(:)vene rahva orjastamise plaan

jüri mõisal on väga hea plaan, ta nimetab seda omal tagasihoidlikul moel slaavi tööjõu sissetoomiseks. mõned vinguvad, et mõis seab eraettevõtjate huvid riigi huvidest kõrgemale, et tal puudub ajaloo ja kultuuri taju ning elementaarne lugemus. kui nii hea mõte tuleb inimese ajust, kes midagi ei loe, on see eelkõige mõtlemisteema neile, kes leovad aga ei suuda välja käia ühtki mõistlikku plaan agressiivse suurriigi ohjeldamiseks.

mõisa plaan on sisuliselt venemaa orjastamine. töölisest ei saa enam kunagi kunstnikku, teadlast ega isegi mitte sportlast. tööline on ja jääb tööliseks, st ühiskonna ballastiks. kui oled kordki elus langenud kehalise töö tegija tasmele ja sellega väga hästi majanduslikult toime tulnud, siis ei hakka sa enam kunagi viie tuhande krooni eest luuletama.

on üks roosmaa saade, kus näidati krohvijameest, kes oli teeninud 40 tonni kuus, siis ta kaotas töö aga keeldus vastu võtmast 20 tonnist kuupalka. kõik sportlasedki ei saa 20 tonni. tüüp mandus, autodest ja majast ei loobunud, sisulisele tegevusele sülitas, võttis sms laene ega loobunud autodest ega majast. nii palju füüsis siiski tönkas, et keeras eidele taha ja elab nüüd lapsetoetusest.

sama mudelit järgides saame moraalselt laostada kogu venemaa napi teovõimelise elanikkonna, toome nad mõneks ajaks siia hea palga peal, siis on leping läbi ja toome uued. vanad lähevad ilusti koju tagasi, muidugi ainult siis kui püssimehe pilk on peal ja illegaalne immigratsioon lõppeb vanglas, itaallastel on nüüd selline kena plaan. ajaloolisel kodumaal muutuvad nuumatud proled tõsiseks probleemiks, jüsku meil need mehed kes soomes tööl käinud - ühiskonnale on nad kadunud.

(:)sõda lollusega on kaotatud

rusikareegel ütleb, et kui riik on sõjas kaotanud üle kümne protsendi elanikkonnast, siis on ka sõda kaotatud. hetkel käib totaalse sõda lollusega ning ohvreid on meeletult: probleemseid laenuorje 60 000, vange 3700 tuhat, kasiinosõltlasi 25 000, HIV+ 6400.

eks igaüks teab, millega riskib kui sms laenu võtab, süstib, pätistub või karvast põrutab. lähtume sellest, et 2000. aasta rahvaloenduse andmetel oli eesti rahvastikust eestlasi 930 219; üksi ülaltoodud loetelus on ligi 95 000 lolluse ohvrit.

aga see pole veel kõik, arvestame siia juurde ka haavatud ehk piiratud mõtlemisega isikud, kelle töökohustused või elustiil ei võimalda aju täit võimsust kasutada: tosin sotsiaalteadlast, paarsada harrastusluuletajat, kuus kontoritäit parteilasi, barakkide viisi elukutselisi sõjaväelasi, mõõdukas kogus religioosseid fanaatikuid, terve parv braavo tüüpi saadete vaatajaid, kümnete tuhandete kaupa erinevat liiki bürokraate, näpuotsaga ökopühilased jms

sõda lollusega on juba ammu lõppenud, elame uute okupantide võimu alla. neil vähestel, kel veel täisaru peas, tuleb lähiajal jagada metsavendade traagilist saatust.

meie võitlus oli õiglane, järgmine kord võidame kindlasti.

(:)veidemann jäi süüdi

Rahvusringhäälingu eetika nõunik leidis, et Vikerraadio saates «Ummafon» kõlanud Rein Veidemanni intervjuu süüdistab mind alusetult mõrvas, osundan:

Rahvusringhäälingu ajakirjanduseetika nõuniku hinnangul võib siiski Rein Veidemanni öeldut pidada tõsiseks süüdistuseks ajakirjanduseetika koodeksi tähenduses.

«Tõsiste süüdistuste puhul näeb hea ajakirjandustava ette, et ka süüdistav isik saab sõna oma seisukoha esitamiseks, eelistatavalt samas või mõnes lähemas saates,» ütles Tammerk.

Ootan ära ka pressinõukogu otsuse, seejärel pöördun alusetu mõrvasüüdistuse asjus kohtu poole. Kardetavasti tõe ja õiguse võidukäik jätkub.

(:)küündimatu, debiilne või täiesti normaalne?

juhtiv dekadentide väljaaanne avaldas tähelepanuväärse kultuuriloolise dokumendi - sissevaate eesti kirjanike hingeellu. kui mõned kohad jäävad segaseks tuleb lugeda toimetusepoolset saatesõna. otsustge ise kas tegu on küündimatuse, debiiluse või normaalsusega, toon mõned tekstinäited hädavajalike kommentaaridega:

Ruben:
„Areen (21.02.) nimetas Rein Veidemanni artikleid inimsusevastasteks kuritegudeks. Minu silmis on Veidemann tõeline suurmees, ta on kaitsnud inimkeskset ja inimesest hoolivat poliitikat nagu mõnedki vasakpoolsed. Lisaks on ta Tallinna Ülikooli professor, kuigi ilmselt on ta siiski poliitik..

Kõik ju teavad, missuguse hoobi andis tekst „ENSV kirjanike liit seisuga 1981” kadunud Aivo Lõhmuse südamele. Aga ärapanemise vaim roomab ühiskonnas edasi ja kõige kahetsusväärsemal kombel ka vaimuringkondades.

(lõik pealkirjaga „Eelavate tapmine“)

Raudam:
Sinu mainitud Eesti Ekspressi artiklilt pole ma lugenud, aga kui sellist väljendit tarvitati, siis ei tahagi ma seda lugeda. See on näide sellest, kui madalale võidakse laskuda.

Mitte keegi pole mind nii rängalt solvanud kui Kivisildnik. Mul ilmus Delfis artikkel eutanaasiast, kus tutvustasin heasurma praktikat moodsates ühiskondades, analüüsisin pisut keelt, mis meid surra ei lase, ning kirjeldasin ka oma isa surma. Kuna tahtsin kuulda inimeste lugusid, pidin lugema ka kommentaare. Lood olid tõesti valusad, loomulikult leidus ka sõimu, mis mind eriti ei üllatanud. Küll jahmatas mind mu enda kolleegi Sven Kivisildniku blogikommentaar, mis kõlas enam-vähem järgmiselt: Raudami ideed ajavad mind oksele, pooldan Raudami halastussurma, kirjanike liidus tegeleb halastussurma küsimustega Raudam.

(:)märkus - siinkohal peaks olema täpne tsitaat või link originaaltekstile, minu plogi otsija midagi taolist ei leia, kusjuures ma ei ole kustutanud plogist ühtki sissekannet)

Kas pole see laim kirjanike liidu kohta? Kirjanike liidust kui mingite ühiste vaimsete eesmärkidega organisatsioonist, mille liikmed peaksid olema üksteisega solidaarsed, pole paraku midagi järel. (Kas seda kunagi üldse on olnud, on iseküsimus.) Viimasel koosviibimisel nägin oma silmaga, kuidas hoogu sattunud noored lällasid, nende pea kohal seinal aga näidati lahkunud kolleegide pilte. Keegi neid korrale ei kutsunud, ka mina mitte, ma lihtsalt kartsin.

Kulturism kultuuri asemel

„Kivisildniku õelad ilkumised aga ripuvad veel praegu netis ülal.

(:)linki autor ei anna)

Isa, küsisin ma endalt mõttes, mida pean ma tegema? Sest solvatud polnud mitte ainult mind, vaid ka teda, surnute solvamine aga on pattudest suurim. Mõtlesin, et astun Eesti Kirjanike Liidust välja, senini pole ma kindel, et ma seda ei tee. Miks peaksin kuuluma ühte liitu kellegagi, kes on võtnud oma eesmärgiks teistele haiget tegemise, kusjuures avalik-õigusliku ringhäälingu ombudsman Tarmu Tammerk kutsub seda Sildniku „stiiliks”, „uudseks lähenemiseks” ja „provokatsiooniks”? Milleks on vaja minu raha eest mind provotseerida? Ja mis on sellise provokatsiooni eesmärk? Kas ei peaks avalik-õiguslik institutsioon teenima hoopis teistsuguseid eesmärke? Kirjanike liiduga seovad mind vaid Käsmu ja hauaplats Metsakalmistul. Paraku piisab neist, et lõplikku otsust mitte teha. Käsmus käin ma igal suvel koos poja perega, ei saa ma ju oma ideaalide või põhimõtetega teiste elu ära rikkuda, ning ka Metsakalmistul on neil kergem ja ligem käia, ehkki ise tahaksin puhata pigem Paide surnuaial oma vanemate kõrval.

Võib-olla räägib see rohkem must endast, kuid mul on tunne, et üldine taktitundetus ning hoolimatus ja kalkus iseloomustab mingit osa noortest kirjanikest, minu silmis on nad eelkõige edukad reklaamiagendid ja logistilised geeniused, preemiaid ja auhindu jahtivad, kirjanduslugudesse ja -õpikutesse küünarnukkidega sisse trügivad, üksteist häbitult haipivad sportlaskirjanikud või parimal juhul pohhuistid ja irvhambad kui tõelised, sügava sissevaatega visionäärid. Kahjuks ei iseloomusta see ainult noori, vaid kõiki neid, kes poetavad oma kirjutistesse järelejätmatult kahemõttelisi vihjeid, russo- ja homofoobiat, antisemitismi või lihtsalt musklilist maskuliinsust, kulturismi kultuuri asemel, külvates nii piiskhaaval vaenu ja vihkamist. Nimesid mainima ei hakka, küll nad ennast nimetamata nimetatult kõige paremini ära tunnevad. Neid ei ole palju, kuid piisab piisastki.
Meenub, kuidas Elo Viiding oma vanaisa Kaljo Kiisa matustel ütles, et mitte kunagi varem pole olnud põlvkondade, praeguste vanade ja nüüdsete noorte vahel suuremat lõhet. Tal oli õigus.

Solvaja kui psühhopaat

Ruben:
Mis aga puutub solvamisse, siis kellegi hingepõhjani solvaja peab ennast üliinimeseks, paljusid teisi aga kõntsaks, ta lähemad sõbrad vahest välja arvatud. Psühhopaat läheb kellelegi sõnadega kallale sellepärast, et ta võib olla lapsepõlves elanud suure terrori all või on ta vanemad teineteisega mingeid mänge mänginud. Ta on ise ohver ja vajab kellegi targema isalikku abi. Suurim rahuldus solvajale on, kui solvatu läheb endast välja ja tunnistab, et on haiget saanud. Suurim karistus solvajale on tema kollektiivne ignoreerimine ja jäine põlgus.

Raudam:
Ka mina võin oma solvajale vastata külma (tapva, tarretava) vaikusega, aga kui olen kindel, et solvaja pole solvanud mitte ainult mind, vaid kogu ühiskonda, minu eriala (kirjandust) või siis hüvelise heaolu üldtunnustatud norme (kristlikku moraali, kristlust aga, pane tähele, eitab ja kritiseerib nii mõnigi „närviline noor”), siis peaksin täitma oma kodanikukohust ja reageerima, mitte matma pead metafüüsiliste vanasõnade alla või piirduma kulissidetaguste sosinate, elektronkirjadega või anonüümsusse hajuvate netikommentaaridega. Sellest sõltub, kas „eetilis-moraalne revolutsioon” toimub või ei.

Ruben:
Paari-kümne aasta pärast ei tunne Eesti kodanik enam ajaloos ära paarikümne aasta taguseid sündmusi, ta suhtleb kaaskodanikuga ropu, pooleldi pseudoingliskeelse netikommentaari formaadis, pakkudes talle halastussurma ja halastusseksi. Ta peab vana kirikuaeda „pronksjunni kõrval asuvaks trollipeatuseks”

Raudam:
Kas meil on hinge ja südant? Kas meie hulgas pole eetilisi kurjategijaid, kes levitavad enda ümber vihkamist ja sallimatust?

Ruben:
Kivisildnik kirjutas artikli, mille kohaselt tiblad on maetud trollipeatusse, ja ütles, et trollipeatusse tuleks matta teisigi tiblasid.

(:) loo linki pole antud, vihjet avaldamiskohake ka mitte, täpset tsitaati pole, sellist lugu muidugi ka ei ole olemas, vt)

Raudam:
Kui rahvas on löödud kaheks või isegi neljaks, sest lõhed jooksevad ka „meie” ja „nende” sees, mis eetikast või demokraatiast saab siis rääkida?”

(:)õpetajate leht on täiesti mandunud

kaks küündimatut kirjanikku - toomas raudam ja arne ruuben - on ajakijandauseetika, st minu personaalküsimuse taas väga tõsiselt ette võtnud, eilse õpaetajatele kaks lehekülge räägivad sellest kuidas ma aivo lõhmuse ära tapsin ja muid vähemtähtsaid asju. nii et kui ma veidemanni kõrvupidi kohtulaua ette tarin, on tal ruubeni poiss kohe selt samst kaissu võtta, ruben veidemanni nimelt väga armastab, loodan et tunne on vastastikule, huvitav kas nad pannakse ka ühte kongi. ikkagi paar parajaid. eestis on selline seadus, et olgu sul eetika või ärgu olgu, ole sa veideks või ruuben, kui (:) pole kohtus tapmise eest süüdi mõistetud, siis ei saa seda ka lehes ega raadios karistamatult väita. ma ei eita, et lõhmus on surnud, see on fakt aga kohus pole laipa mingil kombel monu tegevusega sidunud, nii et siin on hagiks alust enam kui küll. jätku leiba ja vett, kolleegid literaadid. tuleb viljaks kohtuaasta.

(:)spordi nimel võib tappa

just nimelt sellise avalduse tegi keegi siiman, mehike usub nimelt et sport on kõrgem väärtus, mille nimel võib okupeerida, genotsiidi korraldada, kultuure hävitada, lamedalt tappa ja kõigile inimõigustele sülitada. spordi nimel võib tiibetlasi ometi ohverdada, sport on teadagi püha, sest ta on kehaline, igale persevestile arusaadav ja aitab jõuliselt üleilmset loomastumist läbi suruda. aga mina ütlen, et sport on kõige vaimse ja inimliku vastand ja spordi nimel on küllat ohverdatud kirjandust kunsti ja muid spetsiifiliselt inimlikke eneseväljendusvorme ja eneseväljendajaid. pistke oma sport endale persse, edvistage oma veremedalite ja verekarikataga, sead, loomastueg - mia ei loomastu. keeldun. minu jaoks kaalub inimväärikus higise perse üles. täna on nii, et kes on spordi poolt, see on inimlikkuse vastu. inimlikkuse kohta loe konfuutsiust, on viimane aeg.

(:) kunstnike peksjad endiselt vabaduses

kultuuriinimesed, kunstnikud ja kirjanikud (edaspidi K/K/K)seisavad väljaspool ühiskonda õige mitmes mõttes. oleme harjunud sellega, et K/K/K ei rahastata, ei tunnustata, ei peeta inimeseks. kuid asi võib veel hullemaks minna, kui K/K/K peakstakse ja piinatakse, siis politsei ei sekku, kui politseile esitatakse arstitõendid ja peksmise fotod, siis politsei ikkagi ei liguta ennast. Müstilisest loost kirjutab epl, hämmastav et peksjateks on analoogne seltskond, kes pärnus asotsiaale tapsid:

Suutmatus või tahtmatus lahendada pooleteise aasta tagust väidetavat Falcki turvameeste jõhkrutsemist kolme kunstniku kallal tõi Põhja politseiprefektuuris distsiplinaarjuurdluse.

Eelmise aasta aprillis esitasid kaks vabakutselist kunstnikku Stockmanni kaubamaja juures Hullude päevade ajal performance’i, mille järel tekkis nende ning kaubanduskeskuse turvameeskonna vahel rüselus, mis tipnes kunstnike sõnul tunniajase peksu ja alandustega Stockmanni turvaruumis.

Noormehed esitasid järgmisel päeval politseile avalduse koos sündmuskohal tehtud piltide ja vigastusi tõendavate arstitõenditega, kuid politseiuurimine päädis kahtlustatavalt turvaülemalt tunnistuste võtmise ning Stockmanni turvalintide ülevaatamisega. Seejärel soikus uurimine kuudeks.

(:) riigikogu ahvid mahitavad korruptsiooni

see et kõik suured parteid on meil suure raha palgal, ei tohiks kellelegi uudiseks olla. mina küll ei imestanud, kui luges hommikult suurt pealkirja, et riigikogu kavatseb varjata parteide rahaallikaid. mida nad siis peavad tegema, kõik nagu üks mees politseisse minema ja segakoorina kisendama: me kõik võtame oligarhidelt raha, me kõik oleme korruptandid, kedagi meist ei huvita riigi ega rahva huvid, me oleme oma rahastajate ustavad orjad. oleme reeturite jõuk ja seakari. mentaliteedi muutmise võimalus on maailma loomisest peale olemas olnud, kasutanud on seda ainult liina tõnisson. soosaarel on õigus, kui ta arvab, et korruptsiooni vastu ei aita rahastamise läbipaistvusest, see ei saa kunagi olla lõpuni läbipaistev, abi on ikkagi ainult meediapiirangutest - kõigile parteidele võrdselt eetriaega, võrdselt leheruumi ja võrdselt plakatiruutmeetreid. meediamahtu saab kontrollida, rahavooge mitte kunagi.