(:)investeeri minu heaolusse

ja tee seda kohe
osta raamat siit

(:)pole midagi kindlat siin maailmas

koomas plogi võib ellu ärgata, et anda teile üks asjakohane nõuanne, kolige kiiresti facebooki, varsti läheb tasuliseks, see ka veel et Ji kirjastaud ruitlase naine oli vähemasti apollos kõige enam müüdud eesti ilukirjanustoode ja globaalilukirjandusaavutustest jäi alla ainult ühele soomlasele - jänkid, vandid ja afgaanid - kõik said molli

(:)olen laisk ja selle üle uhke

piiritult uhke. tegelikult ma ikka olen laisk küll, eelmises sissekandes ma ei pidanud vajalikuks seda tõsiasja rõhutada. olen muda laisk ja selle üle uhke. milleks rügada? kas töö polnud mitte lollide, vanaeitede ja hobuste jaoks? mulle küll koolis õpetati nii ja sama ülikoolides. nüüd õpetan ise seda ülimat tarkust.

ilma laiskuseta poleks meil autosid, roniksime jala puu otsa, ilma laiskuseta poleks cdmängijaid - peaksime kannatama rahvalaulu põhjustatud uskumatuid piinu, poleks isagi restorane, sööksime peoga mulda. ehk näriksime rõngasleiba nagu viimased laplased.

miks ma peaksin kirjutama romaane või lohisevaid pikki arvamuslugusid, parem haiku või plogi miniatuur. targale piisab. muide tänses ekspressis on mul luuletus, ilus luuletus. lugege seda, soovitavalt tööajal.

(:)roheline on moes

ega muud ei olnudki öelda, kui et ma olen väga ilus. ei tea kas teist nii ilusat enam maa peal ongi. ilmsel pole vaja vihet anda... mide ma kirjutasin täna ühe luuletuse, pool päeva mediteerisin enne, haruldaselt huvitav, chuang tzu aineline ollus, see võrratupoeesiakunsti pärl räägib meile:

(:)
harmoonia ei sega
kuulsus isegi aitab
püha mees ei virise

paastun kui
makstakse
.
.
.
.

(:)lõin veidekale hagi selga

vaatame kuidas väga austatud punaprofessuriärra alusetu mõrvasüüdistuse asjus välja keerutab. keissi menetlevad nii eetikanõunik kui pressinõukogu. kui eetiline lahendus käes, läheme lõbusasti edasi kohumaja siisse ning väntsutame vanaksest kuni tal kaob vähimgi tahtmine suuri eesti kirjanikke kottida. alusetu süüdistuse tekst on siin. mul suva kuidas see asi laheneb, kui mind mõistetakse mõra vasjus õigeks on veidekas laimaja, kui mõrvas süüdi siis olen esimene ametlikult tunnustatud sõnamaag - panin loitsu kirjanik tuglasele (nimi muudetud) pele ja vaeseke surigi ära. savsemmahujeelipljaad

(:)täna positiivses programmis etc

igal neljapäeval vikerraadios 12.30 korduse kohta loeme lingist, täna on teemaks investeerimine. homme raadio 2 raadiopastor kivisildniku jutlus teemal kas suur tõde mahub väikesesse riiki ja väikesesse inimesse; reedel ka epli mõttes essee (:)tädistu, pedestu või pätistu; laupa päevalehe laupäevalisas luuletus (:)ainult kolmsada miljonit ohvrit; pügapäevast teletaibu meeskonda veel ei tea.

pidevalt hoolitseb mu kustumatu kuulsuse eet ka (kiriku)õpetajate leht, eks näeme mis see reede toob :p

(:)chaneldior justis, meiel EEs

ji kavaliteetkirjastuse tooted laamendavad massimeedias - kaupo meilei eesti elulugude arvustus on eesti ekspressis, kirjutas kalev keskküla; värskes loominus on lauri kitsniku erakordselt pädev ja metoodiline arvustus (:)sumost ning just avaldas inteka chaneldioriga, sash tegi ja nagu alati tuli hästi välja.


On mõni autor, keda sa väga austad ja loed?
Öökapiraamatut kui sellist mul ei ole, aga muidugi on autoreid, kes saadavad mind kukla taga kogu aeg. Näiteks Juhan Jaik. Kõige selgemalt on temast mõjutatud ilmselt stseen järvel, kuhu Armin viskas koti laibatükkidega. Oluline polegi laip, vaid peategelase isiklik saladus ja isolatsioon, mille ta toob kaasa oma unelmate paika, väikese Lõuna-Eesti järve äärde, kus elab koletis.
Ja kunagi oli Tõnu Õnnepalu. Mõjutused on paratamatud ja vajalikud. Aga soov kellegagi sarnaneda on loobumine iseenda identiteedist ja selline lollus on karistatav. Lapsepõlves meeldis veel ka Richard Roht oma lasteraamatutega. Praegu loen Erkki Luuki, Valdur Mikitat ja Anti Saart. Heinsaare Romaani „Artur Sandmani lugu” loen ka ja kiidan.

(:)kinnisvara lind lasi otsaette

kui ma seda nalja telekast nägin, siis arvasin et mingi eriline haige huumor aga loomastumine suudab ikka ja jälle üllatada. lugus sellest kuidas 18 aastane kutt lasi endale kinnisvara firma logo otsaette tätoveerida. et saab krundialet. uskumatult juhmilt kõlab see asi - kutt ei teagi kas pank talle laenu annab eabitöölise paljaga, pruut ei tea, nüüd on mehike ise ka kuskile kadunud. tea kas peseb pead või mõtleb elu ja kunsti asjade üle sügavamalt järele. siin pole muud kui soovida pikka ja perversset kinnisvarakrahhi, loodetavasti on see alles uue suure meelelahutustööstuse algus.

(:)tegime loitsuga muusikaajalugu

saasta ja süldiauhaindade üritus andis sel aastal väga hea tulemause - pehk sai, eliit sai ja erand korras anti metalpungi kategoorias välja kas auhinda. suvalised leod arvasid, et ma tulen ilma raha ja lepinguta nende korruptiivsesse ja nilbesse palagani nimetu ja põhimõttelageda zürii irratsionaalset tahet täitma. väike viga, ma nimelt pole ori. mulle pole tähtis braavo tüüpi sõnnikuhunnikul õilmitseda. koostöös loitsu ennastsalgava kollektiiviga viisime läbi seninägematu performantsi, nimelt mina läksin lavale ja kuulutasin, et võitja on loits, ilmselt oli auhinna peale kirjutatud midagi muud, võimalik et finish me off aga kuna peenist meenutav auhind oli lühike aga omanud vähimatki kirjanduslikku väärtust, siis ma ei hakanud seda lugema. valdan rokiteemaatikat ka ilma raadiodiskorite abita perfektselt. küll aga selgus karvastega enne paqlagani õlut lastes, et produtsendid pedereerivad ausaid pändimehi, eriti aga parima video kategoorias, kus juhtus uurivale ajakirjandusele väga huvitavaid asju - uurige, head inimesed, miks ja kelle õhutusel karvane nominent maha võeti ja 700 000 eelarvega müügitädivideo aselele pandi ja mis siis edasi asi. uuri välja kes on produtsent kondor tegelikult ja miks ta meenutab disainilt lühikest auhinda. igal juhul meediaeetia saavutas seekord suure võidu, kirjutatakse loitsust, (:)st ja finish me offist - meediaruum võideti inimestele tagasi, loomad said hävitavalt lüüa. iga väärikas meediaaktsioon, mis aitab edasi lükata üleüldist loomastumist ja tsivilisatsiooni allakäiku, on meile püha. me palvetame enda poole.

(:)elu24 valetab, lihtsalt valetab

kohutav millist lolli ila võib üks haige väljaanne turule paisata, osundan: "Hardi Volmer ja Ivo Linna kiskusid suitsu ja arutlesid kevadiste heitlike ilmade üle. Muusika teemadel vahetasid muljeid Chalice ja Kivisildnik. Mehed ei teadnud, kuhu oma pilke pöörata, kui garderoobist astusid täiesti ootamatult välja überseksikad Miu tüdrukud." ma olin sealsamas juures, ma tean täpselt millest if ja volmer rääkisid, ma tean väga hästi mida me salitsiga rääkisime aga see ole teie asi ja mingeid überseksikaid isikud sellel üritusel ei viibinud, seda oli ka teleülekandest näha.

kui delfi kirjutab, et sirp pannakse kinni, on see vähemalt naljakas.

(:)nägin unes laine jänest

hommikul ärkasin õudusest värisedes. nägin unes, et kondasin andreas w seltsi mööda mingeid kitsaid ja pimedaid koopaid, loogiline - oleme vanad ADD mängijad aga siis kargas kusagilt välja laine jänes ja virutas andreasele laujupiga vastu pead. laud oli lühike ja lai, nii meeter korda kolmkend senti ja poolteist tolli paks. vastu hakata ei saanud, jänes oli meile ilmselt enne paralüüsi peale pannud. valas andreasele kolaka ära ja kukkus siis mind materdama. jube valus oli. neljanda viienda litri peale ärkasin üles. peab tunnistama, et laine oli laua kasutamises osav nagu mõni kösterkoolmeister, kes on sadu pühapäevakooli õpilasi piibliga vigaseks löönud. tundus, et laud oli kas jalaka või vahtra puust. ei tea mida see peaks tähendama?

(:)ood huumorile

seebiks rõõm
meid rahuldab
ainult huumor
ei miski muu

kui puuakse
koomikut laseb
ta kärtsu peeru
ja pööbel rõkkab
nii et paistab luu

ka neitsi maarja
võtab suhu kui
teed talle silma
sea nägu ja
lõugad amuuu

kui loodi see
naeruväärne ilm
kõlas sõna
naljaks ja ropp

sealt see tuleb
et jalaga persse
huumorist
iial ette ei
viska kopp

ena mul
kolgatat
ristil tolkneb
jeesus tuharal
sandaali jälg

sellest ka
meie kristliku
vodkakultuuri
lõputu huumorinälg


pärnu
13. veebruar 2008. a.

(:) ilmutus ootab teid etv kanalil

vahel on pilt ees ka. ilmselt ei õnnestu mul televaatajate laiade masside eest varjata tõsiasja, et ilmutan ennast okupeeritud territooriumi elanikele etv kanalil, täpsemal teletaibu formaadis. teletupsudes vabu kohti ei olnud, paari ei saanud suvel minna, kõik ended oli selle tehingu vastu ja revidentide poolt. revidendid valisid aga enesehävitusliku tee ja nüüd töötan ma kaptenina vasakpoolses teletaibu meeskonnas. nagu ütles majakovski, parem surra punalipu kui aia all. aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, tark hannu oittinen arvustas (:)SUMO välismaa ajakirjas. paistab väga sedasi, et tuleb ka soomekeelne raamat. elate, näete

(:)jõulukooner annab nõu

valitsuse sihikindla kirjanike näljutamise poliitika tagajärjel olen ma kerjus, ei häbene, otse vastupidi, mõnitan ja alandan ametnikke, kes on mind ebaseaduslikult töötingimustest, töötasust ja jumala asemiku rollist ilma jätnud. Täna, odaval jõuluajal, pöördun ma teiste linnakehvikute poole asjakohaste praktilise näpunäitega. Teemaks kuidas vaesena jõul üle elada. Esiteks meelelahutus seda peab olema ent pole mingit mõtet raisata raha muriljn mansoni kontserdi peale, see oli pettus ja pask – religioossete isikute omavaheline asi nagu lihavõttemissa ehk norra surmametalli festival. Selle raha eest oleks saanud krisostomusestki paar kobedat gilbert sorrentinot marha võtta ja loomastumine oleks jälle paariks õhtuks tagasi löödud. Ma olen alati öelnud, et hea raamat maksab sama palju kui podder või coelyoh. Mis mul oma sorrentinode või arrabalidega viga on?. Mitte midagi. Muide fernando arrabal on see mees, kelle näidendi järgi jodorowski tegi oma esimese filmi ning kes kurbmängus JA NAD PANID LILLEDEL KÄED RAUDU ütles et need kaks pededt, kes kuu peal käisid, olid sellepärast üleni valges, et läksid sinna abielluma ja varsti abiellutakse üldse kõigi asjadega. Sõnum aastast 69. pole paremat jõulumeelelahutust kui prohveti ettekuulutus. Täideläinud ennustus.

(:)SUMO on rahvaraamtu veebis müügil

kui juhtute rahvaraamatus nägema vägivallatsevaid jõuluvanasid, päkapikke ja ahjualuseid, siis rahunege, nad ei pruugi olla teile ohtlikud, kisuvad üksteisel kõrisõlmi välja lihtsalt sellepäraste, et sumosid ei jätku mitte igasse jõulupakki.

muide täna kirjutasin veel ühe haiku

(:) rahutuvi ja tema rahutegu

tuvipagunid
toovad küll õnne kuid ei
tee sust kindralit

(:) omanda inimõigused – kergem hakkab

Põhilised inimõigused on: õigus liis lassile, õigus kroonikale ja justile, õigus saba selja ja keel välja edasi areneda, õigus liputada ja litutada, õigus olla loll, õigus avalikus kohas kust juua, õigus varastada, valetada, tappa ja riiki reeta, õigus õhutada sõda ja osaleda rahvusvahelistes röövkäikudes, õigus korrumpeerida ja olla korrumpeeritud, õigus välja surra, õigus pangaorjusele, õigus süüa reklaamitud sitta, õigus telekupeldamisele avalik õiguslikus televisioonis, õigus elada ja surra küprokist kuudis, õigus lühemale elueale, õigus alamakstud meditsiinile, õigus luuludele ja kinnisideedele, fundamentaalne pornoõigus, radikaalne kasiinoõigus, õigus rämedalt pedetseda, õigus kultuurivabale keskkonnale.

(:) LEIN ja virtuaalne vangitorn – et I+I kõrvaldati käibelt

ega ületöötada ei maksa, seda ma ütlen, nii et I+I ja nende sõimajate sundpuhkus on igati teretulnud. kunstlik defitsiit on vana hea müüginipp; uurimised, juurdlused ja kohtud täpselt samuti; kultuur on aga eelkõige traditsioonid, seega astun ma täis otsustavust irja botikutesse ja jätkan sealt, kus plogiklassikud pooleli jäid; millest I+I viimati rääkisidki, ingridi tupelkiimast, meelis kapstase omasooiharusest ning eurovisiooni sõltuvusest, kindlasti millestki veel. meelis oli mul klassivend, esimesed kaheksa aastat rakvere esimeses keskkoolis – tõesti, pärast seda ma kippeli meelist enam eriti tõsiselt ei võtnud aga kindlasti polnud ta meie kooli tippfriik. kaugeltki mitte, mäletan üht koolilaagrit algkooli päevilt; kuskil põhjarannikul see oli, meelisel oli kaasas täiskomplekt kosmeetikat, kätekreemid ja mis kõik, see tekitas omajagu võõristust, aasta oli umbes nii 1977; samas laagris korraldati muuhulgas ka taransvestiidipidu, poisid naiseriietes ja tüdrukud meheriietes, see tundus täiesti normaalne, ilmselt meelis hiilgas kübara ja kleidiga, pead anda ei julge, küll aga oli tendents pigem selline, et ägedamad kutid ajasid kleidid selga, mina ja teised luuserid etendasid kõhukaid vanahärrasid, padi tressipluusi all; samas laagris andis tooni aga hoopis drenaazikese nime all tuntud ohver; teda peksti ja alandati pidevalt, ta oli krokodilli nimelise inglisekeele õpetaja poeg; õpetaja oli aga tõeline luupainaja, midagi hüsteeriku ja inimsööja vahepealset, ma sain krokodillilt vähemalt neli märkust nädalas, need algasid sõnadega svenil jälle… või sven jälle…; muidugi ei olnud see kooli rekord, nii et drenaazikese elu oli armutu verepõrgu, mina teda taguda ei viitsinud, neid kes teda igal võimalusel tümitasid ja nõgestega lähemalt tutvustasid oli küll ja veel, isegi kahju hakkas, drenaazikesel oli lõust pidevalt paistes ja mokk juba loomu poolest töllakil, temaga võrreldes oli meelis ikkagi ülik, siia ma tahtsingi välja jõuda, vähemalt lapsepõlv oli meil helge; ja helgemaks läks, kuni jõudis kätte aeg afganistani sõtta minna, siis ei olnud demokraatia levitamine ja rahu valvamine veel vabatahtlikud, pärast seda kui pooled meie kursuse kuttidest oli siiski armeesse võetud, kuigi agronoomiaõpingud pidid justkui ära päästma, milleks ma siis üldse põllumajandust õppima olin läinud? kindluse mõttes vedasin ennast staadioni hullumajja, olin just volgogradis lennukiga alla kukkunud ja ettekääne oli olemas, seal olime kuueses palatis, palati nr oli muide ka 6, neli patsienti olid simulantidest üliõpilased, kes vedelesid kuid priileival ja üritasid skisofreenikuid koroonas võita, ülejäänud kaks olid aga alati debiilikud, kelle diagnoosi kinnitamine võttis kümme päeva, debiilid vahetusid kiiresti, nende nimesid ei jõudnud keegi selgeks õppida, vasakpoolset kutsuti toruks, parempoolset juhtmeks, seoses drenaazikesega tuli meelde.

(:) minu kahetine suhe - akohol

mõne aja eest kutsuti mind etv saatesse vabariigi kodanikud, alkoholi erinumbrisse. ent proletariaadi diktatuur ei võimaldanud mul kodust lahkuda - remont on hullem kui katk. kahju, seega ei saanud ma üles astuda ühena vähestest, kes on padukarskluse köidikutest välja rabelenud. kena oleks olnud endiste joodikutega kogemusi vahetada. mina olen sven, endine karsklane, küll oli halb; tõesti oli halb. joodikud ja karsklased on palju kannatanud, kümnest kehapõrgust ja vaimurentslist läbi roomanud... paraku jäi rahval see valgustuslik vaatemäng nägemata. aga mis siin pattu salata, korra karsklane, elu lõpuni karsklane - pole sellist asja nagu endine parajuslane. korralikku joodikut pole minust ikkagi saanud, pudelid kogunevad toanurka, kogun neid eesti kirjanduse varaste aastakäikude ette 1914-1935. enamus on avamata, teatavat liikumist tähendan ainult veinisektsioonis. külalistest pole ka abi, mõned on samasugused vannabeejoomarid nagu ma ise, teised on esteedid ja ei puuduta ühtki ollust mis maksab vähem kui... pole tähtis, arvan et nad lihtsalt kardavad juua. karsklased ei usalda oma pimedat poolt, looduse heasoovlikkust ja oma koomas kehast mööda jalutavate isikute parimaid kavatsusi veel vähem loodavad nad õnnelikule juhusele ja jumala armastusele pildi kaotanud isikute vastu. karsklased ei lähe sinuga luurele.