7. juba adolf hitler ütles, et rahval puudub õppimisvõime, kui selle eest on tal fenomenaalne unustamisvõime. see tarkusesõna kehtib veelgi enam luuletajate kohta, heal luuletajal on kohutavalt halb mälu. siit tulevad konkreetsed juhised, kuidas oma halba mälu sihipäraselt kasutada. on asju mis tuleb unustada, kui sa tahad lugejas esile kutsida midagi muud peale põlgliku grimassi või haigutuse:
A unusta riim. miks? sellepärast et kotisjooks on ebapopulaarne spordiala. eesti keeles pole keegi pärast august sanga korralikku riimilist luulet kirjutanud, riimi viljakad võimalused on juba ammu ära kasutatud, jäänud on rutiin ja enesepettus, kõik kaasaegsed riimilised luuletajad on läbikukkunud. Erandiks on mõned kõvad tegijad, kes suudavad ennast riimipidurist läbi närida, aga nad kasutavad alatuid trikke -värskendavad riimi slängi, pärisnimede, võõr- või murdesõnadega – nagu priidu beier ja contra. muudel on riim ainult risuks jalus. unusta ära.
B mis on luule, selles oli esimeses kuues punktis juttu. riimi ma seal ei maininud, samuti ole ma kunagi öelnud et luule on ilusad sõnad ja/või õilsad teemad. laps, liblikas, armastus, lumehelves, vaim, hing, hõng, lavendel, jumal, saatus, hämarus, sügis ja tõivet. need kõlavad küll kenasti aga kui kõlupea neid ritta sätib ja vahel sekka suure algustähega Õnn kirjutab, on tulemuseks pask, mitte luule. vahel tõusevad ilukõne pidamatuse all kannatajad kitshi tasemele nagu näiteks väike emaehin või mathura aga luulega pole sellel nüril käsitööl kõige vähematki tegemist. veel halvast luulest. unusta ära.
C peatükid A ja B kirjeldasid halva luule madalamat levelit, kuid on olemas ka väga hästi kirjutatud halba luulet. sageli on mainitud põhu autoriteks filoloogid, tõlkijad ja muud raamatutega otseselt või kaudselt seotud isikud, kirjanike lapsed või naised, muuseumitöötajad, õppejõud jms jüri talvet, enn lillemets, koff kelle eesnime ma olen unustanud, elo viiding, viiu härm, rein raud… see on pikk ja kasutu nimekiri, mille jätkamisel pole ühtki mõistlikku põhjust. oskavad kirjutada aga keegi ei saa aru miks nad kirjutavad või mida nad öelda tahavad. unusta ära.
D halva luule eraldi alaliik on sektantlikud hämarusejüngrid. üldjuhul veedavad nad oma elupäevad uku masingu teoste ees pihku pekstes. kõige piinlikum on aga see, et masing ei ole olemuslikult ja läbinisti sogane, lihtsalt tema lugejad on juhmid, ega saa asjale pihta. andres ehin rääkis kunagi ühest masingu luuletusest, mille kohta keegi oli masingule öelnud, et küll on äge sürrealism. masing küsinud põlglikult, kas sa siis seda polümeesia müüti ei tea. ehin tõi näiteks teise masingu luuletuse, mis räägib turmaliinist ukse taga magavast jumalast – ilusad sõnad ja hämar kujund? tundub nii? Sittagi - turmaliin paistab mõne nurga alt läbi ja teise alt ei paista - füüsika, muud midagi. ehe poeet-obskurant on lauri sommer, masingupeetuse all kannatavad ka jaan tooming ja hulk muid vähetähtsaid ja õnneks ka väheviljakaid tartlasi. juhan viidingu koopiate sekt oli kunagi palju arvukam, kuid vaimukust pole võimalik jäljendada, kui vaimu pole, nii ei jõudnud nad raamatuteni ja kadusid kiiresti käibelt. seevastu hämarus on aga igale idioodile võimetekohane, nii et masingu kultusele ennustan ma pikka iga. on mida unustada.
E okupatsiooni raske pärand moodustab meile raamatukogudes, kirjastustes ja tavamõistuses luule lipikut kandva lima põhimassi. kõik need minninurmed, arvisiiad ja debooravaarandid on surmigavad, lisaks neile leiame raamatukogudest veel igasugust jälkust nagu paulhaavaoksad, airakaalud ja ralfparved. seda et saast raamatukogudes hapneb, ei saa kellelegi süüks panna, meie kirjanduslugu on genotsiidi, rumaluse, tsensuuri ja orjameeluse all palju kannatanud. aga et mingid vaarandid ja siiad telliseformaati taastrükkis välja tulevad on piinlik ja häbiväärne – pole siis ime, et lihtne inimene läheb poodi ja vaatab - õu jee - luuletused, loeb lehest müügiteksti ja taas õu jee - ehk peaks lugema. ei pea. vaimuhallus pole luule. unusta ära.
ps
kõntsa tasakaalustab hetkel ainult ott arder koondkogu, õnneks on beieri lahjendatud valikkogu lähiajal ilmumas.
F ei tohi unustamata jätta ka nürimeelset klassikat, mis on rämpsluule ammendamatu allikas ja vaimne seljatagune. mida on meil täditseva anna haava või kuivikust gustav suitsuga peale hakata? või debiilselt lämiseva hendrik visnapuu või küündimatu johannes semperiga? mitte kõige vähemati. see kergekaaluline literatuur on imbunud õppekavadesse, poelettidele on ta nagu kleebitud ja kurat võtaks, see alamõõduline kräpp kehtib ikka veel mõõduandva etalonina. isegi võrku riputatakse, ei usuks, kui ei oleks lugenud.
Armastajad vaid mõistavad kosutust tähtede peekrist:
joovutav punane suu, hardusläikene silm,
haledus kui maakaugete närbade helkide pärast,
kaasluse mälestus, kevad mahlade uus!
Kallid ju küll üksteisel' me süllegi vaibumisihas,
kakskord kallimad veel koos küsind nooruse teed.
jälk. gustav suits
muide, koidula on veel võikam:
Noore pääva ergud silmad
tuuleõhk on äratand;
lillenupud lahti löövad -
kuis neid päike ehitand!
Silmavett, mis ööse vilu
nende sülle valada
võttis, hiilgvaiks pärliehteks
ümbermuudab, värvib ta!
unusta ära
5 kommentaari:
see lõpuosa lõi mul pildi natuke selgemaks vist miks ma luulest üldse kaugele olen jäänud - need olid just need nn klassikud, mille täispuhutud sõnu ma omal ajal ei talunud. aga muud luulet mulle ei näidatud. proosat seevastu pisteti pihku vaid parimat.
"luule lipikut kandev lima" on sõimu kõrgpilotaaž
paraku on kõige kindlam viis inimesi luule vastu vaktsineerida, lasta neile koolis peale võhikust õpetaja umbne klassik käes nagu malakas
Klassikute igavusega nõus, aga Siiga kaitsen põhimõtteliselt. Minu meelest on tema tõeline luuletaja, kes pani tõesti oma ridadesse elu ennast, mitte sõnade vulinat.
Contra osas pole nõus, et tema riim võlgneb tänu ainult slängile - ta on irdriimi viinud uuele tasemele ja irdriim on palju raskem riim kui puhas riim.
PS. Riimilise luule suurmeeste hulka pärast Sanga kuulub minu meelest ka Truba.
PPS. Trükiviga: mitte Hendrik, vaid Henrik Visnapuu.
Igavad või mitte igal juhul eesti klassikud ja muide igal sajal juhul, kui küsida selliselt filoloogiliselt tegijalt, et missugune klassik talle kõige enam sümpatiseerib, siis saad kohe Õnne Kepilt vastuse, et Koidula on vinge tsikk (no mitte päris selles sõnastuses).
Eestlane olla pole sugugi uhke ja hää. Me peame leppima väikse rahvaarvuga ja kultuuriga, mis areneb teosammul. Ehk siis sellest välismaisest 40 aastat maha jäädes, järjepidevalt.
Fakt on igal juhul see, et eesti kirjutatud kirjandus algas 1525 või siis 1535 - sellesamase katekismusega. Usu või ära usu, aga see on meie algus. Nagu kunstiajalugu alatakse koopamaalidest nii tuleb eesti kirjanduslugu alustada katekismusest või siis rahvaluulest. (oleneb, mida tähtsamaks pidada, kirjutatud või lauldud kirjandust)
Järelikult - õps koolis ei saa alustada loengut Koidulast, täna räägime ühest igavaimast luuletajannast eesti kirjandusloos, sellest, kellest algasid Juhan Liivid, Underid ja võib-olla ka tänapäevased Kivisildnikud.
Koidula hoidis alal keelt, nagu ka Deboora Vaarandi. Vahel on see ainuke, mida luuletaja teha saab, selleks et pääle tuleks mõni muu hää luuletaja.
Noh... jah.
Aga seda kõike te ju teate, hra Kivisildnik, või kuidas?
koidula oli aga enam teda ei ole, ta ei toimi, ei tekita mingeid emotsioone. surnud ka vaimses mõttes.
truba on liiga vähe kirjutanud, kahju.
igal juhul on contra riimihäkker, mitte riimidogmaatik. müts maha.
kultuur on väike ja seda seda piinlikum on kui kilbile tõstetakse selle söödamatu osa. väikesest kultuurist on lihtsam ülevaadet saada.
siig on ikkagi liiga oma aja teema, umbses okupatsiooniõhustikus tundus iga natukenegi mõistlikum asi tase olevat, isegi bernard kangrot loeti, täna seda enam teha ei saa, ristikivi käib aga küll ja veel.
Postita kommentaar