(:)peatükk mälestusteraamatust - park

eile tulin töölt, vastu tatsas noorpaar, nii kooli lõpp või elu algus, kuulsin üht lauset, tüdruk küsis: kui palju sa siis võlgu oled. vastust ma ei kuulnud, noored kadusid noruspäi nurga taha. paremale jäi park punaväelaste ja vabadusvõitlejate mälestussammastega. meenus oma kooliaeg, meil tehti kooliajal äri, oli seitsmekümnendate lõpp, kaheksakümnendate algus. klassivennad ostsid ja müüsid autosid. tervitan ulvarit ja koitu. hilbud, antiik valuuta – muidugi oli see kõik keelatud aga terve ülikooli elasin priskelt keskkoolis teenitud ja säästetud okupatsiooni rublade ja väärismetallide arvelt. tõsi õpingud venisid tublisti üle kümne aasta ja lõpupoole tuli kitsikus kätte aga et võlgu oleks võetud, seda ma ei mäleta. noorus on ikka hukas küll, muud ma ei ütle.

(:)meelis kapstas üritas mind tappa I+I

Lugesin eile üht raamatut, kus kakstuhat usuhullu tuhandivahetusel ühelt kaldakaljult alla hüppas. Edasi läks muidugi veel huvitavamaks ja kirjaoskus oli autoris viis pluss. Aga see siin pole rubriik närimata kondid gurmaani lugemislaualt vaid teemaga seostuv erk mälestuspilt. Teatavasti oli meelis kapstas mul klassivenna eest, vähemalt kaheksanda klassini oli see nii. Inno ja irja heameeleks meenub üks klassiekskursioon põhjarannikule, atraktsioon oli kõrge kaldakalju, paerannik, teate küll. Oli see ontika või miss, mine tea aga kõrge oli ta küll. Ja sellel pangal oli kitsas rada, ühel pool sügavik, teisel pool kivisein. Kakerdasin mööda seda rada ja siis tormas mulle otsa meelis kapstas, ei te mis talle sisse oli läinud. Nagu näha kumbki meist alla ei kukkunud, ju siis kõiksuse loojal oli teine plaan meiega. Igal juhul õpetaja rullis kapstase kõrvu päris korralikult. Põhiliselt kiljus selle protseduuri juures muidugi klassijuhataja ise.

ps
pildil ameerika kirjanik, mitte eesti ajakirjanik

(:) kirjandusajalugu - tehtud

eile tõime andresega (sama andres, kes kujundas FSi valgete kaantega raamatu) pajoprondist (sama pajo kes tootis tali valla ametliku ajaloo eksklusiivse köie)ära esimese kasti (:)SUMO (sama kogu, milles räägitake siis, kui mõeldake eesti haikut). ilus raamat, ehtne paber, korralik töö - head lugemist.

(:) uus raamat tuleb trükikojast

järgmisel nädalal, mul on vastikult hea meel teatada, et valmib mu eritellimusel õmmeldud haikukogu (:)SUMO, raamat on ilus ja tekst laastavalt mõjurikas; kvaliteedikontroll oli seegi kord pärnu standardile vastav - kolmesajast haikust läks raamatusse viiendik. aga mis põhiline, töötasin välja originaalse haikuraamatu kondikava, seitse kindla struktuuriga peatükki, juba üksi selle eest tuleks mind küüditada loorberilaant langetama. varsti selliseid enam ei tehta, tootmiskulud on liiga suured.


(:) SUMO
kivisildniku haikud

Ji 2007

Kunstnik:
Andres G. Adamson

Toetaja:
Kultuurkapital

Trükkal:
Pajoprint

(:) ma ei loe kõike mida kirjutan

Vahemärkus - väga paljud liigid surevad välja. Milliseid vaimse arengu märke ilmutab meelelahutustööstus ja reklaamimajandus? Seega pole kasv ratsionaalne. Siit jõuame järeldusele, et mitte kõik inimkooslused ja isendid ei peaks kontrollimatult vohama, tuleb teha valik, kes kasvab, kes kahaneb. See on aga rassismidogma ja genotsiiditabu vaguses mõtteroim.

Vastutab loomulikult inimkonna vaimne eliit, meie helgemad kõlupead. Seega Pol Poth prillidega-tüüpidele-kõplaga-pähe poliitika ei tundugi nii mõistusevastane tegevus, otse vastupidi. Paraku läheb punaste khmeeride praktika vastuollu demokraatiadogma ja terrorismitabuga.

Ehkki haigused on kontrolli alla, siis muud inimmassi reguleerivad tegurid nagu sõjad, orjapidamine, ületootmine ja hedonistlik-perversne maailmavaade vohavad endiselt. Ega meil muud lootust olegi, kui oma väljasuremispraktika jätkusuutlikele kultuuridele sõja, panganduse ja meelelahutusega peale suruda.

Õige - ja tipptehnoloogia kasutajad sarnanevad oma kirjaoskamatuse ja madalate instinktide kummardamise poolest loomadele.

Nimeta ajaloost tuntud suurlinnu, mis on tänaseni püsima jäänud? Ja kui on jäänud, kui tähtsad nad tänapäeval on? Võrdleme endise hiilgusega. Castaneda on eelkõige ilukirjanik, või ma eksin? Õõv ei haaku muu tekstiga, ilmselt kiirustamise tagajärg???

Globaliseerumine ja materialism on tõlgendatavad loomuliku arenguna, kui tõlgendada laiba lagunemist ja pinnasega üheks saamist loomuliku arengu viimase etapina.

Vaevalt et keegi oma naudinguid ja liisinguid unustab, tähtsad on nad vaieldamatult, nii nagu kasvaja vähitõbisele. Olevikuga piirdumine on ülim vaimne askees, müts maha nende vaimusuretajate ees. Su kirjatöös on lootust, hoia sellest kinni.

ps
need olid märkused ühe esse juure, mida ma retsenseerisin, esse nimi oli kasvamise koorem