pilv tunnustab meielit:
Luules on viimase aasta jooksul debüteerinud hulk luuletajaid, paljudel on päris huvitavaid tekste, nimetaksin eraldi ära Eliina Kortsu, Kaupo Meielil tundub olevat huvitav lähenemine, Maarja Kangrot kiidavad inimesed, kelle arvamusest ma lugu pean, aga ise pole ma veel tema tooniga suhestuda suutnud.
1
wimberg kirjastajat:
Mida kuradit ma oleks pidanud lugema aastal 1925, 1950, 1975?!? Ei mingit Ruitlast, Roostet, Ryytlet, fs-i, Märkat, Aapo Ilvest, Contrat, Kivisildnikku – mutatis mutandis. Kas Underit vää? Ei, armulised, andke mulle midagi elusat!
2
kristel kiigemägi haoiab ennast vaos
http://www.sirp.ee/index.php?option=content&task=view&id=4882
osundan:
Kivisildnik on tõusnud pea elava klassiku staatusse.
3
kaus:
Nojah, ka Kivisildnikku saab rahulikult lugeda lähtuvalt tema tekstide sisust, teadmata midagi tema püüetest hägustada/kaotada argiväljenduse ja luule vahelisi piire.
4
ja siin on veel üks lugu pealkirjaga
Veidemann ühes paadis Kivisildnikuga?
http://www.sirp.ee/index.php?option=content&task=view&id=4878
osundan:
See on muidugi praeguse ühiskonna olemusest tulenev häda, ja loomulikult ei ela me kuigi heas ühiskonnas, aga ehk selles oligi kurtmise tuum – kirjandus on lugejast kaugel mitte esteetilises mõttes, vaid selles mõttes, et ta ei räägi oma lugejaga ka oma ühiskonda muuta/parandada püüdva konteksti kaudu? (Sel juhul on Veidemann muidugi ühes paadis Kivisildnikuga.)
5
jürgen teeb samuti avalduse:
XX sajandi lõpul tuli eesti kirjandusse Kivisildniku-Kauksi Ülle ämmaemandet Tartu NAK ja tolle “Noorte geeniuste” sari, mis küll ei jätnud meile lõpuks just sedavõrd palju häid raamatuid, kui lootnuks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar