Reede, november 30, 2007

(:) et ma ka lõhki ei lähe











elunäinud inimesena tunnen siirast kadedust noorte esimese meediajoovastuse pärast, loen neid plogisid, kus keegi on käinud saates paar ja lapsepõlv tuleb meelde - noored on elevil - eks ta ole, süütus läind, kuidas see teisiti saakski alata, aga meie kersnaga vaatame seda asja natuke teise nurga alt, kusagilt seest. suvel helistas paari saate tibi ja kutsus saatesse oma kolumni tegema, surusin edevuse maha, sest parasviisi oli revidentidega kindel diil.

õnneks lömastusid revidendid vastutuse koorma all ning tänu allahile pole ma nimetatud kvaliteettootega mingil kombel seotud. üle noa tera pääsesin kunagi ka juure ja kivirähu raadiosaatest, alguses oli mõte, et seda saadet teeme me kolmekesi aga mul oli parasviisi kõigis raadiojaamades esinemiskeeld. fakt.

siit järeldused, kui tahate meediasse püsima jääda, siis ärge mingil juhul üritage eetris inimeseks jääda. te võite küll jääda inimeseks aga mitte ekraanile. aga raiuge või tükkideks, ma ei taha igasugusesse telesaatesse.

tuleb meelde üks vana tabasco tv reklaam, paks poiss istub teleka ees tugitoolis ja sööb pitsat, mõlemas käes on kaks kolm pitsat, jõmmi priskele põlvele laskub sääsk, tüübi ilme on hämar, sääsk tõmbab ennast rihmaks ja lendab minema, õgardi ilme selgub, tugitooli ümber vedelavad tühjad tabasco pudelid, sääsk lendab eemale ja plahvatab. tulekera.

(:) SUMO tapeet rikastele









kui sa oled tõeline mees, kui sinu monitor on kaksteist sõidurida lai ja ulatub toompea korteri aknast otse soome lahe teisele kaldale /lihtrahvas peab seda gaasitoruks/ siis on see siin sinu tapeet; aga kui sa oled jumal ning sul on laiekraan molu või kurat teab mis resolutsioon, siis anna mõõdud, õmbleme andresega sulle sihukese laudlina, et armani ka ei söö

(:) SUMO tapeet vaestele







kui sa oled väike inimene, väikeses laua taga, millel irvitab sulle näkku väike monitor, siis on see sinu ainus võimalus. millestki tuleb alustada inimväärset olemist, sina alustad tapeedist. ja ära topi seda endale püksi, see käib desktoppi. side lõpp.

Neljapäev, november 29, 2007

(:) anaalne haiku on täielik hitt









ma liigitan haikusid manuaalseteks, oraalseteks ja anaalseteks; manuaalsed on kõige mõttetumad, neil pole isegi mitte käsitöö väärtust (tekstinäide: lörtsitiibadega/rähklevad lõuna poole/hilised kured), oraalsed ületavad kõla poolest manuaalseid, kui ei ole neist väärtuslikumad (tekstinäide: tüümianinõmm/rajalt eksinu vari/kuuvalgel õõtsub). anaalne haiku on igas mõttes kahe eelmise vastand -

(:)
sa ei näe enam
mitte kunagi päikest
ainult telekat

Kolmapäev, november 28, 2007

(:) uus raamat tuleb trükikojast

























järgmisel nädalal, mul on vastikult hea meel teatada, et valmib mu eritellimusel õmmeldud haikukogu (:)SUMO, raamat on ilus ja tekst laastavalt mõjurikas; kvaliteedikontroll oli seegi kord pärnu standardile vastav - kolmesajast haikust läks raamatusse viiendik. aga mis põhiline, töötasin välja originaalse haikuraamatu kondikava, seitse kindla struktuuriga peatükki, juba üksi selle eest tuleks mind küüditada loorberilaant langetama. varsti selliseid enam ei tehta, tootmiskulud on liiga suured.


(:) SUMO
kivisildniku haikud

Ji 2007

Kunstnik:
Andres G. Adamson

Toetaja:
Kultuurkapital

Trükkal:
Pajoprint

(:) uus suur helikandja









kui kord taugiga plaadi tegemine on harjumuseks saanud, siis on sellest kaunikesti raske vabaneda, luulepalaadi verbaalne komponent on kõvakettale loetud, kujundusprintsiibid on selgunud, unelmate meeskond kokku opandud, suuremad hitid välja valitud, nüüd pole muud kui alternatiivi kategooria kuldplaat seinale naelutada. sa raisk kui hea plaat see tuleb. uskumatult hea.

(:) SÕDA JA RAHU
kivisildniku luule CD formaadis

Tootja:
Ji kirjastus

Aeg:
2008 I kvartal

Hääled:
Hendrik Toompere
Jan Kaus
Madis Kalmet
Mirtel Pohla
Peeter Volkonski
Taavi Eelmaa
Toomas Lõhmuste

Helid:
Meelis Tauk ja üllatusesineja

Pilt:
Mart Anderson

Aju:
Külli Tüli - helilavastaja
Urmas Vadi – lavastaja

Tekst:
(:)kivisildnik

(:) kirik devalveerub I+I avaldus










seekord tuleb I+I avaldustega 100% nõustuda, mulle tundub et vaimne pagulus on pannud nad elu üle järele mõtlema. üritage teiegi vahel mõelda, sellest tõuseb ainult tulu. kirik - see roojane mädapaise terve mõistuse kubemes - see tuleb laiaks litsuda, seda tuleb alandada nagu teeb seda kivirähk, mõnitada nagu ervin õunapuu ja seespoolt õõnestada nagu uku masing. kiriku väärust võib aga ka pisendada nii, nagu teevad seda pastorid jõulude ajal televisioonis mökitades või kroonika oma silmakirjalikku lima ajades. muide siinkohal meenub mulle minu viimane esinemiskeeld, mille kehtestas maaleht ristikoerte survel. see juhtus ekskommunistist peatoimetaja ajal 2006. aasta aprillis, tegin neile lugusid, muuhulgas ka telepastoritest - oh seda kisa ja vingumist, mis lahti läks, mustakuuemeeste hord valgus maalehe toimetusse ja tagus jalgu vastu maad, muude hulgas verd täis valgunud silmadega toomas paul, keda miskipärast peetakse kirjaoskajaks. pole normaalset pappi, kõik nad on ühesugused silmakirjatsejad ja märtasejad; ootan huviga eesti kiriku jõulujutuvõistluse tulemusi.

Teisipäev, november 27, 2007

(:) sopaleht kroonika devalveeritakse








täna öösel devalveeritakse saasta- ja sopaleht kroonika, seda kinnitavad õige mitmed umbkeelsed plogid, mismoodi see väärtusetu kraam saaks veel odavamaks muutuda minu mõistus kinni ei võta aga kui juba vene keeles kirjutatakse siis peab see ometi juhtuma, nii et päästke oma kroonikad, vahetage nad õhtulehe, direktori või klaashelmeste vastu, täna öösel kell 4.00 juhtub see, et kroonika väärtus langeb alla loetavuse piiri, pildi ka muidgi. nendega on lõpp. mis te teete oma vanade heade kroonikatega, kui need enam veerida ei kannata. sihuke väärtusetu asi on südame külge kasvanud, elu mõte kaob ära, nii on lood. seega haarake kroonikad aastakäigud kaenlasse ja tormake mööda linna ringi. keegi ikka millegi vastu vahetab. kui hästi läheb saate kalevi portaali passvöödi ja kasutajanime õnnelikuks omanikuks.

(:) kõik homodele appi I+I aktsioon









I+I on alustanud tänuväärset kampaaniat homode kapist välja päästmise eest, poolt ja nimel. selge et tuleb aidata, kujutage ette, et olete ise kappi kinni jäänud - pime, igav, mingid kasutud hilbud ripendavad, hinge matab ja nutt tuleb peale. kuid siis siis avab keegi hea inimene, näiteks I+I, kapiukse ning laseb teid välja, te saate tagasi valguse ja värske õhu kätte. lahe. toetame uut kamapaaniat, motivatsiooni pole vaja kaugelt otsida, iga vabastatud homo eest saate tonni jagu devalveerimata eesti kroone. arvan et hind on õiglane.

Esmaspäev, november 26, 2007

(:) eesti kroon vs tibla möla










üks kahest devalveerub täna öösel, võimalikud variandid on 1. eesti kroon devalveeritakse öösel kell 4.00 nagu väidavad tiblad öisest paskkonnast, vale vajub kell 23.00, millal tiblade andmetel hanguvad kommertspankade serverid 2) sama meeldiv variant on aga võimalus, et devalveerib tibla halin ja loll möla. kohaliku tähtsusega katastroof on mõne tunni kaugusel. kellele teed panuse sina? ma oletan et paskkonna rotid, kes vene eriteenistustelt saadus mässuraha tuuri panid, maksavad öösel oma mainega. jõudu ja edu. isiklikult oletan et kroon püsib endisl kursin veel tubli pool aastat.

(:) kohustuslike surmanaljade lühike loetelu










surelikel on palju probleeme, üks akuutsemaid neist kannab nime surm, kuskil tundis keegi huvi, kas surmaga tohib naljatada, seadused seda ei keela, psühholoogia põhitõdesid arvestades aga surmaga otse peab naljatama, meenutan siinkohal shotlaste rahvalikku matusemängu, mille käigus kadunuke seati piduliste ette istuma, torgati talle piip suhu ja anti siis turbatükkidega tuld – kes esimesena laibas piibu suust ära viskas oli võitja ning sai joodava või pandava auhinna, kui teil on valida kas loopida kütusega elavat inimest või surnut, kumma teie valite? nalja saab teha ikkagi ainult kellegi arvelt, surm ja surnud on ammendamatu huumori allikaks, võtame näiteks kas või darwini auhinna koguteosed, elavate lollide nöökimine põhjustab kannatusi nii lollile kui tema lähedastele, auhind aga toob rõõmu kogu inimkonnale – samas on surnul pohh, eriti loll surnu aja upu kaevust kana päästes koos suguvõra ja naabritega – huumori tagajärjed ja kõrvalmõjud ei kahjuta antud juhul kedagi ja ka teiste surnute puhul on humoristid paremini kaitstud, kui elavaid nöökides, nii palju surnutest, surm ise aga on väga tolerantne tegelane ega pane isegi burleski pahaks

(:) uus ravim I+I plogisõltuvuse vastu










plogisõltuvus on esimesel pilgus süütu tegevus, ehk isegi midagi lahedat, ent tegelikult see pole nii; kokkuvõttes on ta veelgi laostavam kui jalgpall või aktimaalimine; proovige vahepeal paar päeva ilma plogimata olla – kohe hakkab parem; paraku plogisõltlane seda aga ei suuda. vahet pole kas keegi loeb või ei, kui loeb siis saab sõltlane sellest ainult innustust, kui ei loe, üritab ta uuesti ja paremini; surnud ring, logimisel on nii spordi kui kunsti veetlused – edetabel, auhinnad, kriitikud, lingid siin ja seal, kommentaarid; kõik see on väga kena aga kus on tulemus; tulemust ei ole ja ravi ka ei ole aga see ravi tuleb, eks portaalid olnud ka alguses naljanumbrid; mingid kuuendajärguliste leheneegrite lihtsustatud versioonid teisejärguliste leheneegrite masstoodetest; aga palju praegu delfi maksab – ikka kohe päris mitu krooni, sama saatus ootab ka logijaid, nad lihtsalt ostetakse kunagi üles, soovitan praegu I+I kümne milliga ära osta, hiljem saab sajakordse vaheltkasuga luigele tuuri panna, kindel võit, samas ravib kümme milli ka surmatõve, pahast plogihaigusest rääkimata

Reede, november 23, 2007

(:) polügaamia on pluralismi ema








vaidlen siinkohal mitmes punktis vastu vahur afanasjevile; eilses loos kas polügaamia on inimsusvastane kuritegu? näitab kolleeg romaanikirjanik polügaamiat liiga mustades värvides; polügaamia pole muidugi meelakkumine, mitte et mu polügaamiakogemus oleks ülemäära suur, seda mitte aga terve mõistus keeldub uskumast, et polügaamias pole midagi positiivset. peab olema, isegi aids on inimkonnale kasulik, sest aitab müüa kummitooteid ja lisab laiatarbeseksile ekstreemspordi hõngu. olemuselt on polügaamia võrrand mitme tundmatuga ja nagu kõik intellektuaalsed väljakutsed, tekitab ta seljaaju dominandiga isikutel mentaalseid probleeme; sageli on polügaamia seotud naistega, seda ma ei eita, see on tõsine probleem, mille lahendust veel niipea ei paista; ka logistikaprobleemid on olemas aga see tuleb mõtteviisi eripärast, logistika subjektil on raske, logistika objekti aga lohistatakse reipalt ringi – tal pole muret miskit; mis aga kõige tähtsam, polügaamia on pluralismi ema, pluralism jääb ilma isikliku kogemusteta õõnsaks sõnakõlksuks, kõigil pole võimet abstraktselt mõelda, nad vajavad maailma tunnetamiseks käega katsutavaid tõsiasju. selliseid inimesi on palju ja me ei saa neid võtta kui omasuguseid; ometi tuleb neilgi aru saada, et polügaamia ei ole imeravim ega lahendus kõigile sajoobidele, parem kui polügaamiast saab läbitud etapp mõne aastaga, enam kui ajateenimine kaitseväes ta kindlasti ei paku.

(:) I+I saavad lapse, päriselt ka











seda horrorit, et veel sündimata laps langeb tsensuuri ohvriks, ei juhtu just iga päev; meil siin tr.ees kehtiv mentaalne abordireziim on aga asja nii kaugele viinud; I+I kirjutavad oma plogis selles, kui kaugel nad lapsega on, peagi esitletavale lapsuksele pole küll veel nime pandud aga ma soovitan siin mõned hõrgud variandid: vello, mari, ülo, tiina, kaupo, vesse, villu; samas tuleks ise julgelt võtta loodusnähtustelt nimesid nagu käbi, kõu, kaja, täht, kivi; öelge mulle üks põhjus miks lapse mini ei võiks olla pärn, havi, orav, karu, oja või laine. I+I peavad troonipärijale väga hoolikalt nime panema, sest meediahuvi on suur ja lihtsad inimesed järgivad pimesi eeskujusid. ithaka-dracula on asi mida lapsele nimeks panna ei tohi, noo kurat. ennem pangu lapsele nimeks ford, see on ikka inimese nimi.

Neljapäev, november 22, 2007

(:) õnnetu armastaja käsiraamat











sentimentalism on jälle moes, eile lugesin lehest nutust esseed, berk vaher kirjutas, et kirjanikele on vaja raha, arvasin et see on minu sooloesitus, see kirjanike raha - eksisin. tartlased on ikka tublid, mõni talina kirjanik võiks ka ministeeriumile kust näkku pritsida. hommikul vaatasin telekat, jänes minister rääkis laine, et kultuuriinimestele on vaja tunnustust. hakkab vaikselt kohale jõudma. kirjanikud ja kunstnikud on tõesti kerjused ja tunnustusluuserid, aga on veel armetumaid riskigruppe, eriti sihukesi kel kogu aeg vesi ahjus ja pisar palgel. õnnetud armastajad juhivad selles kategoorias pea kõiki tabeleid: aidsi tabel, südamevalu tabel, madala enesehinnangu ja madalate vaimsete võimete tabelid kaasaarvatud. kas olete tähele pannud, et õnnetud armastajad on lollid. on, see on fakt. kas lollus tuleb õnnetusest või õnnetus lollusest, mine võta kinni. ja kasu saab käsiraamatust olla juhmil ja küündimatul tegelasel. siiski ma annan õnnetutele armastajatele mõned kasulikud näpunäited, optimist nagu ma olen. kas te olete kunagi näinud õnnetut kiimlejat või õnnetud pornofriiki. pole selliseid kategooriaid, mida me sellest järeldame, tuleb otsida uusi väljakutseid. pornograafia teeb su õnnelikuks, tegu on professionaalidele mõeldud tootegrupiga. erinevalt armastusest, mis on üldjuhul taidlejalik, ebatervislik või koguni mürgine. ajage ennast ja teisi kiima ning probleemid kaovad kui võluväel. aga pikemalt ma ei viitsi ilma rahata kirjutada, teen sellest hoopis muusasse kolumni.

Kolmapäev, november 21, 2007

(:) luuletamine – see käib sul üle jõu IV osa










15. kui sportlane on munn, siis luuletaja on munand - mainitud asjaolu teeb olukorra kontrollimine oluliselt keerulisemaks. heal luuletajal on aga alati kaks muna, see tähendab, et lisaks teadvusele töötab tal loomeprotsessis ka alateadvus, mille olemasolugi on pigem kuulujutt kui tõestatud teadusklik fakt. alateadvusele osutamine on sama hea, kui öelda armukesele, et oled abielus buratiinoga või kirjutada äripäevas, su parimad spetsialistid on kingpool ja muhv.

16. ainuke paha asi on siin see, et me ei saa läbi ilma alateadvuseta aga ta siga jääb meie mõistuse piirest välja poole. buratiino võrdlus on oluliselt täpsem, kui lisame, et buratiinio, kellel on sinu pangaarve kasutamise ainuõigus, on parasviisi vanglas, pidevalt rämeda laksu alla ning te pole temaga isegi mitte tuttavad. täpsustan veel niipalju, et, vanglasse on ta istutatud juhtumiseviisi elu lõpuni. ja ikkagi on vahel häid luuletusi kirjutatud, seega üksikud imelood jutustavad meile reaalselt asetleidnud kohtumistest alateadvusega, ehk isegi selle monstrumi taltsutamisest.

17. kõige laiemalt rakendatud ja pikema traditsiooniga alateadvuse ohjamise praktika on palvetamine, paastumine ja lihasuretamine koos joovastavate ja valgustavate ainete kuritarvitamise, ohjeldamatu promiskuiteedi ja kriminaalsete perverssustega. teatavate mustrite, kompositsioonide ja rütmide loomine isiklikus elus, võib pärast rutiiniks muutumist kanduda üle teie teostele. loogika on selles, et kuigi te ei saa alateadvust kätte, ei õnnestu tal ka teie eest põgeneda, ta on ikkagi osa teist endast, kui te rakendate enda kallal halastamatut poeesiat, saab sellest mõjutaud ka teaduse kontrolliväline osa, ning sealtkaudu jõuab väärikus ka teie loomingusse. Kui te lähete lõpuni on kõik ok aga nõrk inimene seda ei suuda. tavaliselt peatuvad luule poole püüdlejad klassikalise tee esimesel neljandikul, rikuvad küll ära oma elu aga ei julgemata minna edasi, ei saavuta nad eales tõeliste meistrite taset. juhtub siis kui te jääte poolele teele, selgub kui tutvute ingavr luahaääre loominguga.

18. kui teie eesmärgiks aga ei ole määritud paber ja rikutud elu, siis unustage klassikaline tee. mina soovitan julma teed, kasutan seda ise juba aastakümneid ja olen niivõrd edukas, et ei vaja enam isegi boreaalsete psühhedeelikute abi. ehkki detailides on erinevusi klassikalise ja julma tee vahel arvutu hulk, siis tark eristab põhilist – kui esimene loob rutiine ja automatisme ning ülendab nad kosmiliseks printsiibiks, siis teine hävitab rutiini niivõrd, kui see on bioloogilise eksistentsi säilitamise vaatepunktist võimalik. ka see lahendus on äärmuslik, kuid selles küsimuses valikuid ei ole.

19. ma soovitan investeerida väärisõllesse, mitte rämpspaberitesse. lugege raamatuid, lugege nii palju, et te sõna otseses mõttes varisete kokku. esiteks saate te sel kombel vaktsineeritud igasuguse saasta vastu – tüüplahendused, tavamõistuse punnitused, odav meelelahutus, lihtsa inimese arudsaam väärtkirjandusest, küündimatuse erinevad väljendusvormid – sellest kõigest saab alles siis villand kui te olete lugenud kõike ja pole teinud muud kui ainult lugenud. alles siis, kui okserefleks tõukab teist emale selle, mida enamus kirjaoskamatutest peab loomingu ülemiseks otsaks, saavad teile osaks kirjanduse tõelised naudingud, põrgupiinadele järgneb taevaliku õndsuse seisund, mida ma nimetan kirjaoskuseks.

20. aga see on ainult kõrvalmõju, tähtis on kokkuvarisemise hetk, seda ei tohi mööda lasta, see on teie elu kõige väärtuslikum osa, ainus mille nimel teil elada maksab; te et ei tohi sattuda koomasse ega jääda raamat näo all magama nagu kõige viimane pereisa oma uriini järele lehkava teleka ees. mõõdutundetu lugemise järel kokku varisedes on teie tervislik seisund väga halb, kui olete noor, peate lugema päevi, hiljem on loova seisundi saavutamine lihtsam, asja mõte on selles, et nõrgestatud organism ei suuda enam käigus hoida vähemtähtsaid rutiine nagu mõistus, eelarvamused, kultuurilised pidurid, hea maitse ja tavaloogika. nüüd olete te vaba kirjutama – tehke seda.

21. äravajumise hetke tabamine on sama keeruline, kui suusahüppajal äratõuke momendile pihta saada, nimetus julm tee ei ole müügitrikk vaid hoiatus. kui te alustate kirjutamist liiga vara ei ole te veel vormis, pidureid on liiga palju, ei saa hüpata, lumi on all; kui alustate kirjutamist liiga hilja, siis on ka okserefleks kadunud, mis tähendab seda, et olete ohtlik nii endale kui lugejale. pole võimalik maanduda, sest te alles tõukate ära. nii et loobuge mõttest luuletada, see ei ole teie jaoks. vähemalt esimesed aastakümned on see liiga valus. lihtsam on ristil ripendada.

järgneb

Teisipäev, november 20, 2007

(:) 2ILU festival








õilsal teemal kirjutab PP

(:) luisa, sul tissid paistavad!










sihukese pealkirjaga lugu on täna õhtulehes, kindlasti huvitab, te peate seda lugema, see on see, mida te vajate, kui kaunis päev ainult õhtuni samas tempos välja veaks. rohkemat ei oska tahatagi. igal juhul ma õnnitlen. tissi on meie kõige loetavamas lehes tänu allahile piisavalt aga tussi oleks rohkem vaja. härrad ja prauad toimetajad, see oli vihje. kirjutage midagi tussist ka, te ju oskate kirjutada? Kirjutatakse, lugupeetavad, tähtedega:
* amatöörpornograafia – mitteprofessionaalsete vahendite ja osalistega loodud teosed, sealhulgas ka näiteks veebikaamera abil.
* fetišpornograafia – spetsiifiliste kostüümide, võtete, materjalide, vahendite jmt eksponeerimine (maskid, piitsad, sidumine, kumm, lateks, nahk jne).
* homoseksuaalne pornograafia – samasooliste isikute (geide või lesbide) seksuaalse suhtlemise kujutamine.
* orgiastiline pornograafia – paljude isikute üheaegse seksuaalse suhtlemise kujutamine.
* rassispetsiifiline pornograafia – esinevad spetsiifilistesse rassidesse kuuluvad isikud (neegrid, asiaadid vmt).
* vuajeristlik pornograafia – varjatud kaameratega salvestatud pornograafia.
* tõsielupornograafia – salvestused väidetavalt reaalsest ja lavastamata seksuaalsest materjalist.

Reede, november 16, 2007

(:) jan kaus laamendab vikerraadios








jan kaus on eesti raadios kokku keeranud ühe vastikult kõrvakriipiva luulekava. oma
raadio-antoloogiasse on ta valinud persetäie häid asju, vt punkt 9.

hele laks tuleb vikerraadio eetrisse kolmapäeval, 21.nov. kl 23.05 , kordus
neljapäeva ööl vastu reedet, 30.nov. kl 00.05. Pärast eetriskäiku on see
järelkuulatav Internetis, vt Vikerraadio kodulehel Luuleruumi kausta
http://www.vikerraadio.ee/index.php?lang=est&main_id=358.
toimetaja Maris Johannes

Jan Kausi raadioantoloogia autorid ja tekstid:

1. Asko Künnap, Kivisisaliku silmad (Ja sisalikud vastasid, lk. 17)
2. Asko Künnap, See kõige suurem nõidus (Kõige ilusam sõda, lk. 15)
3. Asko Künnap, See viimane sigaret (Kõige ilusam sõda, lk. 89)
4. Jürgen Rooste, *milleks on vaja luulet (Ilusaks inimeseks avaluuletus)
5. Jürgen Rooste, Eesti küla (Rõõm ühest koledast päevast, lk. 9)
6. Elo Viiding, Eraelu erakordne tähtsus (Teatud erandid, lk. 16-17)
7. Kalju Kruusa, "Kuid kas on mu kallist r a s k e meelsust?" (Õigem Valem, Kruusa
tsükli avaluuletus)
8. Hasso Krull, *keset teleka ekraani (Kornukoopia, lk. 41)
9. Kivisildnik, Mina pean liivi preemia saama ((:) vägistatud jäämägi, lk. 38 - lk.
52, peatükid I, IV, V, VII, IX, XIII, XIV, XXI, XXIII, XXX, XXXIII
10. Triin Soomets, *sain täna aru, et kõike hoiabki koos küsimise pinge (Väljas, lk.
40)
11. Triin Soomets, *Armastusest ei aita... (Toormaterjal, lk. 37)
12. fs, *kui inimene sureb... (2004, lk. 70 - 71)
13. Karl Martin Sinijärv, *külm öö käib keset suve... (Kaardipakk 2, risti kuus)
14. Indrek Koff Kuradi kurg
15. Jan Kaus "Päev keset elu" (ilmus Akadeemias 2006, nr. 4)

Neljapäev, november 15, 2007

(:) olen seksikam kui kristiina ehin










püüdisn I+I plogi uurides selgusel jõuda miks nad aapo ja nakiga tülis on. naki listi lugeda ei viitsinud, kole pikad meilid. aga ei saanud minust ka seekord uurivat ajakirjanikku, I+I plogi kammides leidsin seksikate eesti kirjanike edetabeli ja on seda rõõmu, positsioneerusin meeskirjanike tabelis auväärsel neljandal kohal. tõsi veiko märkale jäin kõvast alla aga kenderitega suurt vahet pole. eriti tegi aga mu tuju heaks tõsiasi, et naiskirjanike tabeli 5-6 kohal virelevad kaheldava väärtusega seksisümbolid ehin/viiding, neist mõlemist olen ma ilusam ja see on egole kohe nii hea, et edasi ma kirjutamisele enam aega ei raiska, vean ennast lähimasse meelelhutusastusse ja manustan midagi rämedalt ebatervislikku. sealt see seks tuleb.

Kirjanikud. Mehed:
1. Veiko Märka 11
2. Heiti Kender 9
3. Kaur Kender 8
4. Sven Kivisildnik 6
5. Sass Henno 5

Tore on näha, et Tartu NAK igatpidi ruulib, Veiko ja Sven mõlemad esiviisikus!

Naised:
1. Kadri Kõusaar 20
2. Kerttu Rakke 12
3. Doris Kareva 11
4. Merle Jääger 9
5-6. Kristiina Ehin, Elo Viiding 8

(:) luuletus läks kaubaks ära











tänases ekspressis ilmus mu luuletus (:) emajõe silmad, loodan et see meenutab hr kivile tema kohustusi oma au ja väärikuse kaitsmise küsimuses, siiani pole tema sekundanid minuga ühendust võtnud. kunagi ilmus ka mõtteline osa luulekoolist, ei pannudki varem tähele. ka maaleht avaldas diagnoosi, mille ma panin varakustunud ilmi kollale, maalehes kirjutab minust ka langemets mida kirjutab ei tea, leht pole veel täismahus üleval, jutt käib poliitkorrektsuses silmakirjalikkusest, inteligentsiduell leiab mainimist.

(:) LEIN ja virtuaalne vangitorn – et I+I kõrvaldati käibelt










ega ületöötada ei maksa, seda ma ütlen, nii et I+I ja nende sõimajate sundpuhkus on igati teretulnud. kunstlik defitsiit on vana hea müüginipp; uurimised, juurdlused ja kohtud täpselt samuti; kultuur on aga eelkõige traditsioonid, seega astun ma täis otsustavust irja botikutesse ja jätkan sealt, kus plogiklassikud pooleli jäid; millest I+I viimati rääkisidki, ingridi tupelkiimast, meelis kapstase omasooiharusest ning eurovisiooni sõltuvusest, kindlasti millestki veel. meelis oli mul klassivend, esimesed kaheksa aastat rakvere esimeses keskkoolis – tõesti, pärast seda ma kippeli meelist enam eriti tõsiselt ei võtnud aga kindlasti polnud ta meie kooli tippfriik. kaugeltki mitte, mäletan üht koolilaagrit algkooli päevilt; kuskil põhjarannikul see oli, meelisel oli kaasas täiskomplekt kosmeetikat, kätekreemid ja mis kõik, see tekitas omajagu võõristust, aasta oli umbes nii 1977; samas laagris korraldati muuhulgas ka taransvestiidipidu, poisid naiseriietes ja tüdrukud meheriietes, see tundus täiesti normaalne, ilmselt meelis hiilgas kübara ja kleidiga, pead anda ei julge, küll aga oli tendents pigem selline, et ägedamad kutid ajasid kleidid selga, mina ja teised luuserid etendasid kõhukaid vanahärrasid, padi tressipluusi all; samas laagris andis tooni aga hoopis drenaazikese nime all tuntud ohver; teda peksti ja alandati pidevalt, ta oli krokodilli nimelise inglisekeele õpetaja poeg; õpetaja oli aga tõeline luupainaja, midagi hüsteeriku ja inimsööja vahepealset, ma sain krokodillilt vähemalt neli märkust nädalas, need algasid sõnadega svenil jälle… või sven jälle…; muidugi ei olnud see kooli rekord, nii et drenaazikese elu oli armutu verepõrgu, mina teda taguda ei viitsinud, neid kes teda igal võimalusel tümitasid ja nõgestega lähemalt tutvustasid oli küll ja veel, isegi kahju hakkas, drenaazikesel oli lõust pidevalt paistes ja mokk juba loomu poolest töllakil, temaga võrreldes oli meelis ikkagi ülik, siia ma tahtsingi välja jõuda, vähemalt lapsepõlv oli meil helge; ja helgemaks läks, kuni jõudis kätte aeg afganistani sõtta minna, siis ei olnud demokraatia levitamine ja rahu valvamine veel vabatahtlikud, pärast seda kui pooled meie kursuse kuttidest oli siiski armeesse võetud, kuigi agronoomiaõpingud pidid justkui ära päästma, milleks ma siis üldse põllumajandust õppima olin läinud? kindluse mõttes vedasin ennast staadioni hullumajja, olin just volgogradis lennukiga alla kukkunud ja ettekääne oli olemas, seal olime kuueses palatis, palati nr oli muide ka 6, neli patsienti olid simulantidest üliõpilased, kes vedelesid kuid priileival ja üritasid skisofreenikuid koroonas võita, ülejäänud kaks olid aga alati debiilikud, kelle diagnoosi kinnitamine võttis kümme päeva, debiilid vahetusid kiiresti, nende nimesid ei jõudnud keegi selgeks õppida, vasakpoolset kutsuti toruks, parempoolset juhtmeks, seoses drenaazikesega tuli meelde.

Kolmapäev, november 14, 2007

(:) uus tase eesti volikogumõrvades










kes veel julgeb väita, et rahvaliit pole kuritegelik organisatsioon. pealtnägijas näidatakse täna ilma rahata rahvaliidu taati, mustvee endist linnapead ja volikogu tonti, kes tellis verise inimmõrva. kas gennadi kulkov tellis mõrva postimüügi kataloogist või kuidagi teisiti, seda ma ei tea, igal juhul tegi rahvaliitlane seda tänavu kevadel, sihtmärgiks oli mingi taat volikogust, kinnitavad keskkriminaalpolitsei ja riigiprokuratuuri esindajad tänases etv saates pealtnägija. mulle hakkab eesti poliitika kohe päris meeldima, võib olla ka pealtnägija, saate pealt vaatan.

(:) kas kultuurigenotsiidi lõpp või uus silmakirjalikkus?










väga austatud kultuuriminister jänes annab teada, et kunstnikud ja kirjanikud tõstetakse riigi silmis sportlastega võrreldavasse kõrgusse. kena, esiteks on see ülestunnistus kuusteist aastat kestnud kultuurigenotsiidist, ning eeldab lisaks vabandusele ka kahjude korvamist. teiseks tuleb üle vaadata mitte ainult see, kuida edukaid vaimukangutajaid tunnustada vaid ka need mehhanismid, millega sportlased on medliteni aidatud ja luua vastavad rahastamis- ja toetamisskeemid ka kirjanike ja kunstnike jaoks. loodan et minister läheneb küsimusele süsteemselt ja konstruktiivselt. algus on paljutõotav, loodetavasti pole see järjekordne paaraadprojekt, mis lõpetab ajaloo prügikastis nagu meie väga austatud luuka evangeelium - ühiskondliku leppe eiteamis

(:) looduselamus - pardijäljed esimesel lumel








veendunud inimkultuuri esindajana olen ma alati olnud opositsioonis looduslüürika, maastikumaali ja kogu bukoolilise idülli laiutava skaalaga. tõsi, villem grünthal-ridala esikkogu olen ma korduvalt ja täie vaimse rahuldusega tarvitanud, eelkõige küll tsaariaegse soome trükikvaliteedi, maitseka kujunduse ja hõrgu vaimupeetuse järelmaitse pärast. hilisem ridala läheb aina enam mädanema ja minetab peagi oma hallitusjuustu pikantsuse. samas pole mul looduse vastu midagi, loodus ajab oma rida ja teeb seda oluliselt veenvamalt kui ridala. inimkultuuris eelistan ma spetsiifiliselt inimlikku, ütleme otse välja, marie heibergi küündimatus on mulle kallis, meeletu ambitsioon, teatav anne ja metoodiline, otse sajaprotsendiline läbikukkumine on inimkultuuri härmasuse täpne peegeldus. pardijäljed esimesel lumel, kerge külm, mõõdukas tuul, varajane videvik - istuks pingile ja laseks silma looja aga heiberg ununes teksade tagataskusse pistmata. õnneks, jumalad vihastavad kui tabavad su täiusliku õndsuse piirilt. kui palju olen ma selle pärast kannatanud.

Teisipäev, november 13, 2007

(:) kas inno ja irja devalveerumine on põhimõtteliselt võimalik










I+I ehk inno ja irja on plogipubliku vaieldamatud lemmikud. selge et plogitarvitaja ei jõua kõiki asju läbi lugeda ning ta peab tegema valiku. küsimus on selles, miks ta valib inno ja irja. teine küsimus on, kas ta kunagi võiks sellest valikust loobuda. kolmas küsimus on, millistel asjaoludel võiks see loobumine tõeks saada.

esimesele küsimusele on kõige lihtsam vastata – innol ja irjal on lähiminevikus tugev peavoolumeedia tugi, nad on väga viljakad autorid, serialism on moodsas kunstis aga A ja O aga mis kõige põhilisem, I+I (muide ma soovitan teil inno ja irja see kaubamärk kasutusele võtta, visuaalne identiteet on loomastuvas maailmas eluliselt tähtis) aga mis kõige põhilisem, inno ja irja on tänapäeva suprkangelased – nad elavad seda elu mida paljud tahaksid elada aga ei suuda, saa, taha või ei oska.

meenub üks saastafilm pändimeeste elust, vana kuulus pänd on ohus, lulja lahkub, teda võetakse asendama noor naga, kõik ilus, siis tekib nagal kamm oma tibi ja orgiate ühitamise küsimuses, vana pändimees ütle: ela sellist elu nagu su fännid tahaksid ise elada. kui sa seda ei tee on sinuga lõpp. tuleb lõpp. I+I elavad unelmate elu, tööl ei käi, tegelevad plogimisest vaba aja seksiga ning õiendavad halastamatult oma vaenlastega arveid. kes peale I+I seisaks antiikjumalatele ja koomiksitegelastele lähemal, kui siis ainult edgar savisaar, ta paraku ei söanda ausalt plogida ning seega ei omanda kunagi sümboliväärtust.

vastus teisele küsimusele, isegi prodidzi kaotas publiku, nagu juba mainitud on tendentsimuutus I+I ja loomingus, juhul kui fännid ei saa enam seda, mida nad tahavad, pööravad nad I+I brändile selja, väga vähesed esinejad suudavad stiili muuta ja läbimüüki säilitada, kõik ei ole deivid bõuid. ja bõui pole ka täna enam see mis ta oli üleeile. esinejad tüdinevad, nad on ikkagi inimesed, liinitöö ei sobi kõigile, publik muidugi välja arvatud.

vastus kolmandale küsimusele on eelkõige selles, kas publik muutub, kas mood või väärtused saavad lähitulevikus I+I saatuslikuks, ma millegipärast ei usu, et nad oma täisväärtuslikust elust niipea loobuvad, siin saab takistuseks olla eelkõige tervis või õnnetus. orjastamine ja loomastumine aina süvenevad, stress ja selle väljaelamine võtavad juba soome koolitapatalgute vorme, siin ma I+I ohtu ei näe. nende menu püsib kindlal alusel. vabadus, seks ja vaimne vägivald on ja jäävad. tahad või ei.

Esmaspäev, november 12, 2007

(:) priidu beieri modelli pihtimus








harva tarvitavad luuletajad modelle, maalikunstnikel on see praktika tavaline, luuletajad seevastu kardavad, et modellid hammustavad. priidu beier on üks vähestest mu mulle teadaolevatest poeetidest, kes kasutab alasti modelle. selest ka tema luuletuste tungiv elulisus, detailne visuaalus ja eriliselt valuline erootiline sajoob. lõunalehes on huvitav intervjuu, kus väga hea luuletaja hanno valdmann küsitleb klassik priidu beierit. muu hulgas peatub beier lühidalt ka ilusate inimestega seonduval. osundan:

Hanno valdmann: Samas ajakirjanumbris (Vikerkaar 4-5, 2006) ilmus „Saatan Tallinnas", kust ma loen välja seda, et te peate luuletaja Sven Kivisildnikku fašistiks.

Priidu beier: Tõesti, ta üritas lõhkuda koos Juku-Kalle Raidiga (ajalehe KesKus peatoimetaja –toim.) Russalka mälestussammast, uhkustasid veel sellega Postimehes. See oli vandalism. Kujur Amandus Adamson on pooleldi juut, isa poolt, ema eestlanna – Kivisildnik seda kindlasti teadis.

tsitaadi lõpp
beier kasutas peatükki allakirjutanu memuaarideraamatust MINU VÕITLUS, mis ilmus postimehes juku kalle raidi portreeloo juures, osundan:

Sven Kivisildnik
sõber, kolleeg

Jukuga on lõbus, sest tal on iga kord kaasas hulk toredaid inimesi. Nagu teatritrupp – kes kisendab, kes kargleb, kes visatakse trepist alla. Juku oskab ka nürimeelse seltskonna meeldejäävaks vormistada. Tõmbab kellelgi tooli alt, kohe muutub õhkkond sundimatuks ja inimesed vabanevad painest.

Ükskord ei olnud midagi teha, kaua sa ikka ühest õllekast teise jõlgud. Siis tuli Jukul mõte, et läheks Russalka juurde. See on see kole kuju, kuidagi saime kohale.

Siis ütleb Juku: «No on ikka moll. Sihukest jubedat libu pole enne näind.» Vaatame siis, mis tal viga on, et kas on lõug viltu või silmad punnis. Mingi asi häirib, aga mis just, ei saa aru. Kõrgel, aga üles ei saa, libe. Siis avaldusid Juku organisaatorivõimed. Veerand tunniga olid kohal alpinist, nüüd juba tuntud tegija, naelapüstol, ketaslõikur, köied, lambid. Ronisime mere poolt üles, et mendid ei näeks, ja pärast lasime naelad lõikuriga maha.

Aga rabelemisest oli kasu, ülevalt oli Russalka Sarneti nägu, see oli üks Vähi kaasosaline. Panime Näo-nimelise rubriigi käima.

tsitaadi lõpp
mis siis selle kõige peale kosta, mis muud, kui tuleb mälestused lõpuni kirjutada ja kogu see faililohe priidule läkitada. äsja sai ta mult stalini preemia, vaata viimat päevalehe kirjanduslisa arkaadia, võrgus pole. kui endisel tasemel minust luuletamist jätkab, siis saab teise stalini veel takkaosta, ega mul kahju ole.

(:) kirjanik pääses kulka ekspertgruppi









üllatus, üllatus, seitsme igati toreda inimese hulgas, kes kirjanduse raha laiali jagama hakkavad on ka üks kirjanik - indrek hirv. mingist kallutatud või erapoolikust suhtumisest ei saa rääkida, kirjanikud moodustavad ekspertgrupis tühise vähemuse aga nad on siiski esindatud. samas loodan, et kirjanikud saavad 1/7 kirjandusrahast, ehk isegi natuke rohkem, sest kirjanike liiduga seotud rahvast ja asjatundlikku pealegi on õige mitu. üleüldiselt ja objektiivselt vaadates on aga tegu siiski päris torede ekspertgrupiga:


KIRJANDUSE SIHTKAPITAL
Indrek Hirv
Ilona Kivirähk
Janika Kronberg
Krista Ojasaar
Sirje Olesk
Signe Siim (pildil)
Mart Velsker

(:) aarne ruben on valeprohvet ja primitiiv








kirjutab see tüüp delfis soome koolitapatalgutega seoses, osundan: "Miks koolitulistamise sündroom ei jõua arengumaadesse? Tõepoolest, meie siin võime täitsa kindlad olla: seda ei juhtu. Sa ei jõua mõelda ei parem- ega vasakäärmuslikke mõtteid, kui sa ei tea, kust homme vorsti ja leiba saada."

pole üldse kindel, kas darfuuri ja biafra tapatalgute korraldajad ja ohvrid üldse tevad mis on vorst. või peab väga austatud ruben aafrika miljonitapatalguid heaoluühiskonna toodeteks. mine võta kinni.

juhuslikke katkeid afromassimõrvadest
muide ükski mainitud riik ei kannata
üleliigse heaolu alla

Loodetavasti suudetakse tulevikus ära hoida selliseid massimõrvu, nagu toimus Ruandas, kui saja päevaga sai surma peaaegu miljon inimest.

Täna tuntakse Zairi maailmas Kongo Demokraatliku Vabariigi nime all. 1990ndate lõpul alanud verises kodusõjas tapeti kolm miljonit inimest. Ametlikult lõppesid suguharude vahelised tapatalgud 2003, kuid riigi idaosa on endiselt sõjapealike kontrolli all.

Õigus on ka neil, kes NATO operatsiooni kritiseerides tuletavad meelde, et maailmas on hetkel toimumas teisigi koletuid tapatalguid - näiteks Aafrikas. Vahe on selles, et sinna telesilm ei ulatu ning seepärast jäävad need konfliktid suurema tähelepanuta. Osalt just seepärast said Rwandas mõni aasta tagasi toimuda lausa mõistusevastased tapatalgud, kus elu kaotas sadu tuhandeid inimesi. Maailm aga vaatas kõike seda tegevusetult kõrvalt - CNN Rwandast vahetpidamata otsereportaazhe eetrisse ei andnud.

tapatalgud 1
tapatalgud 2

minu jaoks on see soome kooliuudis võrdne teadeadega sellest, et aafrikas tapeti kaks lesbit

Laupäev, november 10, 2007

(:) kutsusin krister kivi duellile










tänases postimehes kutsusun krister kivi duellile. kaitsen daamide au, krister solvas eesti rahvaluulet, rahvalaulikud aga on vastavate uringute valguses tädikesed. kirjandusmuuseumis töötavad samuti tädid. nii et krister peab oma lolli möla eest vastutama. mul ei ole muud võimalust kui isiklik arveteõiendamine, sest avaliku sõna nõukogus ja kohtus töötavad samuti tädid, seega ei nad olla adekavaatesd ega objektiivsed ja krister lüüakse risti sootunnuse põhjal. ma otsustasin anda talle võimaluse. heategija nagu ma olen. katsume jõudu, paneme üleoleku maksma, romantiliselt nagu renessansi ajal, siis oli igal kunstnikul mitu aumõrva hingel, need ajad on nüüd tagasi. täna on kristeril valida, kas loobuda duellist ja veeretada oma elupäevad lõpunis häbis ja alanduses; võtta enda kanda lisaks mõtteroimale ka minnu avaliku hukkaja piinlik roll või tunnistada minu üleolekut. kõik mainitud variandid sobivad allakirjutanule oivaliselt.

Kolmapäev, november 07, 2007

(:) ühe halva luuletuse analüüs









tundub et siiski on vaja kõik puust ja punaselt ette teha, keski on delfi naistekas suure suuga ja loomliku pealiskaudsusega võtnud kõne alla kohaliku luulekooli, tore et inimestel on vaimseid huvisid. uurisin siis millist riimilst luulet heaks peetakse - kirv ja kareva. ok viimane kareva pole kuigi riimiline aga võtame ta sellegi poolest ette. lähitulevikus koostan tüüpvigade ja nõrkuste kataloogi, sii ei pea enam nii pikalt seletama, vead on meie luuletajatel täpselt sama isikupäratud kui kordaminekud.

selge pilt kõik
need karevad ja hirved
kasutavad tehnikat
mis võimaldab teha luulet
kui selleks pole
kõige vähematki põhjust
ega vajadust

põhimass on mõlemal
formalistlik ballast

et mitte jääda üldsõnaliseks
võtame kareva luuletsued
viimases loomingus
nr 10 2007 lk 1443-44

tsükli esimene luletus algab
tugeva kujundiga
osundan:
"kui ei saa magada. kui.
kuigi. kuu
ära lõigatud küüs."

edasi ei juhtu midagi
kujundit ei suudeta põhjendada
edasi arendada
lihtsalt vaibuva intensiivsusega
joru - tüüpiline kasutu luule

2 lk savi
piinlik
osundan:

"kunagi pole me olnud
nii kaugel, nii lähedal...

valu tuletab meelde, et oled veel elus -
ala muutuvas ebakõlas.
lummuslik,
meeletu igatsushõige..."

tühjad sõnad
miks ta sellise asja tegi

veider et selliseid vigu teeb kogenud literaat

alguses on kujunud
ja siis algab selle lahjendamine

vääriskivist ei tehata
majale vundamenti
see pannakse vaateaknale
igal asjal on oma koht
enamus luuletajaid
aga seda ei mõista

kogu intensiivsus
sumbub luuletuse
esimestes ridades
ja kangelaslikult
lisatakse sellele
nürimeelset õlgi
sõnnikut ja muda

ma ütlen jõuetu

luuletus on sümptomaatiline
ka selles mõtes
et alati visuaalne
loogika ei korva
muu loogika puudumist

ehk oleks sellest materjalist
saanud korraliku 6 realise luuuletuse
aga et seda ei tehtud
siis pole millestki rääkida
peale halva käsitöö

lõpp on olemas
aga retooriline
ja bürokraatlik
osundan:
"mineraalsus on minevik,
mina reaalsus veel pole."

algusega võrreldes
puine ja targutav

ma ei viitsi kogu karevat
pulkadeks lahti lammutada
hirve veel vähem

rõhutan veelkord
et arenenud maitset
vaimne rämpstoit
ei rahulda

(:) meditatsioon teeb sust henn rilaksi










kas keegi mäletab veel poplauljat nimega henn rilaks. see mees oli kange mediteerima. mis juhtus edasi.?tervis läks käest ära, meditatsiooni ohtlikuse saates näidati teda aga mis täpselt juhus jäi arusaamatusk, kas katus hakkas sõitma või pööras muidu ära, igal juhul mediteerinud mehe silmavaade oli enam kui kõnekas. nii et enne kui hakkate teivid lintsi näpunäidete järgi mediteerima, vaadke henn rilaksile otsa. mitte et mul teist kahju oleks aga pärast on suht vastik vaadata. hoiame keskkonda enada ümber, ärme reostame seda katkiste inimestega.

(:) eesnäärmevähi maaimameister saab riigilt maja











vähemalt peaks see nii olema. kõikvõimalikke jaburaid maailmarekordeid tunnustab riik sellega, et annab rekordi tegijale raha ja/või maja. isegi olümpiakuld tagab maja, kuigi ei see ei ole tavaliselt maailmarekordi lähedalgi. nii et eesti meeste meeskondlik maailmarekord eesnäärmevähki suremises väärib samuti tunnustust, demokraatia aluseks olev võrdse kohtlemise printsiip eelkõige. kellele anda maja? kas kõigile surnutele või üks kogu meeskonna peale. kui nii siis kuhu see maja ehitada. minu ettepanek on järgmine. kuna tegu on niikuinii sümboolse aktiga, tegijad sügavad teatavasti parematel jahimaadel taganääret, siis tuleb mõni olemasolev maja ümber nimetada eesnäärmemajaks, miks mitte stenboki maja, see stenbokk on üks võõras ja vanamoodu nimi, mis kellelegi midagi ei ütle. nii teemegi.

(:) pistke see vene lolledz endale...










tallina ülikool kavatseb avada vene kolledzi. ja mida ütleb vene keele kohta meie põhisedus ja keelesedus? ei midagi head, järelikult sellist asja ei tule. selge et tegemist on ahnuse ja multikulti väärõpetusega, minu tagasihoidlikul hinnangul on tegu ebasedusliku aktiivsusega - vaatame mis kohus otsustab. kaaluge härrased talina ülikoolist enne kui asju teete ka võimalikke kohtulahendeid. lugege multikultuuri ohtudest eplist ja nõmedusest sirbist. kummaline on see et vene suveniirid talina vanalinnas ajavad normaalsetel inimestel südame pahaks aga kriminaalse hõnguga vene tv ja kolledz maksimaksja rahaga ei huvita kedagi. jooge midagi lahjemat härrased multikulturnikud.

Teisipäev, november 06, 2007

(:) van der eurourood keeb seebiks









see müüdav töll on nüüd kõigil hambus, rõõm. rõõm. rõõm. söögu oma sitta, jäi vahele närune mölakas, müüdav penisepikendus, molu, jobu, haige kusik. raisk, kummist lustipulk - pruuni ostaga. närune ja roojane inimlojus. jälgand.

(:) anonüümne tatt on teaduslik fakt









palju kurdetakse ja arutatakse anonüümse tatipritsimise teemadel. mainitud asjaolu võib häirida aga see on niisama möödapääsmatu kui muda rentslis. mõned inimesed lihtsalt on anonüümne tatt ja nad pole võimelised pritsima midagi muud kui anonüümset tatti. ma ei soovita nendega vahekorda astuda, pritsivad teile anonüümset tatti igasse auku. elage siis selle tundega edasi. tekib küsimis mida teha. tuleb kanda saapaid, et sokid ligaseks ei saaks, veel parem kõndida väljapool rentsleid, soovitavalt liikuda vabas looduses, mitte urbaniseerunud mülgastes. miks ma peaksin lugema lehti või nende kommentaare, kui ilukirjandus mõeldi juba tuhandeid aastaid tagasi välja, raamatupoed on suuremates linnades ja absoluutselt igas internetis. krisostomus müüb ka ilma krediitkaardita, ma ei sa aru muilles küsimus on. kui te sumpate kõrvuni anonüümses tatis, siis on ikkagi teie vaba valik. mõelge kuidas oma vabaduse jäänudeid sihipärasemalt kasutada. muud midagi.

(:) tunnistan ausalt ingridi üles ja kõik teised ka, erutavate memuaaride II köide









ühesõnaga olid kaheksakümnendad, hall ja rõõmutu okupatsiooniaeg. tartu, te kujutate isegi ette. emajõgi, ajakirjandusõpingud, seltsimees uus loeb nõukogude grafomaania aluseid, seltsimees olesk prääksub lihtsalt igavusest, sekka muidugi ka mõni helgem hetk, ann malts või antiigi unt, ehk reet kaski, kes ei väsinud mind düsgraafia pärast alandamast. pole siis imestada, et lühikest aega pidasin haaremit, mis koosnes ernditult kursuseõdedest, kust neid muid naisi ikka võtta. oli neid kolm, neli või viis, enam ei mäleta. lugu algas mingis telepraktikumis, kus tuli suvalisi asju lindile jäädvustada. noored ei mõtle ju muust kui seksist, nii siis hakkasime tegema omaagsete filmide kavereid. oli selline film nagu saja aasta pärast mais, see rääkis viktor kingisepa elust, mina mängisin kingiseppa, sest ma olin üleni karva kasvanud, habeme pärast sain filmis peaosa, nahkmantel oli mul ka, võibolla sai see määravaks. lihtne oli mängida, ma ainult kas seisin või lamasin, teised mässasid kaametate ja heliga. mäletan kahte episoodi, ühes olin ma seotud ülikooli kohviku raudaia külge, milleks jumal seda ise teab. teine episood oli aga mahlakam, see kujutas viktor kingisepa haaremit, kingisepp vedeles maas ja tegi suitsu, kuruseõed tantsisid kõhutantsu, võimalik et nende hulgas oli ka ingrid, hilisem lähivälismaa. isegi warhol ei oleks võinud midagi uimasemat lavastada. sellega on minu pihtimuste ametlik osa lõppenud, paraku lõppes haaremiperiood koos võtteperioodiga. kahju.

Esmaspäev, november 05, 2007

(:) tunnistan ausalt ingridi üles, käisin temaga










oli mis oli, aga häbenema ma seda ei hakka, käisin ingrid tähismaaga (hilisem ingrid lähivälismaa) ühel kursusel, see oli tartus ja aasta oli siis 80+, ingrid oli siis ikka ulka noorem ja valitses karm okupatsioonireziim, preesnev oli juba surnd ja mingi loll kehtestas kuiva seduse, ime et see see aeg üldse üle elati, ma olin siis veel karsklane muidugi, nii et polnd hullu. selles mõttes, teisem mõttes aga oli asi ikkagi enam kui hull. ega siis peale nikkumine ja taksoviina muud meelelhutust ei olnudki. tartusse soome telekas ei paistnud. ma juba ütlesin et oli raske elu, tervise peale hakkas. täna pole aega pikemalt rääkida, homme kirjutan oma suhted ingridiga põhjalikult lahti. muide, ma ei mäleta, et ingrid oleks kunagi öelnud midagi, kui talt just ei küsitud.

(:) tibladele saksa kodakondus; torujuhtme poole









keskuses on mul kaks iad lugu, ühes tõestan veenvalt, et tiblad peavad saama saksa kodakondsuse: "Nüüd moosivad gastroleerivad murjanid meid, et me annaksime tibladele Eesti kodakondsuse, ehkki ka see pole eriti hea kodakondsus. Saksa oma on parem, saab abiraha ja ei pea tööd tegema ega keelt õppima. Elu nagu moslemite paradiisis – ainult peksa naist ja joo viina, muret mitte mingisugust.

Seaduste järgi ei tohigi migrantidele ebakvaliteetset Eesti kodakondsust pähe määrida. Kuidas nad siia üldse said, kas Eesti valitsus tõi, kas eesti rahvas küüditas? Ei olnud nii, oli pakt kahe riigi vahel, need olid Saksamaa Ribbentropi isikus ja Venemaa Molotovi isikus.

Mõlemad kirjutasid alla.

Nii et saada on kolonistidel ikkagi ainult kas vene või saksa kodakondsus."

teises loos olen torujuhtme poolt: "Torujuhtme vastu on ainult lollid ja värdjad, see on see gaasitoru, eks ole. Kõik haritud inimesed on selle toru poolt. Aru küll ei saa miks, aga ju siis on vaja olla. Haritud inimesed on minu meelest ikka õigete torude poolt olnud. Ma olen ka siis toru poolt."

Pühapäev, november 04, 2007

(:) luuletamine - see käib sul üle jõu 3. osa










8. ja nüüd põhiline luuletamise võimatu missiooni juures. eelnevast võis teile jääda mulje, et luuletamine on intellektuaalne distsipliin. ärge ennast petke, nii see ei ole, luuletamine on toore jõu manifestatsioon. oma reeglite peale surumine lugejale, seeläbi inimkonnale ja sealt edasi kogu teadaolevale maailmaruumile. esimeses osas kirjeldatud reeglid aitavad jõudu otstarbekalt kasutada, teises osas loetletud näpunäited aitava jõu raiskamisest hoiduda. aga ka kõige põhjalikumad ettekirjutused ei anna teile jõudu juurde, kui teil seda ei ole, nii nagu liikluseeskirjad ei asenda rullnokale bemarit. strindbergil oli õigus kui ta kadestas kaasaegseid kirjanikke, et kõik on temast targemad ja mis kõik, kuid samas lohutas august ennast kindla teadmisega, et temas põleb kõige suurem tuli. tuli, jõud või vägi ongi luule ja luuletaja juures kõige tähtsamad.

9. nii nagu füüsikas saab objekte liikuma panna ainult energia, nii saab ka lugejas emotsioone tekitada ainult jõupositsioonilt. nõrgad ja loovusetud võtavad omaks rutiini, rutiin aga ei tekita mingeid emotsioone. tugevad ja loovad aga võtavad rutiinist selle, mis on neile kasulik. keegi ei pääse rutiinist 100% - luuletaja kasutab võõrast keelt, ta pole ise välja mõelnud sõnu ega grammatikat, ta kasutab tuntud zanre ja töövõtteid: võrdlusi, epiteete, metonüümiaid… meil pole valikut, võime oma keele välja töötada, kuid omas keeles rääkides ei saa sinust keegi aru. elekter vajab juhet, jõud vajab vormi. vorm on alati võõras, jõud seevastu on alati oma – vägi ei saa tulla kusagilt väljast.

10. küsimus on selles, kas sul on jõudu või ei ole. selgusele jõuda ei ole aga sugugi lihtne. tuleb jõudu katsuda, kuid nagu spordiski, ei lasta sind lambist olümpiale, tuleb kuidagi maakonna võistlustele saada, siis eesti koondisesse pääseda, em kinni panna jne. kirjandus on aga veel palju julmem kui sport, spordis võistled sa ainult nendega kes on staadionil, kirjanduses tuleb sul aga molli anda ka kõigile surnud klassikulte, suva mis keeles ja ajal nad on oma viirused valmis kirjutanud, sa pead kirjutama nende jaoks viirusetõrje ja levitama oma nakkust inimeste peades. üks nõks on siin veel, sul tuleb teha kahjutuks ka veel sündimata kirjanikud ja tühistada nende teosed veel enne nende kirjutamist.

11. selleks et viia ennast kurssi sellega, mis parasviisi kirjutatakse ja mis on kirjutatud enne sind on tarvis meeletult tugevat organismi. andmemahud on piinavalt suured, tervist laastavalt mürgised ja suures osas täiesti kasutud. et õppida olulist ebaolulisest eristama tuleb väga palju lugeda, see on lihtne töö. kui selleks et kogu seda raamatulasu töödelda, eristada oluline ebaolulisest, varastada sealt kõik töökindel ning õppida prognoosima järgmiste põlvede kõiki võimalikke vastukäike, selleks on vaja jõudu. nõrk lugeja langeb raamatukogu saagiks, temast saab lugemissõltlane või autoriteetide ori, tugev näeb raamaturiiulites ainult ülesrivistatud vaenlasi ja annab väärika vastulöögi – ta kirjutab tõhusamalt.

12. ma ei liialda, kui ütlen, et vaenlase kuju piirjooned tekivad teie silma ette ehk alles pärast aastakümnete pikkust pimeduses kobamist. enamus kirjanikke sureb pimedatena, nagu kassipoeg solgipalges. algaja luuletaja alustab kergematest harjutustest, esiteks püüab ta aru saada maailmast enda ümber, see on luule lihtsustatud mudel. tegelikkus on hõredam kui luule, seega on ta algajale jõukohane. enne luuletuse kirjutamist püüdeke valmis saad arvamuslugu mõne ajalehe jaoks. pea kõik suured kirjanikud oskavad ennast väljendada essee vormis, see tähendab et neil on olemas mõistus, pole võimalik tõusta mõistusest kõrgemal, kui oidu pole. et saada üle lati, selleks peab evima latti. nii jaan oks kui juhan liiv olid suurepärased esseistid.

13. korduvalt on luuletust võrreldud aatomipommiga, aatomipomm hakkab tööle siis, kui toimeaine saavutab kriitilise tiheduse, vajalik tihedus aga saavutatakse toore jõuga – koordineeritud plahvatused pressivad plutooniumitüki kokku – nii lihtne see ongi. tiheduse mõttes on võrdlus pädev aga luuletuses ei ole liiasust, aatomipomm on aga ilmselge raiskamine, nagu ma kusagil öelnud olen: sea tapmiseks ei ole sõda tarvis. saati siis tuumapommi. okupatsioonivõimul oli tuumapomme sitaks aga inimeste hinged olid tarbimispoeesia kerge saak. nii lendaski okupatsioon koos oma pommidega kuradile ja meist said pangaorjad ilma ühegi tuumalaksuta. reklaam sõi ajud ära, meil polnud jõudu oma mõistust kaitsta ja jäime kõigest ilma, ka oma riigist.

14. luule kõige tähtsam funktsioon on enesekaitse, luule on vaimne immuunsussüsteem, kui vaimne enesekaitse ei toimi, siis imbub sisse igasugune saast ja hävitab kogu organismi. aga pole olemas jõuetut enesekaitset, nii et jõuame jälle vallutussõdadeni tagasi. ilma vallutussõdadeta ei saa me ennast kaitsta – tänapäeval valatakse pommidega pähe ainult neile, kellel immuunsussüsteem toimib – muud lömastatakse reklaami, propaganda ja demokraatlike väärtusega. Kui võrdleme pommidega vallutatud alade suurust ja vallutuse tõhusust, näeme et ei toimi ikkagi, vietnami sõjad kaotatakse. samas reklaami, meelelahutuse ja meediaga sodiks pekstud alad on pankadele lõpuni truud. usupropaganda, reklaam, meelelahutus ja meedia ongi kõige mõjuvamad ja samas kõige poeetilisemad käerauad, mida ajalugu tunneb. see on kõige suurem jõud.

järgneb

Reede, november 02, 2007

(:) viru poeg sai konrad mäe preemia









eesti kuntielu on täielik müstika, viimane üleloomulikult võigas ja mõistusevastane mõtteroim ning kuntsiringondi solvanud tehing oli konrad mäe kunstipreemia andmine viru pojale. viru pojana tuntakse vilen künnapu poega august künnapuud. vilen teadagi on monsteroosse viru keskuse isa. viru poja looming on oma esteetuiliselt väärtuselt viru keskusega võrreldav - hall, igav, häiriv ja vaimset keskkonda reostav.

Neljapäev, november 01, 2007

(:) luuletamine – see käib sul üle jõu – II osa










7. juba adolf hitler ütles, et rahval puudub õppimisvõime, kui selle eest on tal fenomenaalne unustamisvõime. see tarkusesõna kehtib veelgi enam luuletajate kohta, heal luuletajal on kohutavalt halb mälu. siit tulevad konkreetsed juhised, kuidas oma halba mälu sihipäraselt kasutada. on asju mis tuleb unustada, kui sa tahad lugejas esile kutsida midagi muud peale põlgliku grimassi või haigutuse:

A unusta riim. miks? sellepärast et kotisjooks on ebapopulaarne spordiala. eesti keeles pole keegi pärast august sanga korralikku riimilist luulet kirjutanud, riimi viljakad võimalused on juba ammu ära kasutatud, jäänud on rutiin ja enesepettus, kõik kaasaegsed riimilised luuletajad on läbikukkunud. Erandiks on mõned kõvad tegijad, kes suudavad ennast riimipidurist läbi närida, aga nad kasutavad alatuid trikke -värskendavad riimi slängi, pärisnimede, võõr- või murdesõnadega – nagu priidu beier ja contra. muudel on riim ainult risuks jalus. unusta ära.

B mis on luule, selles oli esimeses kuues punktis juttu. riimi ma seal ei maininud, samuti ole ma kunagi öelnud et luule on ilusad sõnad ja/või õilsad teemad. laps, liblikas, armastus, lumehelves, vaim, hing, hõng, lavendel, jumal, saatus, hämarus, sügis ja tõivet. need kõlavad küll kenasti aga kui kõlupea neid ritta sätib ja vahel sekka suure algustähega Õnn kirjutab, on tulemuseks pask, mitte luule. vahel tõusevad ilukõne pidamatuse all kannatajad kitshi tasemele nagu näiteks väike emaehin või mathura aga luulega pole sellel nüril käsitööl kõige vähematki tegemist. veel halvast luulest. unusta ära.


C peatükid A ja B kirjeldasid halva luule madalamat levelit, kuid on olemas ka väga hästi kirjutatud halba luulet. sageli on mainitud põhu autoriteks filoloogid, tõlkijad ja muud raamatutega otseselt või kaudselt seotud isikud, kirjanike lapsed või naised, muuseumitöötajad, õppejõud jms jüri talvet, enn lillemets, koff kelle eesnime ma olen unustanud, elo viiding, viiu härm, rein raud… see on pikk ja kasutu nimekiri, mille jätkamisel pole ühtki mõistlikku põhjust. oskavad kirjutada aga keegi ei saa aru miks nad kirjutavad või mida nad öelda tahavad. unusta ära.

D halva luule eraldi alaliik on sektantlikud hämarusejüngrid. üldjuhul veedavad nad oma elupäevad uku masingu teoste ees pihku pekstes. kõige piinlikum on aga see, et masing ei ole olemuslikult ja läbinisti sogane, lihtsalt tema lugejad on juhmid, ega saa asjale pihta. andres ehin rääkis kunagi ühest masingu luuletusest, mille kohta keegi oli masingule öelnud, et küll on äge sürrealism. masing küsinud põlglikult, kas sa siis seda polümeesia müüti ei tea. ehin tõi näiteks teise masingu luuletuse, mis räägib turmaliinist ukse taga magavast jumalast – ilusad sõnad ja hämar kujund? tundub nii? Sittagi - turmaliin paistab mõne nurga alt läbi ja teise alt ei paista - füüsika, muud midagi. ehe poeet-obskurant on lauri sommer, masingupeetuse all kannatavad ka jaan tooming ja hulk muid vähetähtsaid ja õnneks ka väheviljakaid tartlasi. juhan viidingu koopiate sekt oli kunagi palju arvukam, kuid vaimukust pole võimalik jäljendada, kui vaimu pole, nii ei jõudnud nad raamatuteni ja kadusid kiiresti käibelt. seevastu hämarus on aga igale idioodile võimetekohane, nii et masingu kultusele ennustan ma pikka iga. on mida unustada.

E okupatsiooni raske pärand moodustab meile raamatukogudes, kirjastustes ja tavamõistuses luule lipikut kandva lima põhimassi. kõik need minninurmed, arvisiiad ja debooravaarandid on surmigavad, lisaks neile leiame raamatukogudest veel igasugust jälkust nagu paulhaavaoksad, airakaalud ja ralfparved. seda et saast raamatukogudes hapneb, ei saa kellelegi süüks panna, meie kirjanduslugu on genotsiidi, rumaluse, tsensuuri ja orjameeluse all palju kannatanud. aga et mingid vaarandid ja siiad telliseformaati taastrükkis välja tulevad on piinlik ja häbiväärne – pole siis ime, et lihtne inimene läheb poodi ja vaatab - õu jee - luuletused, loeb lehest müügiteksti ja taas õu jee - ehk peaks lugema. ei pea. vaimuhallus pole luule. unusta ära.

ps
kõntsa tasakaalustab hetkel ainult ott arder koondkogu, õnneks on beieri lahjendatud valikkogu lähiajal ilmumas.

F ei tohi unustamata jätta ka nürimeelset klassikat, mis on rämpsluule ammendamatu allikas ja vaimne seljatagune. mida on meil täditseva anna haava või kuivikust gustav suitsuga peale hakata? või debiilselt lämiseva hendrik visnapuu või küündimatu johannes semperiga? mitte kõige vähemati. see kergekaaluline literatuur on imbunud õppekavadesse, poelettidele on ta nagu kleebitud ja kurat võtaks, see alamõõduline kräpp kehtib ikka veel mõõduandva etalonina. isegi võrku riputatakse, ei usuks, kui ei oleks lugenud.

Armastajad vaid mõistavad kosutust tähtede peekrist:
joovutav punane suu, hardusläikene silm,
haledus kui maakaugete närbade helkide pärast,
kaasluse mälestus, kevad mahlade uus!
Kallid ju küll üksteisel' me süllegi vaibumisihas,
kakskord kallimad veel koos küsind nooruse teed.

jälk. gustav suits
muide, koidula on veel võikam:

Noore pääva ergud silmad
tuuleõhk on äratand;
lillenupud lahti löövad -
kuis neid päike ehitand!
Silmavett, mis ööse vilu
nende sülle valada
võttis, hiilgvaiks pärliehteks
ümbermuudab, värvib ta!

unusta ära