(:)majandusprognoos=luul=paranoia=muulasitt

sotsiaalteadlased on ennast mõnusasti ämbripõhja kerra keeranud ja konutavad seal. paraku läheb mehikestel nüüd kitsaks, sest ruumi tuleb teha kõikvõimalikele eraalgatuslikele ja riiklikele majanduse käekäigu prognoosijatele, kes nagu me kõik väga hästi teame, ka kõige lihtsamaid asju ette ennustada ei suuda.

kunagi magati börsikrahh maha, siis ei suudetud hoomata kinnisvaramulli lõhkemist, nüüd üllatuvad majandusajud - ossa sa poiss - majandus ei kasvanudki. ma olen alati arvanud, et enamus inimesi on väga lollid aga äriahaid on natuke helgemad. sittagi, üks prügikala kõik.

mis teha, murdmaasuusataja vaimse potentsiga ilmselgeid asju ei näe, ei majanduses, ühiskonnas ega looduses. kui tahate teada, kuidas näeb välja vaimupimedus inimese kujul, vaadake eesti analüütikute grupiportreed.

(:)täna positiivses programmis etc

igal neljapäeval vikerraadios 12.30 korduse kohta loeme lingist, täna on teemaks investeerimine. homme raadio 2 raadiopastor kivisildniku jutlus teemal kas suur tõde mahub väikesesse riiki ja väikesesse inimesse; reedel ka epli mõttes essee (:)tädistu, pedestu või pätistu; laupa päevalehe laupäevalisas luuletus (:)ainult kolmsada miljonit ohvrit; pügapäevast teletaibu meeskonda veel ei tea.

pidevalt hoolitseb mu kustumatu kuulsuse eet ka (kiriku)õpetajate leht, eks näeme mis see reede toob :p

(:)piiskop põder sai rahulduse

järjest enam saab selgeks et võidu/vabaduse/jeesuse/kurat teab mille sammas pole kollektiivne fallos vaid toob rahulduse ikkagi vaid teatava perversse sihtgrupi õuele. äsja tegi piiskop põder avalduse, et ta on samba toetusega rahuldatud. miks ta ei peaks rahuldatud olema, papp sai riigi rahaga ususümboli püsti panna. peabki rahuldatud olema aga miks seltsimees põtra ühiste jõududega orgasmini viiakse, sellest ma aru ei saa. papi seemnepurse on koguduse, mitte maksumaksja mure. ma ei taha selles orgias osaleda. jätke mind eelmängust välja. perse, raisk.

(:)tõsised probleemid aritmeetikaga

Delfis kirjutab valekivirähk erinevatest patreitoetuse uuringutest: "Terve mõistus ütleb ju, et ühe ja sama erakonna toetus ei saa olla korraga nii 35% kui ka 21%. Mõlemad küsitlused valmisid ju veebruarikuus.

Rahvusringhääling läks oma tulemuste erinevusest nädal varem avaldatud küsitluse omadest lihtsalt vaikides mööda. Küll aga avaldas selgituse vastuoluliste uuringuandmete kohta Postimees. Nimelt erinevad kahe uuringufirma tulemused seetõttu, et protsentide arvutamisel kasutatakse erinevaid meetodeid."

protsent on sajandik, toon lihtsa näite, sajandik 200jast on 2, protsendi arvutamiseks on tõesti mitmeid võimalusi kui ainult üks neist on õige. see mis annab tulemuseks 2, soovitan seda töövõtet kõigile küsitlusfirmadele. pangu oma tabelisse 200 ja võrku sellest oma meetodi järgi 1%, väga lihtne, kohe saame teda, kumb neist tõele lähemal on. protsent ei ole nii keeruline asi, et selle taha peitu pugeda. aga mine tea, ehk kellegi jaoks on ka % kõrgem mat. hui neid teab.

(:)jõks – käed eemale moraalist

Õiguskantsleri teema on õhus. Õige. Minu jaoks on õiguskantsler kasutu isik, es ei suuda taibata põhiseaduse mõtet, ega teha lissaboni leppe asjus piisavalt ühemõttelisi avaldusi. Müüdavate võimupoliitikute maitsele pole jõks aga piisavalt orjameelne, ta ei ole ka kunagi öelnud, et riikliku iseseisvuse loovutamine on eesti vabariigi põhiseaduse keskne printsiip. Nii et jääb ikkagi kahtlus, et selle uue suure lissaboni –euro-põhisedusega pole ikka kõige juriidilisemad lood. Siis on veel kari lolle, kes loodavad, et jõksist/õiguskantslerist saab moraali eestkõneleja. Haiged inimesed, õiguskantsler ei tegele moraaliga, tema töö on seadused. Nii nagu kirurgi töö ei ole posimine ega soolapuhumine, vaid opereerimine meditsiiniteaduste raames. Moraaliga tegelevad papid elu mõtet otsivad teismelised ja muud odava viiruki järgi haisevad tolgused. Õigusriigis on elu korraldatud seadustega, mitte moraaliga. Moraal ja riik on lahutatud ja juba väga ammu. Õiguskantsleri ülesanne on olla amoraalsuse verstapost ja seda nii otseses kui ülekantud tähenduses.

(:) kuidas mind jalgadega taoti - tartu 88

ehk mälestusi sellest, millest ansip mitte midagi ei mäleta, peatükk memuaarideraamatust ilmus ajalehes keskus 2005 aasta 13 numbris, kirjaoskajad tunnevad mu loomingut põhjalikult aga klassika ülelugemine eesti ekspressi paljastuste valguses teeb maailmapildile ainult head. peaministri kantselei mälu osakonna juhataja tool kisendab mu järele.