(:)pensionisammas - pettus või röövimine

vana ja lihtne küsimus sai taas kord ühemõttelise vastuse. äripäev kirjutab sellest, kuidas pangad hävitasid klientide pensionisamba raha. häving suurusjärgus 45 milli. sambapenskarid, ärge mõelge enam helgele tulevikul, hoiate aega kokku, oma rahast olete ilma, tulevik on tume aga ärge laske pead nogu, makske pensionisammastesse veel rohkem. hetkel pole neist kasu aga kui te kaua kannatate ja kogu oma raha sammastesse investeerite siis kindlasti on. peab lihtsalt uskuma pankurite juttu. see et riik ei kohusta sambasullerieid teie raha säilitama ega kasvatama on tühiasi. sellele ärge ka mõelge. üldse pole vaja mõtlema hakata, kui olete siiani ilma läbi saanud, kütke samas vaimutuses edasi. jõudu ja meeletuid samabakasumeid soovides. teile kõigile.

tekstinäited:

Pea kolmandiku raskustesse sattunud Peugeot'-ärimees Toomas Rüütmanni TR Majade võlakirjadest maksid kinni kohustusliku pensionisamba kliendid, kelle raha eest juhtivad pangad nüüd juba hapuks kippuvaid võlakirju ostsid.

TR Majade võlakirju ostsid Sampo, Hansapanga ja SEB pensionifondid. Nüüd väidavad kaks esimest, et TR Majade võlakirjaemissiooni korraldanud SEB ei teinud midagi, et vältida võlakirjade tagatisvara mahamüümist.

Nüüd räägivad fondijuhid, et on umbes poole investeeringu väärtusest juba maha kandnud ja peavad emissiooni korraldanud SEB juhtimisel kriisikoosolekuid.

"Tekkinud olukorras on süüdi teatud osapoolte karjuv ebaprofessionaalsus," sõnas Hansa Investeerimisfondide fondijuht Peeter Piho. Ta lisas, et praegu ei saa investorid võlakirjaemissiooni tagatiste väärtuse piisavas suuruses enam kindlad olla, sest tagatisvaraga on vahepeal tehtud kaheldavaid tehinguid.

jne
jne

(:) soovitavad raamatuid

soovitavad raamatuid

Mart Juur

Postimees

1. Tony Judt, «Pärast sõda»

Meistrikäega kirja pandud monograafia. Eestlastele oluline kas või seetõttu, et aitab illusioonidevabalt hinnata ühe väikse Ida-Euroopa rahvusriigi võimalusi kaasaegses maailmas.

2. Catherine Merridale, «Ivani sõda. Punaarmee aastatel 1939–1945»

Äärmiselt asjalik käsitlus Teise maailmasõja aegsest Nõukogude armeest reameeste ja lihtinimeste tasandil.

3. Vaapo Vaher, «Imelaps, kellest ei saanud geeniust. Esseistlik monograafia Ardi Liivesest»

Vaapo Vaher on Ardi Liivese eluloo kirja pannud viisil, nagu pole ühtegi biograafiat varem eesti keeles kirjutatud. Vaapo kirglik stiil võib paljusid närvi ajada, minu meelest jõuab aus ja kultuurilooliselt väärtuslik raamat inimese olemusele lähedale.

4. Andrus Kivirähk, «Mees, kes teadis ussisõnu»

Ka ilma Kivirähki romaanita võiks tänavust kirjandusaastat päris hästi kordaläinuks hinnata. «Mees, kes teadis ussisõnu» on siiski igas mõttes väga eriline raamat.

5. Valentine Nõlvak, «Ellujääja»

On ta nüüd mälestusteraamat või seiklusjutt, mine sa võta täpselt kinni. Igatahes fakt, et üks iseäralikumaid tänavu ilmunud raamatutest pärineb 1914. aastal sündinud vanaproua sulest.



Karl Martin Sinijärv

kirjanike liidu esimees, luuletaja

1.–6. Põnevikusõpradele Andres Anvelti asjatundlik ja ajastuomane «Punane elavhõbe» ning soome esitrillerdaja Ilkka Remese esmaeestindus «Ürgöö».

Kunsti ja targa mõtte hindajatele Juhan Maiste «Tuldud teed edasi».

Spordihuvilistele on Mart Soidro «Tammiste. Kirg» vältimatu.

Poeesiast Kivisildniku kammerlik, ent terane «Sumo» (Ji).

Ja mõistagi Allahi koraan.


(:)omalt poolt soovitan
ostke odavalt keskpäraseid raamatuid:

oskar kruusi vabakäiguvang 15.-

ivan bunini 4 juttu 75.-

suvalinesäänteksüperii 35.-

andrea zanzotto luulekogu 25.-

priimäe luulekogu oli ka apollos alega

(:) 90ndad - mandunud nagu 50ndad

kas viiekümnendatest ja neljakümnendatest on midagi võtta, eesti kultuurielust, kohalikus vaimuilmast laiemalt - ei midagi, leeberehtid ja otsad ei paku nõudlikumale maitsele muhvigi, väliseesti jätame mängust välja. 90nendad ja 00ndad on täpselt sama kurb aeg, uus ühiskonnakord on inimesed lömastanud, brutaalne kapitalism on vaimuelule mõjunud sama halvasti kui laamendav sotsialistlik kolonialism. kultuur on mõlemal juhul pea olematu. stalinistid tegelesid agitatsiooni ja propagandaga, kapitalistide toodavad tooteid ja lahutavad meelt. mõttetegevus ja eneseväljendus on mõlemale režiimile võõras ja isegi kahjulik. ka dissidentlus võtab vastikuid vorme, nii nagu metsavendlus ei andnud kultuurile midagi, nii ei rikasta ka vasakliberalism kultuuripärandid. liiga toores, peavool on nüri ja sellele vastanduv pole parem. väliseestluste ei ole, selle funktsioone täidab vaikselt manduv sisepagulus. endise aja inimesed, kes uut moodi ei saa ega tahagi. kel pole väljundit televisiooni, seltskonnalehtedesse ega tänavarahutustesse, kes on liiga laisad ja rumalad, et levitada perverssusi ja multikultuuri. kes ei saa rahaasjadest aru. paremal juhul jõuavad nad ajakirja jobu tagumisse veerandisse. tavaliselt ei jõua nad üldse mitte kusagile. neist on mõõdukalt kahju. neist on vähe kasu. erinevalt pagulusest pole sisepagulane traagiline vaid koomiline tegelane. keegi pole talt midagi ära võtnud, talle lihtsalt ei lange midagi osaks ja see vähene, mis tal anda on. seda ei keelata ega põletata, see lihtsalt ei huvita kedagi. priidu beiereid ei ole enam ja kui nad on, siis nad lihtsalt on.