Kuvatud on postitused sildiga tekiila. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga tekiila. Kuva kõik postitused

esmaspäev, mai 12, 2008

(:)roheline on moes

















ega muud ei olnudki öelda, kui et ma olen väga ilus. ei tea kas teist nii ilusat enam maa peal ongi. ilmsel pole vaja vihet anda... mide ma kirjutasin täna ühe luuletuse, pool päeva mediteerisin enne, haruldaselt huvitav, chuang tzu aineline ollus, see võrratupoeesiakunsti pärl räägib meile:

(:)
harmoonia ei sega
kuulsus isegi aitab
püha mees ei virise

paastun kui
makstakse
.
.
.
.

kolmapäev, aprill 30, 2008

(:)säästuteater ruulib täiega



















käisin ööklubis ja kirjutasin reisikirja, pärnu klubi sugar: Nagu lehelugejad väga hästi teavad, on ööklubid kõige ehtsamad patupesad – neis litutavad ringi kiimalised briti poissmehed, veidi vähem kiimalised valepassidega alaealised. Muide, kus teie tütar praegu on?

Ööklubides võib kohata meelemürkidega hangeldajaid ja perverte, kes lihtsameelsetele tibidele midagi uimastavat joogiklaasi poetavad ja nad siis oma urkasse veavad, et ohvritega kõiki koledaid asju teha.




Pärnus avati mõne aja eest üks uus ööklubi, nime poolest Sugar, mis tõenäoliselt valmistab paljudele provintsi hedonistidele pettumuse. Siin ei tegelda ainult rõlgete pahedega, vaid otse vastupidi – näidatakse rahvale täiesti korralikku teatrit.

neljapäev, oktoober 25, 2007

(:) minu kahetine suhe - akohol









mõne aja eest kutsuti mind etv saatesse vabariigi kodanikud, alkoholi erinumbrisse. ent proletariaadi diktatuur ei võimaldanud mul kodust lahkuda - remont on hullem kui katk. kahju, seega ei saanud ma üles astuda ühena vähestest, kes on padukarskluse köidikutest välja rabelenud. kena oleks olnud endiste joodikutega kogemusi vahetada. mina olen sven, endine karsklane, küll oli halb; tõesti oli halb. joodikud ja karsklased on palju kannatanud, kümnest kehapõrgust ja vaimurentslist läbi roomanud... paraku jäi rahval see valgustuslik vaatemäng nägemata. aga mis siin pattu salata, korra karsklane, elu lõpuni karsklane - pole sellist asja nagu endine parajuslane. korralikku joodikut pole minust ikkagi saanud, pudelid kogunevad toanurka, kogun neid eesti kirjanduse varaste aastakäikude ette 1914-1935. enamus on avamata, teatavat liikumist tähendan ainult veinisektsioonis. külalistest pole ka abi, mõned on samasugused vannabeejoomarid nagu ma ise, teised on esteedid ja ei puuduta ühtki ollust mis maksab vähem kui... pole tähtis, arvan et nad lihtsalt kardavad juua. karsklased ei usalda oma pimedat poolt, looduse heasoovlikkust ja oma koomas kehast mööda jalutavate isikute parimaid kavatsusi veel vähem loodavad nad õnnelikule juhusele ja jumala armastusele pildi kaotanud isikute vastu. karsklased ei lähe sinuga luurele.