8. ja nüüd põhiline luuletamise võimatu missiooni juures. eelnevast võis teile jääda mulje, et luuletamine on intellektuaalne distsipliin. ärge ennast petke, nii see ei ole, luuletamine on toore jõu manifestatsioon. oma reeglite peale surumine lugejale, seeläbi inimkonnale ja sealt edasi kogu teadaolevale maailmaruumile. esimeses osas kirjeldatud reeglid aitavad jõudu otstarbekalt kasutada, teises osas loetletud näpunäited aitava jõu raiskamisest hoiduda. aga ka kõige põhjalikumad ettekirjutused ei anna teile jõudu juurde, kui teil seda ei ole, nii nagu liikluseeskirjad ei asenda rullnokale bemarit. strindbergil oli õigus kui ta kadestas kaasaegseid kirjanikke, et kõik on temast targemad ja mis kõik, kuid samas lohutas august ennast kindla teadmisega, et temas põleb kõige suurem tuli. tuli, jõud või vägi ongi luule ja luuletaja juures kõige tähtsamad.
9. nii nagu füüsikas saab objekte liikuma panna ainult energia, nii saab ka lugejas emotsioone tekitada ainult jõupositsioonilt. nõrgad ja loovusetud võtavad omaks rutiini, rutiin aga ei tekita mingeid emotsioone. tugevad ja loovad aga võtavad rutiinist selle, mis on neile kasulik. keegi ei pääse rutiinist 100% - luuletaja kasutab võõrast keelt, ta pole ise välja mõelnud sõnu ega grammatikat, ta kasutab tuntud zanre ja töövõtteid: võrdlusi, epiteete, metonüümiaid… meil pole valikut, võime oma keele välja töötada, kuid omas keeles rääkides ei saa sinust keegi aru. elekter vajab juhet, jõud vajab vormi. vorm on alati võõras, jõud seevastu on alati oma – vägi ei saa tulla kusagilt väljast.
10. küsimus on selles, kas sul on jõudu või ei ole. selgusele jõuda ei ole aga sugugi lihtne. tuleb jõudu katsuda, kuid nagu spordiski, ei lasta sind lambist olümpiale, tuleb kuidagi maakonna võistlustele saada, siis eesti koondisesse pääseda, em kinni panna jne. kirjandus on aga veel palju julmem kui sport, spordis võistled sa ainult nendega kes on staadionil, kirjanduses tuleb sul aga molli anda ka kõigile surnud klassikulte, suva mis keeles ja ajal nad on oma viirused valmis kirjutanud, sa pead kirjutama nende jaoks viirusetõrje ja levitama oma nakkust inimeste peades. üks nõks on siin veel, sul tuleb teha kahjutuks ka veel sündimata kirjanikud ja tühistada nende teosed veel enne nende kirjutamist.
11. selleks et viia ennast kurssi sellega, mis parasviisi kirjutatakse ja mis on kirjutatud enne sind on tarvis meeletult tugevat organismi. andmemahud on piinavalt suured, tervist laastavalt mürgised ja suures osas täiesti kasutud. et õppida olulist ebaolulisest eristama tuleb väga palju lugeda, see on lihtne töö. kui selleks et kogu seda raamatulasu töödelda, eristada oluline ebaolulisest, varastada sealt kõik töökindel ning õppida prognoosima järgmiste põlvede kõiki võimalikke vastukäike, selleks on vaja jõudu. nõrk lugeja langeb raamatukogu saagiks, temast saab lugemissõltlane või autoriteetide ori, tugev näeb raamaturiiulites ainult ülesrivistatud vaenlasi ja annab väärika vastulöögi – ta kirjutab tõhusamalt.
12. ma ei liialda, kui ütlen, et vaenlase kuju piirjooned tekivad teie silma ette ehk alles pärast aastakümnete pikkust pimeduses kobamist. enamus kirjanikke sureb pimedatena, nagu kassipoeg solgipalges. algaja luuletaja alustab kergematest harjutustest, esiteks püüab ta aru saada maailmast enda ümber, see on luule lihtsustatud mudel. tegelikkus on hõredam kui luule, seega on ta algajale jõukohane. enne luuletuse kirjutamist püüdeke valmis saad arvamuslugu mõne ajalehe jaoks. pea kõik suured kirjanikud oskavad ennast väljendada essee vormis, see tähendab et neil on olemas mõistus, pole võimalik tõusta mõistusest kõrgemal, kui oidu pole. et saada üle lati, selleks peab evima latti. nii jaan oks kui juhan liiv olid suurepärased esseistid.
13. korduvalt on luuletust võrreldud aatomipommiga, aatomipomm hakkab tööle siis, kui toimeaine saavutab kriitilise tiheduse, vajalik tihedus aga saavutatakse toore jõuga – koordineeritud plahvatused pressivad plutooniumitüki kokku – nii lihtne see ongi. tiheduse mõttes on võrdlus pädev aga luuletuses ei ole liiasust, aatomipomm on aga ilmselge raiskamine, nagu ma kusagil öelnud olen: sea tapmiseks ei ole sõda tarvis. saati siis tuumapommi. okupatsioonivõimul oli tuumapomme sitaks aga inimeste hinged olid tarbimispoeesia kerge saak. nii lendaski okupatsioon koos oma pommidega kuradile ja meist said pangaorjad ilma ühegi tuumalaksuta. reklaam sõi ajud ära, meil polnud jõudu oma mõistust kaitsta ja jäime kõigest ilma, ka oma riigist.
14. luule kõige tähtsam funktsioon on enesekaitse, luule on vaimne immuunsussüsteem, kui vaimne enesekaitse ei toimi, siis imbub sisse igasugune saast ja hävitab kogu organismi. aga pole olemas jõuetut enesekaitset, nii et jõuame jälle vallutussõdadeni tagasi. ilma vallutussõdadeta ei saa me ennast kaitsta – tänapäeval valatakse pommidega pähe ainult neile, kellel immuunsussüsteem toimib – muud lömastatakse reklaami, propaganda ja demokraatlike väärtusega. Kui võrdleme pommidega vallutatud alade suurust ja vallutuse tõhusust, näeme et ei toimi ikkagi, vietnami sõjad kaotatakse. samas reklaami, meelelahutuse ja meediaga sodiks pekstud alad on pankadele lõpuni truud. usupropaganda, reklaam, meelelahutus ja meedia ongi kõige mõjuvamad ja samas kõige poeetilisemad käerauad, mida ajalugu tunneb. see on kõige suurem jõud.
järgneb
