ma pole kaua kirjutanud eesti kultuuri
elu ja surma teemadel
ehk mälestussammastest
täna lahendan ma elegantse jalahoobiga
tõnismäe pronkspede küsimuse
loomulikult ei võta hall mass
suuri muutusi omaks seega ma ei saa
seda peletist lihtsalt õhku lasta
säästumarketis võivad tekkida rahutused
ent etapiviisiliselt kõrvaldades
ehk kassi saba jupi kaupa maha viilides
õnnestub kõik nagu võluväel
me teame hästi
kuidas suurte päevalehtede leiauti ümber tehakse
iga päev natuke ja aasta pärast on
hoopis teine leht
nii ka pronksmehega
igal öösel kõpitseme teda natuke
ja aasta pärast pidutsevad okupatsiooni
vägede riismed juba alfons rebase
valvsa pilgu all
(:)
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
6 kommentaari:
mälestussammastest veel nii, et pärnulinna pärnuhotelli nupumehed tegid ettepaneku, et teevad hotelli fassaadi ilusaks ning vana endlateatri kujutisega ja paigutaks healmeelel endla rõdu kujulise vabadussambagi selle külge ja/või ette.
saaks nagu toreda samba ja toreda eksterjööri, aga tegelikult saab majutaja lihtsalt laheda fassaadi.
hotelli ümberehitustöödeks on pärnu linnavalitsus avanud arveldusarve 10902001628003, kuhu saavad kõik raha kanda märgusõnaga "vabadussammas".
peagi saab ehk märgusõnaga "holokaust" annetada raha kaubamajaka laiendamiseks ja sõnaga "iseseisvus" mingi uue kasiino ehitamiseks näiteks.
mulle se mõte meeldib
Seda mõnusat hotelli tahaks kohe näha, kuhu see Endla rõdu ja vabadussammas on külge poogitud... vaat kus tõeline loominguline mõte tiibu sirutab...
Siit pole enam ju pikk maa ka selleni, et paneme pronkstiblale Alfons Rebase pea otsa ning saamegi ausamba, mis rahuldab kõiki osapooli siin- ja sealpool Peipsit. Et vormilt Moskva-sõbralik, aga sisult rahvuslik!
ulmegurule lugupidamisega foto hotellist. käimasolev mõte on selles, et alumine rõdu pole trükis, vaid päris ja suur ja ta on vabadussammas.
hotell kui endla:
http://www.parnupostimees.ee/150306/gfx/4510441710e919bfb.jpg
rõdu kui vabadussammas arhitektide nägemuses:
http://www.parnupostimees.ee/030306/gfx/443744074b62868d3.jpg
Võeh, kui võigas...
Puhkasin viimati pronksmehe juures jalga. Mingi tiblanäss viis sinna lilli. Koni hambus. Siis seisis ja vahtis pühalikult, aga toru ei raatsind suust võtta. Siis märkas mind ja tunnetas, et asi pole õige. Tuli mu juurde ja hakkas lamisema. Tegi nägu, et vajab midagi, kiirelt kiskus tüliks ja ma pidasin targemaks lahkuda.
Aga jah - saagem temast ka aru. - Tema oli koos sõpradega sõjas, nii et kõik on õige, sest ta armastas Koljat, kellel said veel jalad ka märjaks, kui ta tappis. Oi oi oi. Ja sellised on siis eesti olud - jalad saavad märjaks. Kolja, ma ei unusta sind! Fuck, raisk.
Postita kommentaar