(:)kuidas ja kuhu nikkuda naistoimetajat

naistoimetajate liit, mitte mingil juhul segi ajada naistoimetajate eliidiga, pöörab mulle viimasel ajal pea sama palju ebatervet tähelepanu kui paduluterlik õpetajate leht või russofiilide ja kultuuripilastajate portaal 20 aastat hiljem. tädikesed peksavad tavaliselt segast, mis võiks olla järgneva tühikäigul töötava tekstimootori lähim või kaugem eesmärk? osundan:
Oma riik, kus naise koht on täitmata, ei saa ju olla riigi vääriline, mehe vääriline ka mitte, sest selle kõige taga on mehe sügav alaväärsus, mis alandab nii meest kui naist.
Selle alaväärsuse taustaga, vajadusega teisi alavääristada, me muudkui langeme ja langeme...
Mingi üksik ülesastumine teeb ilmselt kasu asemel kahju, sest protsessid on sügavad ja see protsess, mis praegu käib, peab ilmselt jõudma oma loomulikku põhja, sootsium vajab võimalust seda kogeda? Et lõpuks ärgata?
Ilma kavandatud ning mõtestatud tegevuseta pole meil vist mõtet ühiselt mudas sumada. Hetkel selline sisetunne. Kui enamusel teisiti, siis oleks vist vaja enne süveneda, et mitte hakata lahmima. Üks asjalik seminar, alles siis artiklid, erinevad kanalid jne. Kamakas on suur ja äge ning mädanev.

tsitaadi lõpp, tüüpiline naistelehe inin, millegi pärast aga nimetatakse voodit seekord eesti riigiks, oletan et tegu on näpukaga või autosõrmeka ajal sisse lipsanud sundmõttega. kirjatöö, mille täna naistoimetajate portaalist leidsin on märgatavalt kirjaoskjam, ent sellevõrra piinlikum - juhmus paistab paremini välja, osundan: Kivisildniku Delfi-loo kommentaare (neid on üle 1000! vaat kui hästi "roll" töötab!) kiiruga silmitsedes jäi mulle eriti meelde üks väide:
SELLISEST huumorist aru saamine on tõelise täiskasvanud ja väljakujunenud isiksuse esimene tunnus. Mina igatahes pole veel täiskasvanu ega isiksus. Lohutab see, et nii mõnigi lugupeetud kultuuriinimene pole niisamuti.
Muidugi saan ma aru, et kivisildnikega võitlusse asumine teeks meid praeguses kultuuri- ja arenguolukorras naeruväärseks. Samas arvan ma omas südames, et ajakirjanikuna oleksin lausa kohustatud seda tegema ja põhiliselt on see hirm ja kartus saada naeruvääristatud, mis meid (mind) takistab.
Jään siiski ses asjas eriarvamusele, st:
¤ seesugune huumor on arusaadav vähestele ¤ pigem on tegemist labase, isegi ohtliku nähtusega (silmas pidades ennekõike lapsi ja noori, aga ka kõiki teisi väljakujunemata isiksusi) ¤ isegi kui see on nali, siis on teatud asju, mis nalja, eriti aga iroonia valdkonda ei kuulu. Mille üle saab iroonitseda, seda peaks ütlema kirjutaja sisemine, eetiline mina. Väljakujunenud isiksuse esimeseks tunnuseks ongi pigem selle mina olemasolu.

tsitaadi lõpp. esiteks põhisedus pole huumor ja seda selle püha üriku peale pole mõtet isegi muiet näole manada. põhisedus võib olla labane aga kindlasti pole ta ohtlik aga tee saa naistoimetajale selgeks. moraal sellest, naistoimetajaid ei tohi mitte mingil juhul ega mitte ühtegi auku nikkuda, tehku seda ise.

(:)täna positiivses programmis etc

igal neljapäeval vikerraadios 12.30 korduse kohta loeme lingist, täna on teemaks investeerimine. homme raadio 2 raadiopastor kivisildniku jutlus teemal kas suur tõde mahub väikesesse riiki ja väikesesse inimesse; reedel ka epli mõttes essee (:)tädistu, pedestu või pätistu; laupa päevalehe laupäevalisas luuletus (:)ainult kolmsada miljonit ohvrit; pügapäevast teletaibu meeskonda veel ei tea.

pidevalt hoolitseb mu kustumatu kuulsuse eet ka (kiriku)õpetajate leht, eks näeme mis see reede toob :p

(:)saatkond kutsus kohvile

sõbraliku suurriigi saatkond kutsus juttu ajama, pärastlõunal räägime hästi turvatud kesklinna kontoris. teemaks ameerika valituse kultuuriprogrammid, ishmael reedi ja gerald vizenori looming, võimalusel peatume ka charles bukowski luulega seotud temaatikal. jutu sekka poetan mõned head sõnad ka eesti luule ja luuletajate ülistamiseks.

(:)mis ma aafrikas tegin?

kelle asi see on? kas mind huvitab kuidas, miks või kellega te jaan krossi matsite? kes peab teadma, saab peagi postkaardi, kohalikus hieroglüüfkirjas, et postiljon liiga targaks ei saaks. üldse ma vaatan, et lisaks normaalsetele inimeste on hakanud plogi lugema ka kristlikud fundamentalistid-terroristid. üks sihuke ahv ähvardab mind füüsilise vägivallaga. kindlalt lähen ja annan ta politseisse üles, las kotivad munninahka, tal suva kas anub pattude andeksandmist jumalalt, uurijalt või kohtunikult. mis puutub aga aafrikasee, siis ma soovitan musta mandrit – seal on kõik orjad. naeruväärse bakhati eest teevad kükke, ehkki golfirajad ja jõumasinad on seal tasuta. sportlik rahvas, athoni pojad. muidugi teeb see kadedaks, mõistan, aga et minu siiras pahatahtlikkus saaks täieliku rahulduse, siis mainin veel mõnd väärtautorit, kelle mõistmine paljudele isegi pärast lotovõitu kättesaadav ei ole – stoppard, mahfus ja ilmselt ka milos. tunnen kaasa.

(:)meelis kapstas üritas mind tappa I+I

Lugesin eile üht raamatut, kus kakstuhat usuhullu tuhandivahetusel ühelt kaldakaljult alla hüppas. Edasi läks muidugi veel huvitavamaks ja kirjaoskus oli autoris viis pluss. Aga see siin pole rubriik närimata kondid gurmaani lugemislaualt vaid teemaga seostuv erk mälestuspilt. Teatavasti oli meelis kapstas mul klassivenna eest, vähemalt kaheksanda klassini oli see nii. Inno ja irja heameeleks meenub üks klassiekskursioon põhjarannikule, atraktsioon oli kõrge kaldakalju, paerannik, teate küll. Oli see ontika või miss, mine tea aga kõrge oli ta küll. Ja sellel pangal oli kitsas rada, ühel pool sügavik, teisel pool kivisein. Kakerdasin mööda seda rada ja siis tormas mulle otsa meelis kapstas, ei te mis talle sisse oli läinud. Nagu näha kumbki meist alla ei kukkunud, ju siis kõiksuse loojal oli teine plaan meiega. Igal juhul õpetaja rullis kapstase kõrvu päris korralikult. Põhiliselt kiljus selle protseduuri juures muidugi klassijuhataja ise.

ps
pildil ameerika kirjanik, mitte eesti ajakirjanik

(:)elisa ei toeta kultuuri ega hakkagi toetama

Kunagi igiammu sain meili kutsega esineda Elisa konverentsil kirjaniku nägemusega uuest meediast ja virtuaalselt ühiskonnast, kus loetakse vähe raamatuid ja laste kirjutamise ning väljendusoskused on vähenemas. Küsisin palju nad mulle maksta saavad, sest kirjastusprojektid vajavad tuge. Ei saanud vastust. Pärast konverentsi tundsin huvi meie meiliprobleemide vastu. Regina Salmu, Elisa Eesti AS suhtekorraldusjuht vastas, et on saatnud mulle äraütleva meili ja täpsustas: „…sest ükski esineja ei ole mitte kunagi esinemistasu küsinud ja me soovisime ja me soovisime nii ka jätkata, et me ei peaks esinejaid ostma vaid nad tahavad ise meie konverentsil esineda..“ Tüüpiline näide eesti ettevõtte kultuuripoliitikast, vaene kirjanik peab toetama rahvusvahelist suuettevõtet. Söö sitta, Regina ja kostita ka oma leivaisasid.

Elisat toetavad: Jaanus Rohumaa, Navitrolla, Ainar Ruussaar jt

(:) koolilapsed on reaalne oht

postitus nr 999 ütleb et, tänapäeval pole vaja enam pommihoiatust teha, piisab kui hoiatad koolilaste eest. Uurimus näitab, et koolilapsed on kaks korda ohtlikumad ja vägivaldsemad kui tänavalapsed. Tõepärane kuid telepärane. Raag ei ole tänavalastest spläterit vändanud, soomes pole tänavalapsed tapatalguid korraldanud ja kui nii võtta siis on tänased riigireeturid ka endised koolilapsed, ekstänavalapsi pole pärast jõerüüdi lahkumist nende hulgas ühtki. Kool kui kurjuse telje terav ots on uus ja asjalik vaade elule. Kui seni uuriti millist multifilmi, millist õudusraamatut ja millist pändi sarimõrvarid fännasid, siis nüüd hoiame silmad lahti ja uurime välja, mis koolis tsikatiilo käis.

(:) võrktossu talv, käib kah

Peapiiskop kuulutas välja jõulurahu, ent ometi on enamus vabariigi elanikkonnast totaalse sõja äärel. Ja süüdi on siin kristlikud ilmastikuolud. Vaadake aknast välja, kas see on üks õige ja paganlik eesti talv? Ei ole, pole lund, pole jääpurikaid, maa on must ja mudane nagu somaalias või egiptimaal. Ja täna, olgu allah mulle tunnistajaks, on õues 12. detsember. See võib isegi adventuur olla. Must masendus, pimedus, juba lõuna ajal tahaks naabri sauna põlema panna. Ja paljud panevadki, talinas kärssas just kuus sotsiaali ära. Millest selline horror. Miks rallisõitjad kaaskodanikke tapavad? Ikka sellepärast, et puudub võimalus ennast lumesõjas välja elada. Piiskopi inin ei asenda lund. Paraku.

(:) midagi igavamat kui sünagoogi avamine

on raske ette kujutada, konservi avamine on huvitavam - see pakub vahel ka üllatusi, konserv võib olla roiskunud ehk isegi söödav; kõhulahtisus on kaasahaarav, pigimütsis president ei ole, side lõpp
.
.

(:) täna öösel ei juhtunud midagi

ehkki

mõned juhuslikud isikud
elasid goblinirolli
liiga sügavale sisse
aga selle tegevuse
meelehustuslikkus
on ennast minu jaoks
ammendanud

süvenesin

õhtul s. p. somtowisse
paigutasin kaks uut
s. r. delanyt riiulis
haardeulatusse tegin ruumi
wsb yage kirjade jaoks
kiitsin heaks sturgeoni
84 aasta kaanepildi ega
avanud mitte kordagi
uudisteportaale
.
goblinid paigutasin
mälu prügikastis
inno ja irja vahele
.