(:)faktid on karmid asjad

ostsin keele ja kirjanduse kaksiknumbri 8/9 08 ja von dodereri strudlhofi trepi, hr lindepuult sain zbigniew herberti valitud luuletused - ligi 300 lk puhat kulda - soovitan, see on üks parimaid luuleraamatuid läbi aegade, et mitte öelda kõige parem, kaanekujundus on kahvatuvõitu aga see on ka ainus etteheide. kisub sinna kanti, et tuleb hakata poola keelt õppima.

jooksvad küsimused

kuu sportlane

see lugu ei kajasta vene delfi toimetuse seisukohta

tavaline abjektsioon

ekspress kohtumisest tundmatuga

magasiin Ji teemal

vadi klassikaraadios

üks tagasihoidlik raamatututvustus

(:)luuletus elust enesest

nagu oleks parnass mõni laenu-hoiu-ühisus ning luule diskonteeritav veksel tilk tõde viimaks väitel eks sel sama tallat nagu pangamaja rada parnassigi tee klientisid sada ent vähe neid kannab keda sisemine rahutus kelle luule kuuma südame jahutus

see oli barbarus ja üks
neist vähestest olen mina
luuletus tuleb siin

(:)
küüditajad
inisevad
vabastamisest

erastajad
ja liigakasuvõtjad
soiuvad
turuvabadusest

miks nad ei
võiks inimese
moodi rääkida

(:)pilte ja hääli eesti loodusest

lähen välja jalutama, vahelduseks rutiiniks kujunenud majanduslangusele, uuele suurele sõjale ja soome intellektualistide ägamisele - midagi, midagi täiesti õõvastavat - kuulasin raadiot, tätte rääkis ühe tädiga sellest, mille poolest erineb inimene loomast. enam ei taha kuulata, milleks, milleks on inimese rakkudes nii pikk dna ahel, et sama tee maha sõitmiseks peab reaktiivhävitaja lendama 200 aastat?

loodusega on mul üldse väga võikaid kogemusi, üritasin lugeda prof joh piiperi raamatut pilte ja hääli eesti loodusest, riikliku kirjastuse väljaanne, tln 1960 - looduskirjandus, saatan ise juhtis selle mehe sulge, midagi nii võltsi, maitsetut ja küündimatut poleks ma osanud eales ette kujutada.

soovitan seda piinlikku teost nii tema öökimaajava keele kui buratiinoliku ilmavaate pärast, kui inimliku piiratuse kontsentreeritud väljendust. loed ja ei pea enam kunagi konna lahkama, piiperi kõrval oled sinagi, hea tätte, jumala loodud inimene. osundan:

punased ja valged näälikesed, mis elamu ees õitsesid, olid juba ärganud ja püüdsid külmi kastetilku oma õilmeilt maha raputada lk 187