naistoimetajate liit, mitte mingil juhul segi ajada naistoimetajate eliidiga, pöörab mulle viimasel ajal pea sama palju ebatervet tähelepanu kui paduluterlik õpetajate leht või russofiilide ja kultuuripilastajate portaal 20 aastat hiljem. tädikesed peksavad tavaliselt segast, mis võiks olla järgneva tühikäigul töötava tekstimootori lähim või kaugem eesmärk? osundan:
Oma riik, kus naise koht on täitmata, ei saa ju olla riigi vääriline, mehe vääriline ka mitte, sest selle kõige taga on mehe sügav alaväärsus, mis alandab nii meest kui naist.
Selle alaväärsuse taustaga, vajadusega teisi alavääristada, me muudkui langeme ja langeme...
Mingi üksik ülesastumine teeb ilmselt kasu asemel kahju, sest protsessid on sügavad ja see protsess, mis praegu käib, peab ilmselt jõudma oma loomulikku põhja, sootsium vajab võimalust seda kogeda? Et lõpuks ärgata?
Ilma kavandatud ning mõtestatud tegevuseta pole meil vist mõtet ühiselt mudas sumada. Hetkel selline sisetunne. Kui enamusel teisiti, siis oleks vist vaja enne süveneda, et mitte hakata lahmima. Üks asjalik seminar, alles siis artiklid, erinevad kanalid jne. Kamakas on suur ja äge ning mädanev.
tsitaadi lõpp, tüüpiline naistelehe inin, millegi pärast aga nimetatakse voodit seekord eesti riigiks, oletan et tegu on näpukaga või autosõrmeka ajal sisse lipsanud sundmõttega. kirjatöö, mille täna naistoimetajate portaalist leidsin on märgatavalt kirjaoskjam, ent sellevõrra piinlikum - juhmus paistab paremini välja, osundan: Kivisildniku Delfi-loo kommentaare (neid on üle 1000! vaat kui hästi "roll" töötab!) kiiruga silmitsedes jäi mulle eriti meelde üks väide:
SELLISEST huumorist aru saamine on tõelise täiskasvanud ja väljakujunenud isiksuse esimene tunnus. Mina igatahes pole veel täiskasvanu ega isiksus. Lohutab see, et nii mõnigi lugupeetud kultuuriinimene pole niisamuti.
Muidugi saan ma aru, et kivisildnikega võitlusse asumine teeks meid praeguses kultuuri- ja arenguolukorras naeruväärseks. Samas arvan ma omas südames, et ajakirjanikuna oleksin lausa kohustatud seda tegema ja põhiliselt on see hirm ja kartus saada naeruvääristatud, mis meid (mind) takistab.
Jään siiski ses asjas eriarvamusele, st:
¤ seesugune huumor on arusaadav vähestele ¤ pigem on tegemist labase, isegi ohtliku nähtusega (silmas pidades ennekõike lapsi ja noori, aga ka kõiki teisi väljakujunemata isiksusi) ¤ isegi kui see on nali, siis on teatud asju, mis nalja, eriti aga iroonia valdkonda ei kuulu. Mille üle saab iroonitseda, seda peaks ütlema kirjutaja sisemine, eetiline mina. Väljakujunenud isiksuse esimeseks tunnuseks ongi pigem selle mina olemasolu.
tsitaadi lõpp. esiteks põhisedus pole huumor ja seda selle püha üriku peale pole mõtet isegi muiet näole manada. põhisedus võib olla labane aga kindlasti pole ta ohtlik aga tee saa naistoimetajale selgeks. moraal sellest, naistoimetajaid ei tohi mitte mingil juhul ega mitte ühtegi auku nikkuda, tehku seda ise.
