(:)mõrv kunsti teenistuses - elementaarne

küsimus kas kunsti mimel võib tappa, piinata, tükeldada, ohvertdada, köndistada, mõnitada ehk eraelulisi tühisusi põrmu talla on naeruväärne. ma ei saa aru kust sellised ebakompetentsed küsijad üldse välja kargavad, eriti piinlik on kuulda taolist möla kirjanike suust. see näitab suhtumist.

kunsti ei võeta tõsiselt ja sellest seatkse ülespoole kõikvõimalikke tühisusi, olen kindel et kõik need kirjanike listi kaunishinged, kes filmis põlema pistetud lehma pärast möögivad ja mingi eide eraelu kaitmise nimel on nõus kunsti ja kindlasti ka isennast kohitsema, kirjutavad oma haiget ila keeduvorsti nosides.


(:)
kui võileiva
tegemiseks võib tappa
siis võib mõrvata
ka filmi tootmiseks

lugupidamisega teie
rakvere lihakombinaat

(:)jutustus ühest oivalisest jutukogust

üldjuhul ma suudan oma kirkad lugemiselanused endale hoida, välja arvatud justi staariinteks, nii ka seekord. öösel lugesin täiuslikku raamatut, olgu õnnistatud ulmeguru, kes rasketel hetkedel on mu usku lühiproosasse sõna ja teoga kinnitanud, nüüd tagasi raamatu juurde.

on see alles raamat. raamatu nime ma teile ei ütle, see oleks ebaõiglane, ma olen lugenud terve mäe head ja väga head kirjandust, et see jutukogu leida. nähke vaeva, rügage, närige ennast läbi haipide ning vaimse rutiini liustike, sumbake käsitöö ja kommertsi mudasoodes, hulluge läbikukkumiste ja katteta ambitsioonide ookenis.

jõudu.

autori pildi mõtlesin teile anda, aga ei leidnud võrgust ühtki, ainult see näkane joonistus. targale piisab. kes aga siiski soovib veeta proledepäev minuga ühel lainel - vaadaku emigreeruvaid pilvi ja pidagu koos minuga üleajulist marcel duchampi (mitte päeva ega aastat vaid) meheiga.

(:)vali mind aasta mürkmaoks

slõ valib parasviisi kõige teravama keelega kaalikat - vali mind. konkurents on kõva: oja pets, mart juur, vahur kersna, urmas ott, hannes võrno, kerttu rakke, kadri kõusaar, linnar priimägi, vaiko eplik, kristiina heinmets, liis lass, katrina padar, jaan värdjas kundla, rein lang, vello orumets?, mihkel raud, jüri mõis, edgar savisaar heimar lenk. valimistel olgu teil abiks kindel teadmine, et ekspress valis mu kõige vägivaldsemaks eesti kirjanikus ja meediaeetikud menetlevad mind söögi alla ja peale.

(:) olen hõivatud

mõnda aega edastan sõnumeid rääkiva pea kujul. “Teletaip” (20. jaanuarist kell 20.30). Satiirisaade päevakajalistel teemadel. Saatejuht Indrek Tarand, kaptenid Marek Reinaas ja (:)kivisildnik. mis te arvate, kas esimeses saates tuleb üllatus või ei? õige vastus on ei tule.

(:)jõulukooner annab nõu

valitsuse sihikindla kirjanike näljutamise poliitika tagajärjel olen ma kerjus, ei häbene, otse vastupidi, mõnitan ja alandan ametnikke, kes on mind ebaseaduslikult töötingimustest, töötasust ja jumala asemiku rollist ilma jätnud. Täna, odaval jõuluajal, pöördun ma teiste linnakehvikute poole asjakohaste praktilise näpunäitega. Teemaks kuidas vaesena jõul üle elada. Esiteks meelelahutus seda peab olema ent pole mingit mõtet raisata raha muriljn mansoni kontserdi peale, see oli pettus ja pask – religioossete isikute omavaheline asi nagu lihavõttemissa ehk norra surmametalli festival. Selle raha eest oleks saanud krisostomusestki paar kobedat gilbert sorrentinot marha võtta ja loomastumine oleks jälle paariks õhtuks tagasi löödud. Ma olen alati öelnud, et hea raamat maksab sama palju kui podder või coelyoh. Mis mul oma sorrentinode või arrabalidega viga on?. Mitte midagi. Muide fernando arrabal on see mees, kelle näidendi järgi jodorowski tegi oma esimese filmi ning kes kurbmängus JA NAD PANID LILLEDEL KÄED RAUDU ütles et need kaks pededt, kes kuu peal käisid, olid sellepärast üleni valges, et läksid sinna abielluma ja varsti abiellutakse üldse kõigi asjadega. Sõnum aastast 69. pole paremat jõulumeelelahutust kui prohveti ettekuulutus. Täideläinud ennustus.

(:)jätke võõras maailm rahule

Loen plogidest pealkirju: maailm minu ümber, hoian maailmast küüntega kinni, maailm nii ja maailm naa. Esiteks pole neil, kes kirjutavad maailmast, avarat silmapiiri ega vaimset haaret. Kirjutaks siis kasvõi linnuteest, universumit ma ju teilt nõudma ei hakkagi. Maailm, sõbrad, on tolmukübe kõiksuses, milleks sellesse takelduda? Takeldumine on just see õige sõna. Teiseks pole see teie maailm vaid eravaldus, teatavasti on kuuskümmend rikast perekonda maailma omavahel ära jaganud. Meil siin, virtuaalses reaalsuses, pole maailmaga asja. Meie elame plogides, telekas, pildilehtedes ja muudes luulusüsteemides. Siin elame ja sellest ka kirjutame – mis on meil võõra maailmaga tegemist? Isegi kristusel ei olnud, saati siis vellol.

(:)raske lapsepõlve vari maeivõi

Nõrk iseloom, mis muud. Andis andsin taas kiusatusele järele ja andusin kuratlusele. Ma ei pea siin silmas tõsiasja, et kirjutan parasviisi saatesõna saatana piibli uuele eestikeelsele väljaandele vaid seda, et andsin lapsepõlve teemalise inteka ajakirjale pere ja kodu. Miks ma seda tegi? Oli seda nüüd vaja? Praegu on halb olla, Kenderil oli õigus kui ta ütles, et ajakirjanduse armastus on mürk. Tuleb õppida Kivirähalt, kes lükkab nii rämedalt pappi kokku, et pole enam aega intekaid anda. Raha lahendab kõik probleemid, ka raske lapsepõlve.

(:)juubeliorgia – post nr 1000

See siin on post nr 1002. nädalavahetus möödus rämeda juubeliläbu tähe all. Et kõik ausalt ära rääkida, siis tunnistan üles et vaatasin videomaki vahetusel filmi härra, mis selle härra mini oli hetkel ei meenu, igal juhul oli ta aasta ärimees ja väikestviisi sarimõrvar, samuti kahestunud isiksus, kes sattus väljapressija küüsi. Väljapressija ei taht raha, tahtis hoopis koolitust kogenud maniaki käe all. Aga põhiline mõnuaine tuli siiski raamatutest. Lugesin selle päti raamatut, kes tarantino filmis mister sinist mängis – raamatul on ilus nimi - koer sööb koera, lugesin vicker mani remeigi autori jutte. Kunagi sirvisin will selfi suurt ahvi ja mul tekkis kahtlus, et romaani autor on jobu. Ei lugenud lõpuni, see oli viga. Juubeliorgia kulminatsiooniks kujunes will selfi raamatut sellest, kuidas surnud elavad. Ehhh kuidas inimesed elavad.

(:) geniaalne näidendi idee tuli

ajame siin pärnus teet kasega näidendiasju, teemaks eesti ajalugu, nii ja naa, kaunis rakse tundus alguses olevat leida visuaalset lahendit aja kulgemisele, erinavatele aegadele, tulevikunägemusele, kõigele mis rääkides on tore ja huvitav aga proovi seda lavale tirida - ära tegin. hommikul ärkasin teise vaatuse keskel aplausi peale ja pilt oli ees. sihuke pilt mida on võimalik reaalse eelarvega ja ilma arvutimägedeta teostada. tase. vähem rügamist, rohkem und, nii tehakse häid asju. kahe nädala töö ühe ööga. võtan vastu õnnitlusi, lõuna ajal valan ideed failivormi ja kütan kasele edasi. õige pealkiri on veel puudu aga isegi tekst on olemas, täielik müstika. võimalik et unenäole aitasid kaasa kaks filmi mida ma eile vaatasin üks oli kogupere zombikas Fido, mida ma soovitan kõigil adamsi perekonna lainel olevatel isikuel endale soetada ja teine oli miski kingi jutu järgi tehtud poolkõva toode profikirjanike elust pealkirjaga 1408, seda võib rahulikult pool tundi vaadata aga kui hakkavad toimuma üleloomulikud asjad, siis on näha, et lavastaja pädevus on sellest maailmast.