harva tarvitavad luuletajad modelle, maalikunstnikel on see praktika tavaline, luuletajad seevastu kardavad, et modellid hammustavad. priidu beier on üks vähestest mu mulle teadaolevatest poeetidest, kes kasutab alasti modelle. selest ka tema luuletuste tungiv elulisus, detailne visuaalus ja eriliselt valuline erootiline sajoob. lõunalehes on huvitav intervjuu, kus väga hea luuletaja hanno valdmann küsitleb klassik priidu beierit. muu hulgas peatub beier lühidalt ka ilusate inimestega seonduval. osundan:
Hanno valdmann: Samas ajakirjanumbris (Vikerkaar 4-5, 2006) ilmus „Saatan Tallinnas", kust ma loen välja seda, et te peate luuletaja Sven Kivisildnikku fašistiks.
Priidu beier: Tõesti, ta üritas lõhkuda koos Juku-Kalle Raidiga (ajalehe KesKus peatoimetaja –toim.) Russalka mälestussammast, uhkustasid veel sellega Postimehes. See oli vandalism. Kujur Amandus Adamson on pooleldi juut, isa poolt, ema eestlanna – Kivisildnik seda kindlasti teadis.
tsitaadi lõpp
beier kasutas peatükki allakirjutanu memuaarideraamatust MINU VÕITLUS, mis ilmus postimehes juku kalle raidi portreeloo juures, osundan:
Sven Kivisildnik
sõber, kolleeg
Jukuga on lõbus, sest tal on iga kord kaasas hulk toredaid inimesi. Nagu teatritrupp – kes kisendab, kes kargleb, kes visatakse trepist alla. Juku oskab ka nürimeelse seltskonna meeldejäävaks vormistada. Tõmbab kellelgi tooli alt, kohe muutub õhkkond sundimatuks ja inimesed vabanevad painest.
Ükskord ei olnud midagi teha, kaua sa ikka ühest õllekast teise jõlgud. Siis tuli Jukul mõte, et läheks Russalka juurde. See on see kole kuju, kuidagi saime kohale.
Siis ütleb Juku: «No on ikka moll. Sihukest jubedat libu pole enne näind.» Vaatame siis, mis tal viga on, et kas on lõug viltu või silmad punnis. Mingi asi häirib, aga mis just, ei saa aru. Kõrgel, aga üles ei saa, libe. Siis avaldusid Juku organisaatorivõimed. Veerand tunniga olid kohal alpinist, nüüd juba tuntud tegija, naelapüstol, ketaslõikur, köied, lambid. Ronisime mere poolt üles, et mendid ei näeks, ja pärast lasime naelad lõikuriga maha.
Aga rabelemisest oli kasu, ülevalt oli Russalka Sarneti nägu, see oli üks Vähi kaasosaline. Panime Näo-nimelise rubriigi käima.
tsitaadi lõpp
mis siis selle kõige peale kosta, mis muud, kui tuleb mälestused lõpuni kirjutada ja kogu see faililohe priidule läkitada. äsja sai ta mult stalini preemia, vaata viimat päevalehe kirjanduslisa arkaadia, võrgus pole. kui endisel tasemel minust luuletamist jätkab, siis saab teise stalini veel takkaosta, ega mul kahju ole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar