Kuvatud on postitused sildiga kilplased. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga kilplased. Kuva kõik postitused

esmaspäev, mai 05, 2008

(:)kirikukoori kottimine pole ilus
























viimases laululahingus ei jõudnud kadrina kirikukoor finaali, põhjuseks eelkõige see, et kristlastest amatöörid sunniti võistlema nukuteatri proffidega. nii ei ole ilus teha, pandagu profid ühte saatesse ja kirikukoorid teise. nii on õiglane. eriti kahetsuysväärne on see, et kirikud ei suuda pakkuda muud meelelahutust kui koorilaul - meil pole kristlikke jalgapllikoondisi, kristlikke hüpermarketeid ega pärast masingut enam ka tõsiselt võetavat kristlikku literatuuri. olgu see kirik mis ta on aga kui ta suudab midagi positiivset ära teha tuleb ka tunnustada. nukutatri asetamine kirikust kõrgemale ei ole täsikasvanulik käitumine.

teisipäev, aprill 22, 2008

(:)küündimatu, debiilne või täiesti normaalne?

























juhtiv dekadentide väljaaanne avaldas tähelepanuväärse kultuuriloolise dokumendi - sissevaate eesti kirjanike hingeellu. kui mõned kohad jäävad segaseks tuleb lugeda toimetusepoolset saatesõna. otsustge ise kas tegu on küündimatuse, debiiluse või normaalsusega, toon mõned tekstinäited hädavajalike kommentaaridega:

Ruben:
„Areen (21.02.) nimetas Rein Veidemanni artikleid inimsusevastasteks kuritegudeks. Minu silmis on Veidemann tõeline suurmees, ta on kaitsnud inimkeskset ja inimesest hoolivat poliitikat nagu mõnedki vasakpoolsed. Lisaks on ta Tallinna Ülikooli professor, kuigi ilmselt on ta siiski poliitik..

Kõik ju teavad, missuguse hoobi andis tekst „ENSV kirjanike liit seisuga 1981” kadunud Aivo Lõhmuse südamele. Aga ärapanemise vaim roomab ühiskonnas edasi ja kõige kahetsusväärsemal kombel ka vaimuringkondades.

(lõik pealkirjaga „Eelavate tapmine“)

Raudam:
Sinu mainitud Eesti Ekspressi artiklilt pole ma lugenud, aga kui sellist väljendit tarvitati, siis ei tahagi ma seda lugeda. See on näide sellest, kui madalale võidakse laskuda.

Mitte keegi pole mind nii rängalt solvanud kui Kivisildnik. Mul ilmus Delfis artikkel eutanaasiast, kus tutvustasin heasurma praktikat moodsates ühiskondades, analüüsisin pisut keelt, mis meid surra ei lase, ning kirjeldasin ka oma isa surma. Kuna tahtsin kuulda inimeste lugusid, pidin lugema ka kommentaare. Lood olid tõesti valusad, loomulikult leidus ka sõimu, mis mind eriti ei üllatanud. Küll jahmatas mind mu enda kolleegi Sven Kivisildniku blogikommentaar, mis kõlas enam-vähem järgmiselt: Raudami ideed ajavad mind oksele, pooldan Raudami halastussurma, kirjanike liidus tegeleb halastussurma küsimustega Raudam.

(:)märkus - siinkohal peaks olema täpne tsitaat või link originaaltekstile, minu plogi otsija midagi taolist ei leia, kusjuures ma ei ole kustutanud plogist ühtki sissekannet)

Kas pole see laim kirjanike liidu kohta? Kirjanike liidust kui mingite ühiste vaimsete eesmärkidega organisatsioonist, mille liikmed peaksid olema üksteisega solidaarsed, pole paraku midagi järel. (Kas seda kunagi üldse on olnud, on iseküsimus.) Viimasel koosviibimisel nägin oma silmaga, kuidas hoogu sattunud noored lällasid, nende pea kohal seinal aga näidati lahkunud kolleegide pilte. Keegi neid korrale ei kutsunud, ka mina mitte, ma lihtsalt kartsin.

Kulturism kultuuri asemel

„Kivisildniku õelad ilkumised aga ripuvad veel praegu netis ülal.

(:)linki autor ei anna)

Isa, küsisin ma endalt mõttes, mida pean ma tegema? Sest solvatud polnud mitte ainult mind, vaid ka teda, surnute solvamine aga on pattudest suurim. Mõtlesin, et astun Eesti Kirjanike Liidust välja, senini pole ma kindel, et ma seda ei tee. Miks peaksin kuuluma ühte liitu kellegagi, kes on võtnud oma eesmärgiks teistele haiget tegemise, kusjuures avalik-õigusliku ringhäälingu ombudsman Tarmu Tammerk kutsub seda Sildniku „stiiliks”, „uudseks lähenemiseks” ja „provokatsiooniks”? Milleks on vaja minu raha eest mind provotseerida? Ja mis on sellise provokatsiooni eesmärk? Kas ei peaks avalik-õiguslik institutsioon teenima hoopis teistsuguseid eesmärke? Kirjanike liiduga seovad mind vaid Käsmu ja hauaplats Metsakalmistul. Paraku piisab neist, et lõplikku otsust mitte teha. Käsmus käin ma igal suvel koos poja perega, ei saa ma ju oma ideaalide või põhimõtetega teiste elu ära rikkuda, ning ka Metsakalmistul on neil kergem ja ligem käia, ehkki ise tahaksin puhata pigem Paide surnuaial oma vanemate kõrval.

Võib-olla räägib see rohkem must endast, kuid mul on tunne, et üldine taktitundetus ning hoolimatus ja kalkus iseloomustab mingit osa noortest kirjanikest, minu silmis on nad eelkõige edukad reklaamiagendid ja logistilised geeniused, preemiaid ja auhindu jahtivad, kirjanduslugudesse ja -õpikutesse küünarnukkidega sisse trügivad, üksteist häbitult haipivad sportlaskirjanikud või parimal juhul pohhuistid ja irvhambad kui tõelised, sügava sissevaatega visionäärid. Kahjuks ei iseloomusta see ainult noori, vaid kõiki neid, kes poetavad oma kirjutistesse järelejätmatult kahemõttelisi vihjeid, russo- ja homofoobiat, antisemitismi või lihtsalt musklilist maskuliinsust, kulturismi kultuuri asemel, külvates nii piiskhaaval vaenu ja vihkamist. Nimesid mainima ei hakka, küll nad ennast nimetamata nimetatult kõige paremini ära tunnevad. Neid ei ole palju, kuid piisab piisastki.
Meenub, kuidas Elo Viiding oma vanaisa Kaljo Kiisa matustel ütles, et mitte kunagi varem pole olnud põlvkondade, praeguste vanade ja nüüdsete noorte vahel suuremat lõhet. Tal oli õigus.

Solvaja kui psühhopaat

Ruben:
Mis aga puutub solvamisse, siis kellegi hingepõhjani solvaja peab ennast üliinimeseks, paljusid teisi aga kõntsaks, ta lähemad sõbrad vahest välja arvatud. Psühhopaat läheb kellelegi sõnadega kallale sellepärast, et ta võib olla lapsepõlves elanud suure terrori all või on ta vanemad teineteisega mingeid mänge mänginud. Ta on ise ohver ja vajab kellegi targema isalikku abi. Suurim rahuldus solvajale on, kui solvatu läheb endast välja ja tunnistab, et on haiget saanud. Suurim karistus solvajale on tema kollektiivne ignoreerimine ja jäine põlgus.

Raudam:
Ka mina võin oma solvajale vastata külma (tapva, tarretava) vaikusega, aga kui olen kindel, et solvaja pole solvanud mitte ainult mind, vaid kogu ühiskonda, minu eriala (kirjandust) või siis hüvelise heaolu üldtunnustatud norme (kristlikku moraali, kristlust aga, pane tähele, eitab ja kritiseerib nii mõnigi „närviline noor”), siis peaksin täitma oma kodanikukohust ja reageerima, mitte matma pead metafüüsiliste vanasõnade alla või piirduma kulissidetaguste sosinate, elektronkirjadega või anonüümsusse hajuvate netikommentaaridega. Sellest sõltub, kas „eetilis-moraalne revolutsioon” toimub või ei.

Ruben:
Paari-kümne aasta pärast ei tunne Eesti kodanik enam ajaloos ära paarikümne aasta taguseid sündmusi, ta suhtleb kaaskodanikuga ropu, pooleldi pseudoingliskeelse netikommentaari formaadis, pakkudes talle halastussurma ja halastusseksi. Ta peab vana kirikuaeda „pronksjunni kõrval asuvaks trollipeatuseks”

Raudam:
Kas meil on hinge ja südant? Kas meie hulgas pole eetilisi kurjategijaid, kes levitavad enda ümber vihkamist ja sallimatust?

Ruben:
Kivisildnik kirjutas artikli, mille kohaselt tiblad on maetud trollipeatusse, ja ütles, et trollipeatusse tuleks matta teisigi tiblasid.

(:) loo linki pole antud, vihjet avaldamiskohake ka mitte, täpset tsitaati pole, sellist lugu muidugi ka ei ole olemas, vt)

Raudam:
Kui rahvas on löödud kaheks või isegi neljaks, sest lõhed jooksevad ka „meie” ja „nende” sees, mis eetikast või demokraatiast saab siis rääkida?”

reede, märts 28, 2008

(:)kuidas lugeda kohtu poolt suletud plogi



























projekti türad sigade ette raames õpeatan teile kuidas lugeda kohtu poolt keelatud plogi - see on väga lihtne, kohus ei oska puhvrit vangi panna, keelatud plogi lugemiseks järgi minu ettekirjutusi, see ei ole ülemäära keerulised. kõik on seduslik sest puhver pole keelatud asjade nimekirjas. pilt on ka keelatud plogist.

1
pane googli otsijamootorisse
http://olavimarika.blogspot.com/

2
vajuta nuppu

3
leia esimese lingi alt kiri
puhverdarud

4
vajuta puhverdatud

5
loe

6
jutt selline:

Vaatame kuidas...

käib lapse nädalavahetuseks enda juurde saamise (mittesaamise protsess)

a) Tuleb poisi käest küsida, kas ta viitsib/tahab see nädalavahetus!

Poiss on nõus, tahtis ise emale helistada, ma ikka helistan ise...

b) Tuleb lapse emale helistada.

mobiil kutsub lõpuni ja ei vasta, varjatud numbriga lauatelefon katkestatakse, helistan marika töökabinetti arstile, see ütleb, et marika teeb protseduuri ja palub hiljem helistada. Täiesti arusaadav jutt!

15 min. hiljem: helistan uuesti, saan marika kätte... kõigepealt kuulen, et lapse tervis ei kannata minu juurde tulekut (laps on täna koolis), siis kuulen, et lapsel on järele õppida, (pakun lapsele võimalust minu juures järele õppida), siis kuulen, et laps ei tule enne minu juurde kõik on selge (palun täpsustada), marika selgitab - kohtuasi, lubab anda numbri kust saan täpsemalt üle küsida, ei anna seda numbrit ja paneb toru ära.

tahan seda numbrit ikkagi... ma tahan täpsemalt üle küsida küll!

c) helistan kohtusekretärile, küsin, kas emal on õigust kohtulahendini minu ja lapse vahelisi kohtumisi takistada. kohtusekretär vastab: kui kohus pole isa ja lapse kohtumistele tõkendit pannud, siis ei ole...

rohkem polegi millest rääkida: asi on sõna otseses mõttes "emakook", ema küpsetab koogi ja sööb ise üksinda ära ka.

reede, detsember 14, 2007

(:) dekoratiivne moraal – jõulujutluse teema









postitus nr 1000 kinnitab, et ükskõik mis väljaanne võtab jutuks moraali või eetika on autoriks ikka mõni bioloogiline või vaimne tädi ja jutt, kui tahes lühike või pikk, ei vii välja mitte kusagile. Ilusa kõlaga sõnamulina on last delfis voogama helena vooglaid. Tekstinäited on õige kobedad ja ta teab nimetada friidrih niitset. Tubli, tosundan:

Kui 1940. aastatel oli esikümnes õpetajale vahelesegamine, nätsu närimine tunnis, koridorides jooksmine, sobimatu riietusstiil ja paberite loopimine, siis 1990. aastate kooli probleemide esikümne moodustasid narkootikumide ja alkoholi kuritarvitamine, alaealiste rasedus, enesetapp, vägistamine, röövimine, vägivallatsemine…

Tasapisi on USA postmodernismist kantud ning katastroofiliste tagajärgedega pedagoogilise eksperimendiga läinud kaasa ka Euroopa ning Eestigi püüab „kaotatut“ tasa teha…

Kui objektiivseid väärtusi ei eksisteeri, siis ei saa tõepoolest öelda, et üks maailmavaade on teiste suhtes ülimuslik või alam ― selleks lihtsalt ei ole kriteeriume ― ja üle jääbki rääkida vaid maitse-eelistustest. Seega on sõnum ühemõtteline: noored, valige endale sobivad väärtused (ja püksid ja jope)! Ja just seda Auvinen ka tegi…

Aitab tühja jutu tsiteerimisest. Kas püsiväärtused on meie rahvale õnne toonud, ek kaeba vooglaid ju põhiväärtuste puudumise üle. Raudepeded ja muud ristiröövvallutajad esindasid klassikalisi püsiväärtusi, nende te tegevuse tulemus oli orjus ja genotsiid. Kommunistidest okupantidel olid samuti väärtused kaigas ja väga kindlalt paigas - tulemuseks genotsiid, gulag, ja üleüldine loomastumine. Vene okupatsiooni ja raudpedede diktatuuri vahe ongi ainult selles, et üks edendas klassikalist muusikat teine rohkem kirikukoorilaulu. Mida on vinguda kapitalismi tingimustes, väärtused on väga kindlalt paigas – kinnisvara, karjäär, pangalaen, meelelahutus, mood, sport, ostukeskused ja muude hulgas ka lutteri kirik. Varsti saame telepastoreid nii et tapab – ikkagi jõul.

Väärtused on meil väga kindlad, ka postmodernistlik multikultuur on piisavalt väärtustatud. Ilmnegu ta siis komposti kuju võtnud ühiskonnaõpetuse kujul kitsamalt või haridusministeeriumi kujul laiemalt. Mu meelest on see moraalijutt ikkagi väga ebasüsteemne, kinnismõtteline, halav ja loll. Räägime parem luterlaste ja kagebiitide koostööst. Või dekoratiivsetest teemantidest, mida pakub novaluxi reklaam, läbimõõt 6 cm 59 eegu eest saad seda dekoratiivset väärtust 2 tk.

kolmapäev, detsember 12, 2007

(:) võrktossu talv, käib kah










Peapiiskop kuulutas välja jõulurahu, ent ometi on enamus vabariigi elanikkonnast totaalse sõja äärel. Ja süüdi on siin kristlikud ilmastikuolud. Vaadake aknast välja, kas see on üks õige ja paganlik eesti talv? Ei ole, pole lund, pole jääpurikaid, maa on must ja mudane nagu somaalias või egiptimaal. Ja täna, olgu allah mulle tunnistajaks, on õues 12. detsember. See võib isegi adventuur olla. Must masendus, pimedus, juba lõuna ajal tahaks naabri sauna põlema panna. Ja paljud panevadki, talinas kärssas just kuus sotsiaali ära. Millest selline horror. Miks rallisõitjad kaaskodanikke tapavad? Ikka sellepärast, et puudub võimalus ennast lumesõjas välja elada. Piiskopi inin ei asenda lund. Paraku.

laupäev, oktoober 13, 2007

(:) atkrõvai pljad - jalaga vastu sõitvat bussi





















blogitud elupildikesed on mulle lapsest saadik vastikud, ent juhtum meenus mulle eile veriste naljapiltide doki vaadates, etv näitas kordust. lugu juhtus teatri vastas, hamburgeri bussipeatus, bussi nr oli 6, kell oli 7 tuuris. mõtlesin et bussijuht kindlasti peatub ja teeb sõimu ning jalahoobi peale ukse lahti. ja just nii ta tegigi, ristmikuni on peatusest mõni meeter, fooris süttis punane ja uksed avanesid nagu võluväel. kes filmi ei vaadanud, sellele teen lühikokkuvõtte, taani leht avaldas prohveti karikatuurid, pikalt oli juttu sellest kuidas moslemid märatsesid ja põletasid taani saatkondi ning panid karikaturisti pea eest välja miljon taala. liiga pikalt, uut ei olnud seal midagi, peale ühe sümpaatse iraani revolutsionääri - lahe taat oli. paari lausega ja möödaminnes aga selgus et sama lehe sama toimetaja otsustas sõnavabadust arvestades avaldada ka iraani holokaustikarikatuurid, mõte tuli avalikuks ja taat kaotas töö. iraanlastel oli õigus, tatised eurooplased, teil pole tegelikult mingit sõnavabadust. toimetaja oli sõna otses mõttes sõnatu ja väga hädise olemisega; seevastu karikaturist, keda jahivad paljamõrvarid oli aga enesekindlus ise ja näitas uusi araablasi mõnitavaid pilte, tõsi, neid enam ei ilmutatud; töötu toimetaja mainis läbi pisarates maa avanemist jalge all. huvitav et ma polnud sellest toimataja vallandamisest ja holoka piltidest meie lehtedest lugenud, arvasin ikka, et meil on sensatsiatsiooni müümise vabadus. aga eks elu õpetab: märatsemine ja vägivallatsemine annab igal juhul tulemuse. atkrõvai plajd - jalaga vastu sõitvat bussi.