi inglise sitakott. Samas soomlased kiidavad, et tegemist on esimese tõelise rahvusvahelise kultuurikokkuleppega, mille eesmärk on globaliseeruvas maailmas kaitsta väikesi kultuure, keeli ja pärimusi.

Kultuuriimperialism pole süütu kloun, selle järel käib majanduslik orjastamine ja sõjaline vallutamine. Me ei tohi Arvo Pärdi muusikat kiskuda välja kontekstist, milles ja mille jaoks ta on tehtud. See on salongid ja vallutussõjad, pangad ja tankid, Hollywood ja Gunatanamo. See on see, mida keegi peale väärastunud pervode ei salli ega tohigi sallida.

Õige eesti metal on nüüd konventsiooniga tagatud riiklik prioriteet number üks ja kes seadust ei täida see maetakse elavalt või küntakse tal klaveriga pea otsast.