kirjaniku, kirjastaja ja inimesena puutun ma pidevalt kokku väga valusa probleemiga - kuidas säilitada väärikust. tootmise ja meelelahutustööstuse välise elemendina olen ma nii kirjastaja kui poeedina tüüpiline alamrassi esindaja. pole töötasu, pole tööruumi, pole sotsiaaltagatisi, pole tunnustust, pole mitte midagi, olgu on osalised toetused, üldjuhul sümboolsed aga vahel väga harva ka tõhusad. ikkagi ainult töörõõm. eile käis kirjanike liidu listi arutelu teemal, kas ja kuidas peaks kirjanik käima koolides esinemas. esinemine on üks väheseid kohti, kus kirjanik saab ennast natukenegi tähtsa ja vajalikuna tunda. samas näiteks pärnu või haapsalu kirjanikul tähendab jõgevale sõitmine 8 tundi ümberistumisega roikumist (kirjanikustipist võib küll maksta ära autoliisingu aga bensiini, printeritahma ja sardelle siis enam ei osta, üüri maksmisest rääkimata), loeng tunnike või pooleteist, ettevalmistus ehk ka mõni tund. tasu on tavaliselt 500, mõni jultunum küsib tuhat, kas transa on peale või maha arvatud, pole vahet, tunnitasu on ikka 0 lähedal. mina viimasel ajal enam ei küsi ega uurigi, kas raha on esinemise eest või kui palju. kui tunnen et võin vaba päeva lastele kinkida, siis teen seda aga kui tuleb tööpäev puhkuse arvelt vabaks võtta siis ma seda ilusa kruusi eest ei tee. tervis ja pere. õnneks elan pärnus, kus kirjanikke vähe ja vahel saab esineda ka ilma selleta, et peaks täis tööpäeva bussis loksuma. listis leiti, et see on reguleerimata teema ja kirjanik võiks võimalusel misjonitööd teha. kuidas saab olla, et pea kõik kirjandusega seostuv on reglementeerimata ja baseerub südametunnistusel ja entusiasmil. mille eest reguleerijad palka saavad? miks eesti pank ei tööta südametunnistuse ja entusiasmi baasil või riigikogu? teen ettepaneku siduda riigikoguja palk kirjanikustipiga, näiteks kahekordne kirjanikustipp ja esinduskuludeks kaks koolis esinemise tasu - kaks kruusi. võtku või kolm, ega mul kahju ole.
2 kommentaari:
Vabandage vàlismaal elaja vòhiklikkust, aga...mis asi on tàpsemalt kirjanikustipp? Kas tòesti eksisteerib Eestis mingi reguleerne toetus loomingulistele tòòtajatele?
midagi regulaarset küll ei ole, on mõned kulka stipid. neid on mõnikümmend, enamus aastaks ja 5 tuhhi kuus, mõned kaheks aastaks samas suurusjärgus, suurim stipp on 6 tuhhi kuus. lisaks kaks ela ja sära stippi kirjanikele 15 000 kuus üheks aastaks. need ainsana on kõneväärt. kulka sippidel lisaks on pisikesed kirjanike liidu stipid, võin eksida, 3 tuhhi kuus aastaks. ma ei pea seda ei regulaarseks ega toetuseks. keskmine palk eestis on üle 12 000 hetkel. kirjanike liidus on 300 liiget, 2 saavad stippi mis on keskmise palga suurusjärgus ja seda üheks aastaks, tavastippi võib saada mitu aastat järjest ela ja sära mitte. samas ühe kulka ametniku peale kulutab riik üle poole miljoni, noore tennisisti ülevalpidamine maksab mill aastas jne jne. ma ei räägi üldse tetritest mis lähevad maksama sadu miljoneid, samas pole meil ühtki riigikirjastust. ühkti kirjandussaadet ETVs. miks, seda selgitagu kultuuriminister, mina vastata ei oska ja ei tea ka kuidas juhusliku ja napi stipiga kirjutada või kuidas osaliselt rahastatud kirjastamisprojekte turunõuetele vastava kvaliteediga teostada.
Postita kommentaar