Lugesin eile üht raamatut, kus kakstuhat usuhullu tuhandivahetusel ühelt kaldakaljult alla hüppas. Edasi läks muidugi veel huvitavamaks ja kirjaoskus oli autoris viis pluss. Aga see siin pole rubriik närimata kondid gurmaani lugemislaualt vaid teemaga seostuv erk mälestuspilt. Teatavasti oli meelis kapstas mul klassivenna eest, vähemalt kaheksanda klassini oli see nii. Inno ja irja heameeleks meenub üks klassiekskursioon põhjarannikule, atraktsioon oli kõrge kaldakalju, paerannik, teate küll. Oli see ontika või miss, mine tea aga kõrge oli ta küll. Ja sellel pangal oli kitsas rada, ühel pool sügavik, teisel pool kivisein. Kakerdasin mööda seda rada ja siis tormas mulle otsa meelis kapstas, ei te mis talle sisse oli läinud. Nagu näha kumbki meist alla ei kukkunud, ju siis kõiksuse loojal oli teine plaan meiega. Igal juhul õpetaja rullis kapstase kõrvu päris korralikult. Põhiliselt kiljus selle protseduuri juures muidugi klassijuhataja ise.
ps
pildil ameerika kirjanik, mitte eesti ajakirjanik
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar