(:)kuu sportlane ja seebikeetja

kultuurikeskus, ajalehe keskus apkreiditud ja kultuurikeskne versioon on nüüd ka võrgus saadaval, allakirjutanu peab seal nüüd rubriiki nimega kuu sportlane, väga õpetlik, rubriik jaguneb kolmeks kolumnid - pronks, hõbe ja kuld, soovitan lugeda: PRONKS Eesti Panga president Andres Lipstok. Vana Lipstoki poeg on meie sportlastest kindlasti kõige intellektuaalsem. Keegi pole valanud rohkem higi, verd ja pisaraid, et teha lollide lõputule hordile selgeks ilmselget tõsiasja, et Eesti Vabariis on tänapäeval võimalik ära elada viie tuhande krooniga. See, et Lipstok just oma kuupalka kolmekümne ühe tuhande krooni võrra tõstis, räägib sellest, et mees valmistub surema – tubli tulemus. Kindel kolmas koht, peotäis pronksi on väga mõnus hauda kaasa võtta.

pärnu postimehes esikaane viitega loos (:)seebikeetja pole kõige parem kokk vaatlen lähemalt endla selle hooaja pisuhända, sander ja piibeleht, suurispeakull, teate küll:

Inimorganism on võimeline läbi elama muidki emotsioone peale füsioloogilise naeru. Võib nutta, karta, seksuaalselt erutuda ja isegi vaimselt kirgastuda. Kui Endla ainult telliks, valmistaksin vasaku käega “Pisuhännast” pederastliku pornoversiooni.

Mina ootan ka pärast mitte kõige õnnestunumat klassikalavastust rohkem vanu häid eesti tükke. “Kuningal on külm”, “Juudit” – praegu rohkem küll ei meenu, aga “Põrgupõhja” ja “Kevade” dramatiseeringud on alati teretulnud. Vaino Vahing ja Urmas Vadi olgu olla ja miks mitte Andrus Kivirähk, aga ilma seebita, parem juba vaseliin, napalm või arteriaalne veri.

(:)säästuteater ruulib täiega

käisin ööklubis ja kirjutasin reisikirja, pärnu klubi sugar: Nagu lehelugejad väga hästi teavad, on ööklubid kõige ehtsamad patupesad – neis litutavad ringi kiimalised briti poissmehed, veidi vähem kiimalised valepassidega alaealised. Muide, kus teie tütar praegu on?

Ööklubides võib kohata meelemürkidega hangeldajaid ja perverte, kes lihtsameelsetele tibidele midagi uimastavat joogiklaasi poetavad ja nad siis oma urkasse veavad, et ohvritega kõiki koledaid asju teha.

Pärnus avati mõne aja eest üks uus ööklubi, nime poolest Sugar, mis tõenäoliselt valmistab paljudele provintsi hedonistidele pettumuse. Siin ei tegelda ainult rõlgete pahedega, vaid otse vastupidi – näidatakse rahvale täiesti korralikku teatrit.

(:)chaneldior justis, meiel EEs

ji kavaliteetkirjastuse tooted laamendavad massimeedias - kaupo meilei eesti elulugude arvustus on eesti ekspressis, kirjutas kalev keskküla; värskes loominus on lauri kitsniku erakordselt pädev ja metoodiline arvustus (:)sumost ning just avaldas inteka chaneldioriga, sash tegi ja nagu alati tuli hästi välja.


On mõni autor, keda sa väga austad ja loed?
Öökapiraamatut kui sellist mul ei ole, aga muidugi on autoreid, kes saadavad mind kukla taga kogu aeg. Näiteks Juhan Jaik. Kõige selgemalt on temast mõjutatud ilmselt stseen järvel, kuhu Armin viskas koti laibatükkidega. Oluline polegi laip, vaid peategelase isiklik saladus ja isolatsioon, mille ta toob kaasa oma unelmate paika, väikese Lõuna-Eesti järve äärde, kus elab koletis.
Ja kunagi oli Tõnu Õnnepalu. Mõjutused on paratamatud ja vajalikud. Aga soov kellegagi sarnaneda on loobumine iseenda identiteedist ja selline lollus on karistatav. Lapsepõlves meeldis veel ka Richard Roht oma lasteraamatutega. Praegu loen Erkki Luuki, Valdur Mikitat ja Anti Saart. Heinsaare Romaani „Artur Sandmani lugu” loen ka ja kiidan.

(:)jätke võõras maailm rahule2

kordan veelkord, et teie pole seda maailma loonud, teie ei valitse seda ja te isegi ei mõista maailma lihtsamaid toimemehhanisme. nii et jätke ta kohe rahule, selle asemel nautige millegi jõuetekohasega, näiteks kirjandusega. täna avaneb selleks oivaline võimalus, kell 18oo, tartus, lutsu raamatukogu iv korrusel aga olgu kohe öeldud, et kui keegi munn talina ülikooli kombe kohaselt mõnda esinejat õllepudeliga viskab, siis teen talle omade väikeste kätega silma ja kisun kõrisõlme välja. kohus mõistab mu õigeks, alati.

18.00 - 19.30
KIRJANDUSÕHTU sarja Ji autoritega
LOOMASTUMINE KUI ASJADE LOOMULIK KÄIK
Luulet loevad: Jürgen Rooste, Kaupo Meiel ja (:)kivisildnik
Kõnet peavad: andreas w, chaneldior ja (:)kivisildnik

(:)identiteedikehvikud

identiteedikehvukud, lühendatult I-kehvikud on need õnnetud inimesed, kellel pole oma nime ega nägu, nad ei saa esineda teles ega päevalehes ja kui esinevad, siis politseisaates ruuduke näo peal või anonüümse kommentaatorina tädi maali varjunime all slõs või delfis. kogu I-kehvikute töö on pikemas plaanis perspektiivitu nagu allhankija oma, nad ei saa toota kuulsat kabamärki, seega puudub neil võimalus lisada tuntud kaubamärgi abil oma sõnavõttudele usaldusväärsust ja tõmmata tuntud nime või näoga publiku tähelepanu, kõik nede anonüümed kommid lisavad tuntust ja kuulsust vaid nimega autoritele, keda nad kommivad. kokkuvõte - kui sul pole kaubamärki, ei saa sa seda ka rahaks vahetada. kahju inimestest.

(:)nutsin, väga valus ei olnudki

pärast pikka toibumist õnnestus teatrielamus retsensiooniks vormistada. endla rokk´n´roll on ülikõva asi, osundan: Vaatasin “Rock’n’rolli” ja nutsin, mõni muidugi üritas esietenduse ajal esireas vahekorda astuda ja jäi seejärel magama. Selline see kultuuripublik siin läänerannikul kord juba on.

Rock’n’roll aga ruulib, just vana väärikas rokk, mitte tänapäevane kali, meelelahutustööstuse värske toode. Mida võiks Justin Timberlandil meile öelda olla? Mitte midagi.

Orjus ja meelelahutustööstuse keelatud vili – see kompott on ületamatu, vähemalt neile, kes okastraadi taga elanud ja unistanud värvilisest traadist.

jne
jne

(:)seks, laks ja rokkenroll vene teatris

Raadiopastor oli eile täiega hoos. Loominguliste liitude sabati ümarlaud kooseisus (:)meie kruudaga, sirbi tarand ja kas kahtlase kuulsusega kunstibürokraati kujunes 101% ahvitsirkuseks. Ma võtsin selle gladiaatoritevõitluse jooksul kaks kilo alla ja ei kahetse sellest grammigi. Saal oli koomas - nüüd ma tean mida rokkstaarid tunnevad. Vahelduseks on väga mõnus jumal olla. See oli mul kindel isiklik emotsionaalne rekord, ei legendaarsed jutlused tartu kaheksandas keskkoolis, pärnu raekojas, viljandi kultuurikolledžis vabariigi aastapäeval, tsentrifuugi konverentsil, kuldmunade mahavõtmisel ega tartu meditsiinikoolis kolmandal korral anna eilse vene teatriga pisarakiskujaga võrrelda. Kindlasti lähen veel kunagi lavale tagasi, see on minu kodu, minu kindlus. Mis aga puutub kruudasse, siis üllatus, üllatus. Mees tuli just kulkast tühja rahakotiga ja rääkis sellist juttu, milleks ükski kultuuriminister pole siiani võimeline olnud. Muuhulgas seda, et mõttetu kulka tuleks laiali peksta. Müts maha. Kruuda püsis kindlalt kahel jalal, erinevalt kunstibürokraatidest, kes võtsid häbenematult esisilla appi. Jälk.

(:)nagu 2 tilka kust - udo ja talis

Siin pole tegu enam tühipalja sarnasusega, need mehed on nagu ühemuna kaksikud - baari talis ja udo dirkschneider. Tõesti, tõesti, huvitav millisesse petükki kuulub see inimtüüp raamatus kurjategijate tüübid. Peaks lombrosole helistama. Parem helista ise, sul on rohkem vaga aega, mul on täna küpsisetööstur kruudaga kohtumine, nii et kui näete meid emmates astoria uksest sisenemas, siis teadke, et läheme loominguliste liitude ümarlauda. pilet 300. ja räägime oma rahvale kultuurist.

(:) geniaalne näidendi idee tuli

ajame siin pärnus teet kasega näidendiasju, teemaks eesti ajalugu, nii ja naa, kaunis rakse tundus alguses olevat leida visuaalset lahendit aja kulgemisele, erinavatele aegadele, tulevikunägemusele, kõigele mis rääkides on tore ja huvitav aga proovi seda lavale tirida - ära tegin. hommikul ärkasin teise vaatuse keskel aplausi peale ja pilt oli ees. sihuke pilt mida on võimalik reaalse eelarvega ja ilma arvutimägedeta teostada. tase. vähem rügamist, rohkem und, nii tehakse häid asju. kahe nädala töö ühe ööga. võtan vastu õnnitlusi, lõuna ajal valan ideed failivormi ja kütan kasele edasi. õige pealkiri on veel puudu aga isegi tekst on olemas, täielik müstika. võimalik et unenäole aitasid kaasa kaks filmi mida ma eile vaatasin üks oli kogupere zombikas Fido, mida ma soovitan kõigil adamsi perekonna lainel olevatel isikuel endale soetada ja teine oli miski kingi jutu järgi tehtud poolkõva toode profikirjanike elust pealkirjaga 1408, seda võib rahulikult pool tundi vaadata aga kui hakkavad toimuma üleloomulikud asjad, siis on näha, et lavastaja pädevus on sellest maailmast.

(:) arktiline verepilastus

Surnuaianaljad, ratastoolinaljad,
lesbinaljad, köndistamisnaljad ja
muide vägagi hästi töötavad
jalaga persse naljad –
“Kokkola” huumoriskaala on
üllatavalt lai ning sügav.

Ingomar Vihmari lavastatud
Leea Kleemola “Kokkolat”
tasub kindlasti vaadata,
see on viimase kahe aasta
parim tükk Endlas
.