
luuletuse kirjutamine on kõige keerulisem asi maailmas. planeet on punnis täis edukaid ärimehi, suuri poliitikuid, esimesi armastajaid, tippsportlasi ja täiesti arvestatavaid sarimõrtsukaid. luuletajaid praktiliselt ei ole, pean silmas selliseid, kes oskaksid muuhulgas ka luuletust kirjutada. erinevalt külakurnamisest, populismist, pornograafiast, murdmaasuusatamisest ja kirvega pähe löömisest ei ole luules kõik lubatud. poeesias valitsevad kindlad reeglid. te ju isegi ei aimanud et midagi sellist on olemas.
1. luuletus tekitab tundeid. luuletust on väga lihtne testida, kui loed ja tundeid ei teki, siis pole tegu luuletusega. luuletus sarnaneb anekdoodile, ta kas ajab naerma või ei aja. siin ei ole vahevorme, pooltoone ja tingimusi. null või üks. ainus erinevus luuletuse ja nalja vahel on see, et luule tundeskaala on laiem. töötava luuletuse tekstinäited leiate andres vanapa raamatutest sisukord ja pihlakavein. mainitud raamatud on oivaline õppematerjal, sest neis on läbisegi töötavad ja mittetöötavad luuletused, kui sa vahet teha ei suuda, pole luule sinu jaoks.
2. luuletus on tihe, luuletuses pole liigset, korralikust luuletusest ei saa ühtki sõna välja visata, ilma et tekstikvaliteet kannataks. humoresk ei pea tihe olema, kes on näinud filmi aristokraadid, teab et head nalja võib venitada kas või tunde, luuletusega nii teha ei saa. pikem luuletus on 100% proosa, mis võib paremal juhul sisaldada iseseisvaid terviklikke luuletusi. võtame näiteks visnapuu värssromaani saatana vari, kus siin luule on?
3. igal luuletusel on algus, keskpaik ja lõpp. tüüpnäide on haiku, esimene rida juhatab sisse, teine arendab edasi ja kolmas toop ennustamatu lõpplahenduses. enesestki mõista kirjutatakse eestis pea eranditult halbu haikusid, vt timo marani viimast raamatut, üksikuid positiivseid näiteid leib antoloogiast kõik on kusagil,
mille analüüs on mul kusagil siin.
4. haiku on töökindla luule printsiipide mõistmiseks tarvis endale peakolu sisse tampida. mahupiirang on ühemõtteliselt defineeritud nii et ta peab tihe olema; struktuur on paigas - algus: juba mainitud algus, keskpaik ja lõpp; töömeetod on loomise ja hävitamise harmoonias, kas esimest rida loovad rutiini, kolmas hävitab selle; aines on paigas - olmeline + literatuurne, st japsid kasutasid küll valdavalt loodusmotiive aga intelligentne inimene saab aru et realistlik materjal on oluline, samas kirjutab mahupiirang ette vihjelisuse, tsiteerimise ja muud literatuursed tehnikad; jämedas joones öeldes inimese ja jumala loodu paremik, peab luuletuses esindatud olema, japsid valisid jumalalt looduse ja inimeselt luule, hea maitse
5. ja nüüd jõuame põhiliseni, kogu eelpoolmainitud ollus sulatatakse tervikuks sinu enda nägemuse, jultumuse, sajoobi, idee, kire, perverssuse või muu sarnase abil, kõik mis luuletuses on peab alluma sinu kontrollile - pole vahet kuidas me oma sisemist väge nimetame. luuletaja on oma luuletuse peremees, sellepärast ma ütlen et pole luuletajaid. võta suvaline eesti luule antoloogia, see kubiseb autoritest, kellest nende enda tekstid on üle sõitnud. paras.
6. kujund. eelmises punktis räägitu võtab kokku üks lihtne sõna . kujund. lihtsalt öeldes on kujund lillepilt, mis tähendab rohkem kui temal kujutatud lilled; kui on ainult lilled, pole kujund. kujundi tüüpe on muidugi arvukalt, aga põhiline on visuaalne kujund, kirjakoht mida on võimalik ette kujutada. kui tahad olla edukas luuletaja, kirjuta oma asju nagu filmiskripti - kõike peab saama ette kujutada. sellest rääkis juba william s. burroughs ja loll kes tema raamatuid ei loe. ka masing mainis kusagil, et kui on mingi universaalne pühakirja tehnika, siis on see visuaalne poeesia. see ei tähenda et te peaksite meelemõistuse kaotuseni piiblit või masingut veeni süstima - lugege ulmekaid, neid pidas masing kaasaegseks pühakirjaks. võtke philip k. dick, isegi eesti keeles on lugeda. pkd on hea näide sellest kuidas abstraktseid filosoofilisi ideid visualiseeritakse löömaka kujul. see on sinu aabits.
järgneb