(:)pedofiiliaohvrite maksustamisest

on kriis, kohe on vaja kedagi maksustada, seda sitta loen ma igast lehest iga allahi päev. üldjuhul, tullakse lagedale mõttega, et maksustada on vaja lapsi ja pensionäre, äärmisel juhul proletariaati in korpore. ka kõige mässumeelsed penskarid on nõus kirsturahast loobuma tingimusel, et müüdav bürokraatia loobub mõttelisest osast kuluhüvitistest. aga miks mitte maksustada pedofiiliaohvreid? aeg on raske ja iga sent pangaaltarile tagab taevaliku õnnistuse.

maksustada tuleks kindlasti nõdrameelsed, sest nad ei mõista, et raha tuleb paigutada väärtpaberitesse ja kinnisvaraarendusse, riigid saavad aru, et kriisis pankurit tuleb aidata, kes ise aru ei saa, seda aitab maks. Keegi Hasso Krull kirjutas saasta alguses Sirbis, et maksustada tuleks hoopis maksuvabastust nautivaid äravalituid, osundan:

„Keegi võiks ju tulla mõttele, et kui Eesti riigil on raske, siis võiksid talle rohkem maksta need, kes riigi olemasolust kõige rohkem kasu saavad. Miks ei võiks me taastada juriidiliste isikute kasumi tulumaksu? Mis kentsakas pühadus see on, mis 2000. aasta 1. jaanuaril korraga lihtsalt jõustus ja mida ei liiguta nüüd enam paigast ei ussi- ega püssirohi? Mis õnne see ainulaadne seadus meile on toonud? Kas see on meid säästnud ühestki majanduslikust hoobist? Kas see on veidigi leevendanud kroonilisi probleeme, mis meie hariduselu või tervishoidu lakkamatult kummitavad? Ei ole. Aga iga parempoolsete poliitikute vusserdis on meile püha.“

Kui võtta Laisa mõte kriisimaksust ja Krulli viide kroonilistele maksvõlglastele, siis võime teha uue suure kriisimaksu plaani. Maksab see kes on kriisis kõige rohkem süüdi. Rootsi pangad tegid seda, meie poliitikud lasid sellel juhtuda, ajakirjandus õhutas õletuld ja loomastunud pööbel mörises kaasa. Üksi väliskapitali maksustamisest saame 5-6 miljardit aastas, lõputult ehk raha maksuameti arvele ei tiksu aga siis saame vähkkasvajast lahti. väliskapital tuleb maksustada kas või ainult selleks, et ta ajaloolisele kodumaale nahhui tõmbaks. saab õhu puhtamaks.

Dementne poliitika ja müüdav bürokraatia tuleb samuti maksustada, nemad andsid külakurnajatele vabad käed ja õnnistasid prolesid uue võika töölepinguseadusega, kohustuslikest pensionisammastest rääkimata. Meedia kui kõige kurja õhutaja tuleb maksustada vastavalt valede, elustiili ja reklaami osakaalule. Bürokraat ja poliitik on meil valija mandaadiga, seega tuleb ka valija maksukotti ajada, eri 500 krooni eest oma hääli müüvad pensionärid. Kriisimaks peab olema astmeline, mille ülemistel astmetel on kükitavad kapitalistid, keskel müüdavad rahvateenrid ja meediavärdjad, alumisel aga loomastunud pööbel.

nii on õiglane.

(:) polügaamia on pluralismi ema

vaidlen siinkohal mitmes punktis vastu vahur afanasjevile; eilses loos kas polügaamia on inimsusvastane kuritegu? näitab kolleeg romaanikirjanik polügaamiat liiga mustades värvides; polügaamia pole muidugi meelakkumine, mitte et mu polügaamiakogemus oleks ülemäära suur, seda mitte aga terve mõistus keeldub uskumast, et polügaamias pole midagi positiivset. peab olema, isegi aids on inimkonnale kasulik, sest aitab müüa kummitooteid ja lisab laiatarbeseksile ekstreemspordi hõngu. olemuselt on polügaamia võrrand mitme tundmatuga ja nagu kõik intellektuaalsed väljakutsed, tekitab ta seljaaju dominandiga isikutel mentaalseid probleeme; sageli on polügaamia seotud naistega, seda ma ei eita, see on tõsine probleem, mille lahendust veel niipea ei paista; ka logistikaprobleemid on olemas aga see tuleb mõtteviisi eripärast, logistika subjektil on raske, logistika objekti aga lohistatakse reipalt ringi – tal pole muret miskit; mis aga kõige tähtsam, polügaamia on pluralismi ema, pluralism jääb ilma isikliku kogemusteta õõnsaks sõnakõlksuks, kõigil pole võimet abstraktselt mõelda, nad vajavad maailma tunnetamiseks käega katsutavaid tõsiasju. selliseid inimesi on palju ja me ei saa neid võtta kui omasuguseid; ometi tuleb neilgi aru saada, et polügaamia ei ole imeravim ega lahendus kõigile sajoobidele, parem kui polügaamiast saab läbitud etapp mõne aastaga, enam kui ajateenimine kaitseväes ta kindlasti ei paku.

(:) kas inno ja irja devalveerumine on põhimõtteliselt võimalik

I+I ehk inno ja irja on plogipubliku vaieldamatud lemmikud. selge et plogitarvitaja ei jõua kõiki asju läbi lugeda ning ta peab tegema valiku. küsimus on selles, miks ta valib inno ja irja. teine küsimus on, kas ta kunagi võiks sellest valikust loobuda. kolmas küsimus on, millistel asjaoludel võiks see loobumine tõeks saada.

esimesele küsimusele on kõige lihtsam vastata – innol ja irjal on lähiminevikus tugev peavoolumeedia tugi, nad on väga viljakad autorid, serialism on moodsas kunstis aga A ja O aga mis kõige põhilisem, I+I (muide ma soovitan teil inno ja irja see kaubamärk kasutusele võtta, visuaalne identiteet on loomastuvas maailmas eluliselt tähtis) aga mis kõige põhilisem, inno ja irja on tänapäeva suprkangelased – nad elavad seda elu mida paljud tahaksid elada aga ei suuda, saa, taha või ei oska.

meenub üks saastafilm pändimeeste elust, vana kuulus pänd on ohus, lulja lahkub, teda võetakse asendama noor naga, kõik ilus, siis tekib nagal kamm oma tibi ja orgiate ühitamise küsimuses, vana pändimees ütle: ela sellist elu nagu su fännid tahaksid ise elada. kui sa seda ei tee on sinuga lõpp. tuleb lõpp. I+I elavad unelmate elu, tööl ei käi, tegelevad plogimisest vaba aja seksiga ning õiendavad halastamatult oma vaenlastega arveid. kes peale I+I seisaks antiikjumalatele ja koomiksitegelastele lähemal, kui siis ainult edgar savisaar, ta paraku ei söanda ausalt plogida ning seega ei omanda kunagi sümboliväärtust.

vastus teisele küsimusele, isegi prodidzi kaotas publiku, nagu juba mainitud on tendentsimuutus I+I ja loomingus, juhul kui fännid ei saa enam seda, mida nad tahavad, pööravad nad I+I brändile selja, väga vähesed esinejad suudavad stiili muuta ja läbimüüki säilitada, kõik ei ole deivid bõuid. ja bõui pole ka täna enam see mis ta oli üleeile. esinejad tüdinevad, nad on ikkagi inimesed, liinitöö ei sobi kõigile, publik muidugi välja arvatud.

vastus kolmandale küsimusele on eelkõige selles, kas publik muutub, kas mood või väärtused saavad lähitulevikus I+I saatuslikuks, ma millegipärast ei usu, et nad oma täisväärtuslikust elust niipea loobuvad, siin saab takistuseks olla eelkõige tervis või õnnetus. orjastamine ja loomastumine aina süvenevad, stress ja selle väljaelamine võtavad juba soome koolitapatalgute vorme, siin ma I+I ohtu ei näe. nende menu püsib kindlal alusel. vabadus, seks ja vaimne vägivald on ja jäävad. tahad või ei.

(:) ma ei loe kõike mida kirjutan

Vahemärkus - väga paljud liigid surevad välja. Milliseid vaimse arengu märke ilmutab meelelahutustööstus ja reklaamimajandus? Seega pole kasv ratsionaalne. Siit jõuame järeldusele, et mitte kõik inimkooslused ja isendid ei peaks kontrollimatult vohama, tuleb teha valik, kes kasvab, kes kahaneb. See on aga rassismidogma ja genotsiiditabu vaguses mõtteroim.

Vastutab loomulikult inimkonna vaimne eliit, meie helgemad kõlupead. Seega Pol Poth prillidega-tüüpidele-kõplaga-pähe poliitika ei tundugi nii mõistusevastane tegevus, otse vastupidi. Paraku läheb punaste khmeeride praktika vastuollu demokraatiadogma ja terrorismitabuga.

Ehkki haigused on kontrolli alla, siis muud inimmassi reguleerivad tegurid nagu sõjad, orjapidamine, ületootmine ja hedonistlik-perversne maailmavaade vohavad endiselt. Ega meil muud lootust olegi, kui oma väljasuremispraktika jätkusuutlikele kultuuridele sõja, panganduse ja meelelahutusega peale suruda.

Õige - ja tipptehnoloogia kasutajad sarnanevad oma kirjaoskamatuse ja madalate instinktide kummardamise poolest loomadele.

Nimeta ajaloost tuntud suurlinnu, mis on tänaseni püsima jäänud? Ja kui on jäänud, kui tähtsad nad tänapäeval on? Võrdleme endise hiilgusega. Castaneda on eelkõige ilukirjanik, või ma eksin? Õõv ei haaku muu tekstiga, ilmselt kiirustamise tagajärg???

Globaliseerumine ja materialism on tõlgendatavad loomuliku arenguna, kui tõlgendada laiba lagunemist ja pinnasega üheks saamist loomuliku arengu viimase etapina.

Vaevalt et keegi oma naudinguid ja liisinguid unustab, tähtsad on nad vaieldamatult, nii nagu kasvaja vähitõbisele. Olevikuga piirdumine on ülim vaimne askees, müts maha nende vaimusuretajate ees. Su kirjatöös on lootust, hoia sellest kinni.

ps
need olid märkused ühe esse juure, mida ma retsenseerisin, esse nimi oli kasvamise koorem

(:) 90ndad - mandunud nagu 50ndad

kas viiekümnendatest ja neljakümnendatest on midagi võtta, eesti kultuurielust, kohalikus vaimuilmast laiemalt - ei midagi, leeberehtid ja otsad ei paku nõudlikumale maitsele muhvigi, väliseesti jätame mängust välja. 90nendad ja 00ndad on täpselt sama kurb aeg, uus ühiskonnakord on inimesed lömastanud, brutaalne kapitalism on vaimuelule mõjunud sama halvasti kui laamendav sotsialistlik kolonialism. kultuur on mõlemal juhul pea olematu. stalinistid tegelesid agitatsiooni ja propagandaga, kapitalistide toodavad tooteid ja lahutavad meelt. mõttetegevus ja eneseväljendus on mõlemale režiimile võõras ja isegi kahjulik. ka dissidentlus võtab vastikuid vorme, nii nagu metsavendlus ei andnud kultuurile midagi, nii ei rikasta ka vasakliberalism kultuuripärandid. liiga toores, peavool on nüri ja sellele vastanduv pole parem. väliseestluste ei ole, selle funktsioone täidab vaikselt manduv sisepagulus. endise aja inimesed, kes uut moodi ei saa ega tahagi. kel pole väljundit televisiooni, seltskonnalehtedesse ega tänavarahutustesse, kes on liiga laisad ja rumalad, et levitada perverssusi ja multikultuuri. kes ei saa rahaasjadest aru. paremal juhul jõuavad nad ajakirja jobu tagumisse veerandisse. tavaliselt ei jõua nad üldse mitte kusagile. neist on mõõdukalt kahju. neist on vähe kasu. erinevalt pagulusest pole sisepagulane traagiline vaid koomiline tegelane. keegi pole talt midagi ära võtnud, talle lihtsalt ei lange midagi osaks ja see vähene, mis tal anda on. seda ei keelata ega põletata, see lihtsalt ei huvita kedagi. priidu beiereid ei ole enam ja kui nad on, siis nad lihtsalt on.

(:) vaba mees ei pidanud ju laulma

laulupeolugu õhtulehes
kummutab propagandavale
eestlastest kui laulurahvast