lisaks raadiojutlustele avaldasin talvebakhanaali ajal mõningaid mõtteid piinamisest ja sellest, miks integratsioonipuu riivab mu autunnet. kirjutasin ka ühe väljapaistva essee inimese parimast sõbrast – suvalisest käsitulirelvast, andmed mainitud üriku avaldamise kohta puuduvad. tõlkisin rilket, laksasin uusot ja sakara kulda vaheldumisi ning hammustasin peale mingit hämarat ollust, mis maksis rohkem kui murjanite rahamasin korraga pappi välja jaksab köhida – meie vääringus siis kaksteist kilo üks kausitäis. mitte et mulle maitsenud oleks aga seisus kohustas.
1 kommentaar:
suurepärane
käsitulirelv
käsitulerelv
mina laseks ennast maha
lihtsalt nii igaks juhuks
muide lugesin Anna Haavat
ei haavanud minu ilumeelt
pigem parandas
kasvatas
aga jah...
veel lugesin esseed Vikris
praeguse luule kohta
Võib-olla on sul õigus, kuigi pean tunnistama, et see õigus on Kivisildniku õigus ehk siis pisukese vaatan-hoopis-teise nurga alt õigus.
Mitte kõige meeldivam õigus, kui sa tahaksid võidelda oma õiguse eest kultuuripuudumisega.
Aga tulirelvast on sellises olukorras alati kasu, lased enda või teised maha. Pole ju vahet. Sõnarelvast alati ei piisa.
Jõudu igal juhul.
(lugesin siin vanakesi 1950ndatel ja 1960ndatel, tore oli lugeda, aint nii maitselagedad ja tundevaesed olid mõned, aga Haavaoksa esimene luulekogu meeldis näiteks palju paremini, kui 1960ndate luulekogud)
Postita kommentaar