juhtiv
dekadentide väljaaanne avaldas tähelepanuväärse kultuuriloolise dokumendi - sissevaate eesti kirjanike hingeellu. kui mõned kohad jäävad segaseks tuleb lugeda t
oimetusepoolset saatesõna. otsustge ise kas tegu on küündimatuse, debiiluse või normaalsusega, toon mõned tekstinäited hädavajalike kommentaaridega:
Ruben:
„Areen (21.02.) nimetas Rein Veidemanni artikleid inimsusevastasteks kuritegudeks. Minu silmis on Veidemann tõeline suurmees, ta on kaitsnud inimkeskset ja inimesest hoolivat poliitikat nagu mõnedki vasakpoolsed. Lisaks on ta Tallinna Ülikooli professor, kuigi ilmselt on ta siiski poliitik..
Kõik ju teavad, missuguse hoobi andis tekst „ENSV kirjanike liit seisuga 1981” kadunud Aivo Lõhmuse südamele. Aga ärapanemise vaim roomab ühiskonnas edasi ja kõige kahetsusväärsemal kombel ka vaimuringkondades.
(lõik pealkirjaga „Eelavate tapmine“)
Raudam:
Sinu mainitud Eesti Ekspressi artiklilt pole ma lugenud, aga kui sellist väljendit tarvitati, siis ei tahagi ma seda lugeda. See on näide sellest, kui madalale võidakse laskuda.
Mitte keegi pole mind nii rängalt solvanud kui Kivisildnik. Mul ilmus Delfis artikkel eutanaasiast, kus tutvustasin heasurma praktikat moodsates ühiskondades, analüüsisin pisut keelt, mis meid surra ei lase, ning kirjeldasin ka oma isa surma. Kuna tahtsin kuulda inimeste lugusid, pidin lugema ka kommentaare. Lood olid tõesti valusad, loomulikult leidus ka sõimu, mis mind eriti ei üllatanud. Küll jahmatas mind mu enda kolleegi Sven Kivisildniku blogikommentaar, mis kõlas enam-vähem järgmiselt: Raudami ideed ajavad mind oksele, pooldan Raudami halastussurma, kirjanike liidus tegeleb halastussurma küsimustega Raudam.
(:)märkus - siinkohal peaks olema täpne tsitaat või link originaaltekstile, minu plogi otsija midagi taolist ei leia, kusjuures ma ei ole kustutanud plogist ühtki sissekannet)
Kas pole see laim kirjanike liidu kohta? Kirjanike liidust kui mingite ühiste vaimsete eesmärkidega organisatsioonist, mille liikmed peaksid olema üksteisega solidaarsed, pole paraku midagi järel. (Kas seda kunagi üldse on olnud, on iseküsimus.) Viimasel koosviibimisel nägin oma silmaga, kuidas hoogu sattunud noored lällasid, nende pea kohal seinal aga näidati lahkunud kolleegide pilte. Keegi neid korrale ei kutsunud, ka mina mitte, ma lihtsalt kartsin.
Kulturism kultuuri asemel
„Kivisildniku õelad ilkumised aga ripuvad veel praegu netis ülal.
(:)linki autor ei anna)
Isa, küsisin ma endalt mõttes, mida pean ma tegema? Sest solvatud polnud mitte ainult mind, vaid ka teda, surnute solvamine aga on pattudest suurim. Mõtlesin, et astun Eesti Kirjanike Liidust välja, senini pole ma kindel, et ma seda ei tee. Miks peaksin kuuluma ühte liitu kellegagi, kes on võtnud oma eesmärgiks teistele haiget tegemise, kusjuures avalik-õigusliku ringhäälingu ombudsman Tarmu Tammerk kutsub seda Sildniku „stiiliks”, „uudseks lähenemiseks” ja „provokatsiooniks”? Milleks on vaja minu raha eest mind provotseerida? Ja mis on sellise provokatsiooni eesmärk? Kas ei peaks avalik-õiguslik institutsioon teenima hoopis teistsuguseid eesmärke? Kirjanike liiduga seovad mind vaid Käsmu ja hauaplats Metsakalmistul. Paraku piisab neist, et lõplikku otsust mitte teha. Käsmus käin ma igal suvel koos poja perega, ei saa ma ju oma ideaalide või põhimõtetega teiste elu ära rikkuda, ning ka Metsakalmistul on neil kergem ja ligem käia, ehkki ise tahaksin puhata pigem Paide surnuaial oma vanemate kõrval.
Võib-olla räägib see rohkem must endast, kuid mul on tunne, et üldine taktitundetus ning hoolimatus ja kalkus iseloomustab mingit osa noortest kirjanikest, minu silmis on nad eelkõige edukad reklaamiagendid ja logistilised geeniused, preemiaid ja auhindu jahtivad, kirjanduslugudesse ja -õpikutesse küünarnukkidega sisse trügivad, üksteist häbitult haipivad sportlaskirjanikud või parimal juhul pohhuistid ja irvhambad kui tõelised, sügava sissevaatega visionäärid. Kahjuks ei iseloomusta see ainult noori, vaid kõiki neid, kes poetavad oma kirjutistesse järelejätmatult kahemõttelisi vihjeid, russo- ja homofoobiat, antisemitismi või lihtsalt musklilist maskuliinsust, kulturismi kultuuri asemel, külvates nii piiskhaaval vaenu ja vihkamist. Nimesid mainima ei hakka, küll nad ennast nimetamata nimetatult kõige paremini ära tunnevad. Neid ei ole palju, kuid piisab piisastki.
Meenub, kuidas Elo Viiding oma vanaisa Kaljo Kiisa matustel ütles, et mitte kunagi varem pole olnud põlvkondade, praeguste vanade ja nüüdsete noorte vahel suuremat lõhet. Tal oli õigus.
Solvaja kui psühhopaat
Ruben:
Mis aga puutub solvamisse, siis kellegi hingepõhjani solvaja peab ennast üliinimeseks, paljusid teisi aga kõntsaks, ta lähemad sõbrad vahest välja arvatud. Psühhopaat läheb kellelegi sõnadega kallale sellepärast, et ta võib olla lapsepõlves elanud suure terrori all või on ta vanemad teineteisega mingeid mänge mänginud. Ta on ise ohver ja vajab kellegi targema isalikku abi. Suurim rahuldus solvajale on, kui solvatu läheb endast välja ja tunnistab, et on haiget saanud. Suurim karistus solvajale on tema kollektiivne ignoreerimine ja jäine põlgus.
Raudam:
Ka mina võin oma solvajale vastata külma (tapva, tarretava) vaikusega, aga kui olen kindel, et solvaja pole solvanud mitte ainult mind, vaid kogu ühiskonda, minu eriala (kirjandust) või siis hüvelise heaolu üldtunnustatud norme (kristlikku moraali, kristlust aga, pane tähele, eitab ja kritiseerib nii mõnigi „närviline noor”), siis peaksin täitma oma kodanikukohust ja reageerima, mitte matma pead metafüüsiliste vanasõnade alla või piirduma kulissidetaguste sosinate, elektronkirjadega või anonüümsusse hajuvate netikommentaaridega. Sellest sõltub, kas „eetilis-moraalne revolutsioon” toimub või ei.
Ruben:
Paari-kümne aasta pärast ei tunne Eesti kodanik enam ajaloos ära paarikümne aasta taguseid sündmusi, ta suhtleb kaaskodanikuga ropu, pooleldi pseudoingliskeelse netikommentaari formaadis, pakkudes talle halastussurma ja halastusseksi. Ta peab vana kirikuaeda „pronksjunni kõrval asuvaks trollipeatuseks”
Raudam:
Kas meil on hinge ja südant? Kas meie hulgas pole eetilisi kurjategijaid, kes levitavad enda ümber vihkamist ja sallimatust?
Ruben:
Kivisildnik kirjutas artikli, mille kohaselt tiblad on maetud trollipeatusse, ja ütles, et trollipeatusse tuleks matta teisigi tiblasid.
(:) loo linki pole antud, vihjet avaldamiskohake ka mitte, täpset tsitaati pole, sellist lugu muidugi ka ei ole olemas,
vt)
Raudam:
Kui rahvas on löödud kaheks või isegi neljaks, sest lõhed jooksevad ka „meie” ja „nende” sees, mis eetikast või demokraatiast saab siis rääkida?”
