pühapäev, november 04, 2007

(:) luuletamine - see käib sul üle jõu 3. osa










8. ja nüüd põhiline luuletamise võimatu missiooni juures. eelnevast võis teile jääda mulje, et luuletamine on intellektuaalne distsipliin. ärge ennast petke, nii see ei ole, luuletamine on toore jõu manifestatsioon. oma reeglite peale surumine lugejale, seeläbi inimkonnale ja sealt edasi kogu teadaolevale maailmaruumile. esimeses osas kirjeldatud reeglid aitavad jõudu otstarbekalt kasutada, teises osas loetletud näpunäited aitava jõu raiskamisest hoiduda. aga ka kõige põhjalikumad ettekirjutused ei anna teile jõudu juurde, kui teil seda ei ole, nii nagu liikluseeskirjad ei asenda rullnokale bemarit. strindbergil oli õigus kui ta kadestas kaasaegseid kirjanikke, et kõik on temast targemad ja mis kõik, kuid samas lohutas august ennast kindla teadmisega, et temas põleb kõige suurem tuli. tuli, jõud või vägi ongi luule ja luuletaja juures kõige tähtsamad.

9. nii nagu füüsikas saab objekte liikuma panna ainult energia, nii saab ka lugejas emotsioone tekitada ainult jõupositsioonilt. nõrgad ja loovusetud võtavad omaks rutiini, rutiin aga ei tekita mingeid emotsioone. tugevad ja loovad aga võtavad rutiinist selle, mis on neile kasulik. keegi ei pääse rutiinist 100% - luuletaja kasutab võõrast keelt, ta pole ise välja mõelnud sõnu ega grammatikat, ta kasutab tuntud zanre ja töövõtteid: võrdlusi, epiteete, metonüümiaid… meil pole valikut, võime oma keele välja töötada, kuid omas keeles rääkides ei saa sinust keegi aru. elekter vajab juhet, jõud vajab vormi. vorm on alati võõras, jõud seevastu on alati oma – vägi ei saa tulla kusagilt väljast.

10. küsimus on selles, kas sul on jõudu või ei ole. selgusele jõuda ei ole aga sugugi lihtne. tuleb jõudu katsuda, kuid nagu spordiski, ei lasta sind lambist olümpiale, tuleb kuidagi maakonna võistlustele saada, siis eesti koondisesse pääseda, em kinni panna jne. kirjandus on aga veel palju julmem kui sport, spordis võistled sa ainult nendega kes on staadionil, kirjanduses tuleb sul aga molli anda ka kõigile surnud klassikulte, suva mis keeles ja ajal nad on oma viirused valmis kirjutanud, sa pead kirjutama nende jaoks viirusetõrje ja levitama oma nakkust inimeste peades. üks nõks on siin veel, sul tuleb teha kahjutuks ka veel sündimata kirjanikud ja tühistada nende teosed veel enne nende kirjutamist.

11. selleks et viia ennast kurssi sellega, mis parasviisi kirjutatakse ja mis on kirjutatud enne sind on tarvis meeletult tugevat organismi. andmemahud on piinavalt suured, tervist laastavalt mürgised ja suures osas täiesti kasutud. et õppida olulist ebaolulisest eristama tuleb väga palju lugeda, see on lihtne töö. kui selleks et kogu seda raamatulasu töödelda, eristada oluline ebaolulisest, varastada sealt kõik töökindel ning õppida prognoosima järgmiste põlvede kõiki võimalikke vastukäike, selleks on vaja jõudu. nõrk lugeja langeb raamatukogu saagiks, temast saab lugemissõltlane või autoriteetide ori, tugev näeb raamaturiiulites ainult ülesrivistatud vaenlasi ja annab väärika vastulöögi – ta kirjutab tõhusamalt.

12. ma ei liialda, kui ütlen, et vaenlase kuju piirjooned tekivad teie silma ette ehk alles pärast aastakümnete pikkust pimeduses kobamist. enamus kirjanikke sureb pimedatena, nagu kassipoeg solgipalges. algaja luuletaja alustab kergematest harjutustest, esiteks püüab ta aru saada maailmast enda ümber, see on luule lihtsustatud mudel. tegelikkus on hõredam kui luule, seega on ta algajale jõukohane. enne luuletuse kirjutamist püüdeke valmis saad arvamuslugu mõne ajalehe jaoks. pea kõik suured kirjanikud oskavad ennast väljendada essee vormis, see tähendab et neil on olemas mõistus, pole võimalik tõusta mõistusest kõrgemal, kui oidu pole. et saada üle lati, selleks peab evima latti. nii jaan oks kui juhan liiv olid suurepärased esseistid.

13. korduvalt on luuletust võrreldud aatomipommiga, aatomipomm hakkab tööle siis, kui toimeaine saavutab kriitilise tiheduse, vajalik tihedus aga saavutatakse toore jõuga – koordineeritud plahvatused pressivad plutooniumitüki kokku – nii lihtne see ongi. tiheduse mõttes on võrdlus pädev aga luuletuses ei ole liiasust, aatomipomm on aga ilmselge raiskamine, nagu ma kusagil öelnud olen: sea tapmiseks ei ole sõda tarvis. saati siis tuumapommi. okupatsioonivõimul oli tuumapomme sitaks aga inimeste hinged olid tarbimispoeesia kerge saak. nii lendaski okupatsioon koos oma pommidega kuradile ja meist said pangaorjad ilma ühegi tuumalaksuta. reklaam sõi ajud ära, meil polnud jõudu oma mõistust kaitsta ja jäime kõigest ilma, ka oma riigist.

14. luule kõige tähtsam funktsioon on enesekaitse, luule on vaimne immuunsussüsteem, kui vaimne enesekaitse ei toimi, siis imbub sisse igasugune saast ja hävitab kogu organismi. aga pole olemas jõuetut enesekaitset, nii et jõuame jälle vallutussõdadeni tagasi. ilma vallutussõdadeta ei saa me ennast kaitsta – tänapäeval valatakse pommidega pähe ainult neile, kellel immuunsussüsteem toimib – muud lömastatakse reklaami, propaganda ja demokraatlike väärtusega. Kui võrdleme pommidega vallutatud alade suurust ja vallutuse tõhusust, näeme et ei toimi ikkagi, vietnami sõjad kaotatakse. samas reklaami, meelelahutuse ja meediaga sodiks pekstud alad on pankadele lõpuni truud. usupropaganda, reklaam, meelelahutus ja meedia ongi kõige mõjuvamad ja samas kõige poeetilisemad käerauad, mida ajalugu tunneb. see on kõige suurem jõud.

järgneb

5 kommentaari:

lulu ütles ...

Braavo!

vesimutt ütles ...

Aga mul tuli selline mõte, et Kivisildnik, kui nüüd kogu see tekstimassiiv, mida sa kirjeldasid, oleks ainult hästi hea ja kvaliteetne, kas sellega tutvuja siis üldse saaks aru, mis on oluline ja mis mitte?
Et ma tahan öelda sinu luulekursuse raames, et alati on vaja ka sellist staadiumi, kus ei ole mingit korrastatust, et sellest saaks võrsuda kvaliteet.
Et ei maksa Koidulat jt. päris unustada.

kivisildnik ütles ...

milleks minna isiklikusks, koidula on lihtsalt üks saamatutest luuletajatest, äpardunud luuletaja koondkujuna tuleb ta muidugi kõne all a ag meenutamine on küll liigne au - halba luuletaja prototüübiks sobib jakob liiv, oma geniaalse venna armetu vari - kontrastiprintsiip

vesimutt ütles ...

Üks mõte tekkis mul siiski veel luulega seoses.

Oletagem nüüd, et autor eksib paljude soovituste vastu. Kangutab riimi, on naiivne, ebaoriginaalne ja dogmaatiline. Ütleme nii, et suure lugemusega lugejale ei anna ta eriti midagi, ei ole talle huvitav ega inspireeriv.
Ent oletagem, et luuletus räägib siiski õigest asjast ja on üldinimlikult adekvaatne ja siiras, ja seetõttu leiab väga suurt mõistmist ja heakskiitu suure hulga inimeste poolt. Ja mõjutab neid rohkem, kui mõned keerulised ja võib-olla fragmentaalse tähendusega haikud või tankad, mis tegelikult on äärmiselt head, aga millega ei suudeta haakuda, ega neid mõista.
Ja kui me nüüd ütleme, et mõju lugejale on oluline kriteerium, siis võib ju juhtuda, et see "arusaadavuse" mõõde lööb kaardid natuke segamini luule hindamisel.
Kas pole?!

LiizaKazz ütles ...

Avakem ära, kes peaaegu sada aastat tagasi kirjutas niimoodi:

1) lugeja imestagu kirjutatu üle
2) keelest eemaldada stereotüüpsed pildid, tuhmunud metafoorid
3) kokku panna kõige haaramatumaid ja põgusamaid asju - visata lugeja fenomenide võrku
4) hävitada mina kirjanduslikus mõttes
5) raua või puutüki soojus võib sama tähtis olla kui naise naeratus või pisarad
6) koos võime vallutada piiritu kujutlusvõime

jne

tegelane on sama agressiivne kui hra Kivisildnik, ainult et selguse asemel armastab segadust.

ühesõnaga aatompommi, mis ju vallutaski oma tehnilisuses kogu maailma

see hra aga mitte, nagu mõni eestlasest samal alal kuulus vallutaja

Iga juhul huvitav.

seatapp on konkreetne, reaalne, siin ja praegu tegevus. Kaugemaid tegelasi ta ei puuduta. Väga kilplaslik ja eestlaslik. Inimesed olgu söönud.

vägivald igal juhul.

eile rääkisime maurice blanchot´st Piret Viirese loengus. Surm tuli teemaks.

Igal juhul huvitav. Minu meelest.
kuigi, mis teha ka pisut haiglane. Pole midagi öelda.

aga ilmselt looming ongi selleks loodud, et mitte kaduda kellegi silmis mõtteis suus.

Võitlus surma vastu.