(:)õpetajate astmelisest palgakärpest

Grupp gänkstereid otsustas röövida õpetajatelt palgatõusu ja veel kümme protsenti palgast. Eks ta ole. Ikka parem sööta kartulikoortega õpetajaid kui maksustada väliskapitali või eraettevõtete kasumit. Eesti valitsuse samm oli loogiline järg nende kultuurivaenulikule ja inimvihkajalikule poliitikale. Tegu on üleilmse loomastumise uue suure võiduga ja mõningase katastroofiga kohaliku kirjaoskuse jaoks.

Teiselt poolt on tegu tribuudiga lolluse eest, alatu poliitik ja ahviaruga valija on ühemõttelised haridussüsteemi viljad. Ehk oleks ülim aeg kehalise kasvatuse ja astronoomia arvelt hakata õpetama kapitalismi alatuid mehhanisme – meediavalesid, reklaamilõkse ja suurfirmade ning korrumpeerunud rahvasaadikute ahnuseprojektide tüüpskeeme.

Mul pole midagi selle vastu, kui kärbitakse nende ajalooõpetajate palka, kes tarvitavad puutini propagandatooteid ajalooõpikutena, kes sooritavad koolides kas kristlikku ajupesu või viivad läbi pankade, parteide ehk ravimifirmade müügiüritusi – miks peaks sellised parasiidid olema maksumaksja palgal.

Pole kellelegi saladuseks, et mõned õpetajad levitavad varjamatult kapitalistlikku kasumikarjäärile orienteeritud maailmavaadet ehk haibivad kultuuriimperialismi. Sellistelt tuleb tagasiulatuvalt võtta kogu palgatõus ja ülejäänust säilitada 10%. Palka tuleb kärpida ka pervertidest pedagoogidel, sadistlikel julmuritel ja poolidiootidel. Ülejäänutel tuleb palka tõsta, seega on ainuvõimalik õpetajate astmeline palgakärpe mudel.

Kärpida tuleb juba täna.

(:)mõtlemine riigieelarvesse ei mahu

ajutöö on kallis, majanduskollapsis rapsiv eesti riik otsib väljapääsu, spetsialistide pealt saaks kõvasti kokku hoida, kui leiaks kellegi või millegi, mõne imeviguri, millega treenitud aju asendada - paistab et riik jõudis lahendusele väga lähedale.

tartus testiti lahingtingimustes veidi vanamoelist ent üllatavalt tõhusat ajuproteesi. nimelt lahendas võimuesindaja intellektuaalse probleemi metallseibi abil, ühesõnaga viskas kulli ja kirja, et selgitada välja liikuseeskirjade kikkuja karistuse määr. väga odav ja tõhus lahendus, arvestades eesti ametnike keskmist IQd, mis kannatab konkurentsi ehk ainult lauajalaga, siis on müntide vaimse potentsi rakendamine ainult teretulnud.

mitte ainult majanduslikult vaid ka suurema kogemuse, adekvaatsuse ja inimlikkuse küsimustes teeb riik peenraha abil tiigrihüppe taevase rahu kõrgustesse. õnnitlen.

(:)tabasin limase piraatkirjaniku otse teolt

piraatliteraat jäi vahele! kirjanik ruben varastas mult unikaalse, rakveres, vallikraavi tänaval disaintud türahiinlase, mis kuulub orgaaniliselt (:)teose kirjanike liit 1981. aasta seisuga - olulist, kooseisu. piraat pani selle oma lämiseva, aru ja otsata delfi loo pealkirjaks, puges veidekale nagu marutõbine kommnoor, osatas mind ja minu meediakunsti, ent ei julgenud kordagi mu nime nimetada. türa, nii röövis ta mult meeletu koguse meediapinda ja hulga väärtuslikke kontakte, mille olen juhmuse ja ebaõigluse vastu võideldes ausalt välja teeninud.

mida see ruben kardab? oleme koos joonud küll, ilma et ma ta habrast kolpa oleksin purustanud, mis muide ei olegi nii keeruline kui korra saapakontsaga, õigesse kohta muiduga... ruben on nagu sisikonna väljapunnitanud kommentaator, nuripidine I-kehvik, üks ei julge kuidagi oma nime kirjutada, ruben põeb ega julge minu nime suhu võtta, täditseb. täisväärtuslik ühiskonna liige kirjutab oma nime kirjatöö alla ja ütleb välja ka selle, kellest või millest ta kirjutab.

siin võib veideka ja runneli sõnamaagia õpetust uskuma jääda - minu nimi ja sõna on nii tugeva väega, et võivad tappa ja hävitada - nõrk ja loll ei suuda aga minu nime isegi mitte üles kirjutada. tõesti, tõesti, mind commander on ülim olend.

muide meenub üks lugu rubenist, juku kalle andmetel väitis ruben, et kivirähki rehepapp on halb ajalooline romaan, sest vanad eestlased ei söönud seepi.

(:)koerkirjanik heitis mu lõvide ette

olen päris kindel, et kui mind ei oleks, sureks vähemalt üks eleukutseline meediaeetik näljasurma - mina olen tarmu tammerki sai, sült ja säästupilsner. seekord heitis mind eetiaklõvi ette vana veidemann isiklikult, vähemalt nihukesed kuuldused liiguvad. formaalselt süüdistavat veideks küll vikerraadiot, mind ta kardab, aga (:)positiivne programm on jätkuvalt see kõige ebaeetilisem asi maailmas (tiibet, tsetseenia ja iraak koerkirjanikku ei häiri). ma ei saa aru raisk, mida ma siis nii väga valesti ütlesin. seda, et veideks on vastutustundetu punaprofessor - fakt et on, normaalne inime tiblamärtsejaid, kriminaale ja laamendajaid ei toeta.

samas aga raiub veideks igal võimalusel eesti elavale kirjandusele. ta on oma sõgedates avaldustes läinud nii kaugele, et ajas kogumi jan kausi endast välja - see on ikka heeraklese masti ülepingutus. kui ristilöömisläbu peetud helistan janile ja küsin loo lingi, selle kus ta veideka paika paneb ja kui mälu ei peata rooste rappis korkirjanikku samal põhjusel. koerkirjanikuks nimetasin ma veidekst ka - ei salga - aga ka kulka toetab osasid kirjanikke ja teisi ei toeta, kirjandus jaguneb puhtaks kullaks ja ballastiks, ega ikka jakob liiv ja juhan liiv ei ole ühe suurusjärgu tähed. fakt.

veidekas on aga ilmselgelt kõrvalise tähtsusega koerkirjanik, mitte elu ja kirjandust edasiviiv karavankirjanik nagu näiteks veiko märka või jaak leer ehk vaino vahing. veideka lastekodu on käkk, ilge käkk ja selle junni keeras kokku veidekas ise, mitte keegi teine. nii et tuleb oma tegude eest vastutada, mitte mind ebaeetilisuses kottida. minu esteetiline eksperthinnang ei puutu kuidagi moraaliküsimustesse.

jään oma seisukoha juurde, et isik kes soosib laamendamist ja märatsemist ning halvustab ja samas pisendab suurt kirjandust (ilmselt on endast parematele kirjanikele kade), toetab seega globaalset loomastumisprotsessi ning kuulub tsiviliseeritud inimkonna vaenlaste hulka. minu jaoks on selline käitumine inimsuse vastastane. kirjandus on spetsiifilisest inimlik, laamendamine aga loomalik sajoob.

muide, vaikivat ajastut ei tule.