kas viiekümnendatest ja neljakümnendatest on midagi võtta, eesti kultuurielust, kohalikus vaimuilmast laiemalt - ei midagi, leeberehtid ja otsad ei paku nõudlikumale maitsele muhvigi, väliseesti jätame mängust välja. 90nendad ja 00ndad on täpselt sama kurb aeg, uus ühiskonnakord on inimesed lömastanud, brutaalne kapitalism on vaimuelule mõjunud sama halvasti kui laamendav sotsialistlik kolonialism. kultuur on mõlemal juhul pea olematu. stalinistid tegelesid agitatsiooni ja propagandaga, kapitalistide toodavad tooteid ja lahutavad meelt. mõttetegevus ja eneseväljendus on mõlemale režiimile võõras ja isegi kahjulik. ka dissidentlus võtab vastikuid vorme, nii nagu metsavendlus ei andnud kultuurile midagi, nii ei rikasta ka vasakliberalism kultuuripärandid. liiga toores, peavool on nüri ja sellele vastanduv pole parem. väliseestluste ei ole, selle funktsioone täidab vaikselt manduv sisepagulus. endise aja inimesed, kes uut moodi ei saa ega tahagi. kel pole väljundit televisiooni, seltskonnalehtedesse ega tänavarahutustesse, kes on liiga laisad ja rumalad, et levitada perverssusi ja multikultuuri. kes ei saa rahaasjadest aru. paremal juhul jõuavad nad ajakirja jobu tagumisse veerandisse. tavaliselt ei jõua nad üldse mitte kusagile. neist on mõõdukalt kahju. neist on vähe kasu. erinevalt pagulusest pole sisepagulane traagiline vaid koomiline tegelane. keegi pole talt midagi ära võtnud, talle lihtsalt ei lange midagi osaks ja see vähene, mis tal anda on. seda ei keelata ega põletata, see lihtsalt ei huvita kedagi. priidu beiereid ei ole enam ja kui nad on, siis nad lihtsalt on.
6 kommentaari:
Meie - seesama Tallinna Ülikool - meie ühesõnaga, ma võiks sulle varbad ja hambaplommid anda ja öelda, et meie oleme tegelikult ka selle nimel tegutsemas, et me jääksime ja oleksime - ma mõtlen eestlased ja eesti kirjandus.
Ma ei taha öelda, et see ainult meist oleneb, aga ma tahan öelda, et praegusel hetkel ei saa kohe kuidagi ei üle ega ümber teadmise juurest, et igasugune kirjanik või luuletaja minu meelest peakski tegelema kirjutamise või luuletamisega. Eksisteerimisega selles.
Ma tean, et me veel kirjutame ja kirjutame suuri teoseid - kapitalism võib jaurata, aga ülikoolid (arvestagem sellega, et riiklikke ülikoole on tervelt kaks tükki!!!) ei vaiki. Nad tegutsevad. Mina tegutsen. Me otsime ja leiame pärleid.
Meelelahutus käib asja juurde. Nagu poemüüja naeratus käib vahel ostu juurde.
(Poeem Stalinile oli vist kah 1950ndate leiutis või kuidas?)
ma arvan ka et peaks, arvan ka et meelelhutus käib asja juurde aga ma ei näe neid asju, nii nagu ma ei näe priidu beierit, tema loomingu väärtuslikku osa ega tema teenete tunnustamist. kas keegi peale tema õpilaste näeb priidut kusagil? kas ta käib kõigil euroluulelugemistel nagu kareva? kas ta on esindusantoloogiates nagu kareva? pole, sest ta on parem kui kareva.
ma i tea
kas ta on parem või halvem kui kareva
ma isiklikult arvan, et aega peaks ikka andma selle hea luuletaja leidmisel umbes 50 aastat - vähemalt meie riigis, mis suudab selle viiekümne aasta jooksul kolm korda ümber riigistuda, uue ja uue ja uue valitsuse alla minna - olgu selleks siis kommunislik, euro või äkki kunagi ehk eesti valitsus, mis mõtleb nagu eestlane ja käitub nagu eestlane.
Ühesõnaga kuidas see barthes ütleski kriitiku ülesanne on visata tekstile peale kaasaja keel, mõnikord ei tule see nii hästi välja, sest vahel mõjutab kaasaegset keelt ideoloogia.
Kareva ise kirjutas suure vaimustusega hra Beierist eelviimases Sirbis nädal.
Mina tahaks näiteks selle teise magistriaasta lõpuks selgeks saada, kui heaks luuletajateks-kirjanikeks-luuleteoreetikuteks pidada nooreestlasi, näiteks Johannes Aavikut ja tema 1915 aastal ilmunud "Eesti luule viletsused". Neid on muide selle saja aasta jooksul igasuguselt nimetatud ja nimetamata jäetud. Nagu paljusid luuletajaid ja mitmeid tekste olenevalt ideoloogiast, mis meid valitseb.
Seda ütles vist juba hra Suits ammuaega tagasi, et eesti luuletaja on hirmus olla ja on ka.
Usu mind.
Enamasti paneb luuletama idiootne olukord - lollid poliitikud ja vale valitsus ja muidugimõista ka üleüldine viletsus ( V. t. ajaluule, hra Alliksaar, P-E Rummo jne) ja siis peab keegi võtma sõna, et kas on tegu piisavalt hea luulega või mitte
MINU KÜSIMUS, kui ma nüüd juba 4 aastat tagasi eesti filli tudeerima tulin suurde päälinna oli: MIS ON LUULE?
Toomas Liiv ütles, et sellele küsimusele annab terve elu vastust otsida.
Ma arvan, et ma otsingi. Õpetan samal ajal lapsi. Kuuldavasti kunagi ehk abiellun ja kasvatan isikllikke põngerjaid ja otsin
MIS ON LUULE
mõelgem sellele, enne kui kõik antoloogiad mõttetuks kuulutada.
Katrina
(ja tegelikult meelelahutus, päris aus olla - siis vahel võib suurim meelelahutus - suurim nauding, mida ei saa enam meelelahutusekski nimetada - olla suurim piin - ja ajude rägistamine - kas ma saan aru, mida ta öelda tahtis? - nagu Tommi - Toomas Liiv ütleb, luulet oska igaüks lugeda. Isegi mitte korralik kirjandusteadlane aegajalt)
kokkuvõte eelmisest kommist
tädiluule ruulib
beir pole tädi
seega ta kukub läbi
paraku püüab ennast
viimasel ajal
ka ise tädistada
jättes uueswt valikkogust
mogutshi luuletused välja
tädiluule tädiluuleks
kes on hra Kivisildnik, et öelda, et tädiluule ruulib, kui ta ise kirjutab
Kivisildnikku kõva mehelikku
mäge
oli tegu siis jäämäega või abordi tordiga (muide mõned mu kursuskaaslased pidasid seda viimast kohustuslikku kirjandust tädiluule variandiks, miks? Do not ask!
K
isegi tädiluulet ei loeta enam, sellepärast
Postita kommentaar