reede, aprill 14, 2006

ei mingit nimemaagiat + kujund

loen ppmi ruigavat (:)sekarja
ja mõtlen eks ta ole tead asi et
kommentaatorite põhimassil pole
piisavalt mune ega munasarju
et oma nime all tatti pritsida

taoline häbelikkus on mõistetav

kui täiskasvanud inimene
elab isa-ema antud taskurahast
elab vanemate toanurgas või
kannab nende pandud nime
tulebki häbeneda

iga normaalne inimene
teeb ise endale nime
ja siin pole mingit maagiat
lihtsalt vaeva tuleb näha

tuleb sihipäraselt pingutada

kõige jälgimat liiki kirjanikud
jäävad elu lõpuni poolenisti tuppe
või munakotti nt elo viiding või
absurdselt üles haibitud kr ehin

kelle kaitsealas on ainult
üks intensiivne tekstilõik
seegi tagumisel kaanel

kaitseala on nagu film
millel on küll
pilkupüüdev treriler
aga toode ise
koosneb algustiitritest
mis filmi keskel lähevad
sujuvalt üle lõputiitriteks

jälk (:)

1 kommentaar:

Kaur Kender ütles ...

Ma käsin neljap. Märjamaa koolis esinemas.

Ma ei tea miks. Kõik teadsid mind. Kui kolm olid lugenud ka ühe raamatu. Tüütu.

Mida rääkida ei olnud. Poleks ka siis olnud, kui kõik oleks lugenud olnud. Mis neist raamatutest rääkida?

Lugesin Ruitlase luuletusi. Halvas võru keeles.

Lastele meeldis.

Ropendasin.

Lastele meeldis veel rohkem.

Siis sain lilled.

Sõtisin koju.

Enam ikka kunagi kuhugi esinema ei lähe.

Mul ei ole midagi öelda.

Las Ruitlane loeb ise oma luuletusi lastele.