surelikel on palju probleeme, üks akuutsemaid neist kannab nime surm, kuskil tundis keegi huvi, kas surmaga tohib naljatada, seadused seda ei keela, psühholoogia põhitõdesid arvestades aga surmaga otse peab naljatama, meenutan siinkohal shotlaste rahvalikku matusemängu, mille käigus kadunuke seati piduliste ette istuma, torgati talle piip suhu ja anti siis turbatükkidega tuld – kes esimesena laibas piibu suust ära viskas oli võitja ning sai joodava või pandava auhinna, kui teil on valida kas loopida kütusega elavat inimest või surnut, kumma teie valite? nalja saab teha ikkagi ainult kellegi arvelt, surm ja surnud on ammendamatu huumori allikaks, võtame näiteks kas või darwini auhinna koguteosed, elavate lollide nöökimine põhjustab kannatusi nii lollile kui tema lähedastele, auhind aga toob rõõmu kogu inimkonnale – samas on surnul pohh, eriti loll surnu aja upu kaevust kana päästes koos suguvõra ja naabritega – huumori tagajärjed ja kõrvalmõjud ei kahjuta antud juhul kedagi ja ka teiste surnute puhul on humoristid paremini kaitstud, kui elavaid nöökides, nii palju surnutest, surm ise aga on väga tolerantne tegelane ega pane isegi burleski pahaks
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar