inimese lapike

ehk mõrvar ja tema feromoonid

eesti proosakirjanduse mõrvar
ja laibateotaja väga austatud
kodanik viivi luik kes
ainuisikuliselt vastutab
kulka proosapreemia jürgen roostele
kantimise eest on kirjutanud
terve lasu kõnesid ja muud möga
mis avaldati eelmisel sajandil
raamatus pealkirjaga inimese lapike

see inimese lapike
heidab võigast valgust kriminaalsele eluvaatele
ja on mitmes mõttes õpetlik lugemine
panin ta kohe riiulile halli hundi päeviku
ja kaasiku vanglakultuuri teatmiku vahele

me teame et luige kirjanikumaine
on rajatud okupatsiooninostalgiat
ekspluateeriva naisteka seitsmes rahukevad
müügiedule seega ta ei saa tunnustada
ruitlase kroonut mis teeb sama asja paremini
see tähendab müüb ilma et paneks kartlandi

inimese lapike selgitab kodanik luige
siiani täiesti selgusetut põlgust kivirähki loomingu vastu
huumorimeeleta inimesena ei saa ta
andruse juttudes näha konkurentsi
oma konverentsikõnedele või
nürimeelsetele esseedele

ometigi on neil kahel nii erineva
suurusjärgu tähel verine kana kitkuda
inimese lapike lk 54-56 toob meieni
ühe nekroloogi mis poleks sittagi väärt
kui ta ei räägiks luige varasest kohvikuelust
oli aeg olid hormoonid olid kohvikud olid feromoonid
ja oli üks polt kes teda kogu aeg naerma ajas

selge nüüd pole enam ei polti ega feromoone
ja mingi huumor ei pane kodanik luike lustlikult kilkama

loodame et talle on jäänud erutus
mida kutsuvad esile “…hõbe- ja kuld
tikandiga vestid, pitsid, samet, must ja valge siid,
puuder, peeglid, tulp ja hüatsint, toonekurg, medaljon,
tüdrukud, poisid, küünlad, saladused, võtmed, parfüüm…”
vt inimese lapike lk 55

kindel on aga see et
luik jääb surmani tatist sentimendikuuli veeretama
nagu raudam, singer ja kõik retsidivistid