Mike Judge’i filmis „Idiocracy” on üks veetlev pildikoht, kus dementses lähitulevikus vaatab pööbel kinos suurt plaani staatilise persega ja naerab nii et kõht kõveras. Ähhh-ähhhh-ääää. Film räägib sellest, kuidas inimkond läheb ikka lollimaks ja lollimaks. Mike’iga tuleb nõustuda.
Kõik läheb persse, sündsuse huvides ei hakka ma kordama, kuidas nimetavad idioodid lasteasutusi või milliste lausetega nad müüvad tubakatooteid. Vaatate filmi, saate teada. Ma ei näe suurt vahet neegrimuusika videotel ja tuleviku linateostel. Küll aga söandan ma vastu vaielda prohvet Judge’ile lolluse leviku põhjuste osas.
„Idiocracy” väidab ekslikult lolluse põhjuseks selle, et targad surevad välja ja lollid sigivad nagu küülikud. Vale, kui lollid paljuneksid, siis eesti rahvas ei sureks välja, vaid asustaks juba viie-kuue põlve pärast kogu Lääne- ja Ida-Euroopa. Midagi selletaolist aga ei juhtu, väljasuremise ja lolluse edenemise kõver viskuvad koos taeva poole.
Minul ei ole eesti rahvast sugugi kahju, iga päevaga meenutab nimetatud seltskond aina enam lamba- või seakarja kui tsiviliseeritud inimkooslust. Mina pean inimliigi tunnuseks võimet lugeda Dostojevskit ja anda kirjaoskust edasi oma järglastele. Paraku vastavad noored isendid rohkem lojuse kui inimlapse tunnustele.
uus sirp üleval, perselink olemas. samas lehes ka anaalne isamaluuletsükkel, seal alguses on küll migi hämarus, see rullide edasi; tarand asetab mind ühte ritta vinguvate intellektuualidega - gailit, vilde, (:)kivisildnik - pole paha ja künnap märgib möödunud aasta luulesaagist ära kas raamatut (:)sumo ja kareva Lõige
8 kommentaari:
Tõenäosus, et suurem osa eesti rahvast dostojevskit lugema õpib
on pehmelt öeldes (väga pehmelt) võimatu.
Ühesõnaga kui mõnele inimesele meeldib disku rohkem kui raamat, siis sae talle seda raamatut niipalju kui tahad, ikka läheb diskule või kuhu iganes tal minna on. Mõnele meeldib disku ja raamat. Mõni loeb Britneyt ja Shakespeare'i ja on hästi õnnelik, et mõlemast aru saab.
milles probleem? (selline mida lahendada saaks kaa, enne kui kõik persse saata)
kes kirja ei tunne veab atra, samas kui keegi kirja ei tunne, ei vea varti keegi enam atra ka
ja misasi see ader on?
tänapäeva mõistes.
Lugesin artikli läbi ja oli tegelikult põhimõtteliselt nõus. Aga nagu alati ehmatas mind räigus, millele on õigus igal ühel, kui ta püüabki kirjeldada seda olukorda, mis meid ümbritseb, aga...
Mis ikkagi edasi saab?
arvestades sellega, et me elame ikkagi veel nn kõige demokraatlikumaks (idiokraatlikumas) kapitalistlikus ühiskonnas, kus tegelikult riik ega riigi keel ei ole olulised, kus on oluline kapital.
See eristab praegust Eestit näiteks 20 aastat tagasi olevast Eestist. Võideldi keele ja riigi nimel, millest keelt nüüdseks ignoreeritakse. 1991 kirjutas Akadeemias hra Krull, et nüüdsest hakkab võitlus kirjanduse nimel, sest seda pole nagunii kellelegi vaja. Aga on ju. Kuidas mu lapsed (kui mul neid kunagi sünnib) keelt rääkima hakkavad, kui nad ei loe?
nagu mu ärimehest tuttav ütles, aga ärimeestel on ju raha niigi, kirjanikele peaks seda antama mitte ajakirjanikele, kes nagunii seda teenivad.
perse on leitud, edasine jääb juba arheoloogidele - http://aapoilves.blogspot.com/2008/02/urruauk.html
ader on ekseli teabel eesti keeles, või muud sellised asjad. olokord on räige ja läheb ainult räigemaks
ärge kasutage sõna räige. ebaesteetiline
Postita kommentaar