kolmapäev, november 21, 2007

(:) luuletamine – see käib sul üle jõu IV osa










15. kui sportlane on munn, siis luuletaja on munand - mainitud asjaolu teeb olukorra kontrollimine oluliselt keerulisemaks. heal luuletajal on aga alati kaks muna, see tähendab, et lisaks teadvusele töötab tal loomeprotsessis ka alateadvus, mille olemasolugi on pigem kuulujutt kui tõestatud teadusklik fakt. alateadvusele osutamine on sama hea, kui öelda armukesele, et oled abielus buratiinoga või kirjutada äripäevas, su parimad spetsialistid on kingpool ja muhv.

16. ainuke paha asi on siin see, et me ei saa läbi ilma alateadvuseta aga ta siga jääb meie mõistuse piirest välja poole. buratiino võrdlus on oluliselt täpsem, kui lisame, et buratiinio, kellel on sinu pangaarve kasutamise ainuõigus, on parasviisi vanglas, pidevalt rämeda laksu alla ning te pole temaga isegi mitte tuttavad. täpsustan veel niipalju, et, vanglasse on ta istutatud juhtumiseviisi elu lõpuni. ja ikkagi on vahel häid luuletusi kirjutatud, seega üksikud imelood jutustavad meile reaalselt asetleidnud kohtumistest alateadvusega, ehk isegi selle monstrumi taltsutamisest.

17. kõige laiemalt rakendatud ja pikema traditsiooniga alateadvuse ohjamise praktika on palvetamine, paastumine ja lihasuretamine koos joovastavate ja valgustavate ainete kuritarvitamise, ohjeldamatu promiskuiteedi ja kriminaalsete perverssustega. teatavate mustrite, kompositsioonide ja rütmide loomine isiklikus elus, võib pärast rutiiniks muutumist kanduda üle teie teostele. loogika on selles, et kuigi te ei saa alateadvust kätte, ei õnnestu tal ka teie eest põgeneda, ta on ikkagi osa teist endast, kui te rakendate enda kallal halastamatut poeesiat, saab sellest mõjutaud ka teaduse kontrolliväline osa, ning sealtkaudu jõuab väärikus ka teie loomingusse. Kui te lähete lõpuni on kõik ok aga nõrk inimene seda ei suuda. tavaliselt peatuvad luule poole püüdlejad klassikalise tee esimesel neljandikul, rikuvad küll ära oma elu aga ei julgemata minna edasi, ei saavuta nad eales tõeliste meistrite taset. juhtub siis kui te jääte poolele teele, selgub kui tutvute ingavr luahaääre loominguga.

18. kui teie eesmärgiks aga ei ole määritud paber ja rikutud elu, siis unustage klassikaline tee. mina soovitan julma teed, kasutan seda ise juba aastakümneid ja olen niivõrd edukas, et ei vaja enam isegi boreaalsete psühhedeelikute abi. ehkki detailides on erinevusi klassikalise ja julma tee vahel arvutu hulk, siis tark eristab põhilist – kui esimene loob rutiine ja automatisme ning ülendab nad kosmiliseks printsiibiks, siis teine hävitab rutiini niivõrd, kui see on bioloogilise eksistentsi säilitamise vaatepunktist võimalik. ka see lahendus on äärmuslik, kuid selles küsimuses valikuid ei ole.

19. ma soovitan investeerida väärisõllesse, mitte rämpspaberitesse. lugege raamatuid, lugege nii palju, et te sõna otseses mõttes varisete kokku. esiteks saate te sel kombel vaktsineeritud igasuguse saasta vastu – tüüplahendused, tavamõistuse punnitused, odav meelelahutus, lihtsa inimese arudsaam väärtkirjandusest, küündimatuse erinevad väljendusvormid – sellest kõigest saab alles siis villand kui te olete lugenud kõike ja pole teinud muud kui ainult lugenud. alles siis, kui okserefleks tõukab teist emale selle, mida enamus kirjaoskamatutest peab loomingu ülemiseks otsaks, saavad teile osaks kirjanduse tõelised naudingud, põrgupiinadele järgneb taevaliku õndsuse seisund, mida ma nimetan kirjaoskuseks.

20. aga see on ainult kõrvalmõju, tähtis on kokkuvarisemise hetk, seda ei tohi mööda lasta, see on teie elu kõige väärtuslikum osa, ainus mille nimel teil elada maksab; te et ei tohi sattuda koomasse ega jääda raamat näo all magama nagu kõige viimane pereisa oma uriini järele lehkava teleka ees. mõõdutundetu lugemise järel kokku varisedes on teie tervislik seisund väga halb, kui olete noor, peate lugema päevi, hiljem on loova seisundi saavutamine lihtsam, asja mõte on selles, et nõrgestatud organism ei suuda enam käigus hoida vähemtähtsaid rutiine nagu mõistus, eelarvamused, kultuurilised pidurid, hea maitse ja tavaloogika. nüüd olete te vaba kirjutama – tehke seda.

21. äravajumise hetke tabamine on sama keeruline, kui suusahüppajal äratõuke momendile pihta saada, nimetus julm tee ei ole müügitrikk vaid hoiatus. kui te alustate kirjutamist liiga vara ei ole te veel vormis, pidureid on liiga palju, ei saa hüpata, lumi on all; kui alustate kirjutamist liiga hilja, siis on ka okserefleks kadunud, mis tähendab seda, et olete ohtlik nii endale kui lugejale. pole võimalik maanduda, sest te alles tõukate ära. nii et loobuge mõttest luuletada, see ei ole teie jaoks. vähemalt esimesed aastakümned on see liiga valus. lihtsam on ristil ripendada.

järgneb

5 kommentaari:

kuulitõukaja ütles ...

usutav, aga kas luuletamise protsess, või laiemalt kirjanduse - sest proosalooming erineb luulest peamiselt distsiplineerituse poolest - on teistsugune võrreldes näiteks kujutava kunstiga. kui ei ole, siis peab kindlasti küsima, mis on seal see "lugemine oksendamiseni"? vaatamine? mulle tundub lugemus vajalik kui sõnavaratsement, aga vorm, millesse ma selle valan, tekib elektrilise lühisena mu ajukäärude vahel, ja see on põhimõtteliselt kaasasündinud puue. samas võib sõnavara asemel olla tsemendiks ka matemaatilised valemid või mõnel rullnokal näiteks roolitunnetus. siis saab temast luuletaja räikkönen.

kivisildnik ütles ...

ega siin muud vahet ei olegi kui kunsti ja kästitöö vahe, ühel juhul pannakse viimane välja, teisel juhul riidast halg ja nikerdatase sellest lusikas. enesestkimõista on puulusika räikkonen võimalik. vahel juhtub.

andrus.kallastu ütles ...

Väga õpetlik tekst! Kas tunned Mika Waltari (käsi)raamatut "Aiotko kirjailijaksi?" aastast 1935?

Urmas ütles ...

Võimas värk!
Vaktsineerimise mõttes peaks see õpetus igasse netikeskkonda, mis omaloomingut avaldab, üles riputatud olema.
Minu enda sõprusele, õigemini tutvusele luulega on teine suurim põnts tulnud just nähes varateismelisi oma õpitud abitut maailmavalu luules väljendamas. Umbes sarnane reaktsioon nagu relvavastastel vms. Et muidugi saab antud asja või idee või vormiga midagi head teha aga enamasti on tulemuseks lihtsalt koolitulistamine või suguharusõda. Vaimses mõttes kipub enamus luulet seda olema. Koolis pealesurutav klassika on muidugi esimene põhjus. Mul oli veel päris mõistlik õpetaja, sai arutatud tõesti ka Contrat, Trubetskit, Viidingut ja laulusõnu ja muud vähemformaalset või õppeprogrammilist. Aga õppematerjale nende kohta polnud ja kui ikka magedast klassikast, kasvõi Koidulast on kümneid lehekülgi analüüsi ja eelnimetatud parematest näidetest on vaid 2 rida ja mõne mõtleva inimese mõtted, siis jääb õpikutarkus ikka peale.

PS. Ega sa Neal Stephensoni "Snow Crashi" lugenud pole? Ideed viirustest, immuniseerimisest, varasemate kirjanike ülekirjutamisest jne sarnanevad selle ulmeka elementidele.

Minu ideed ütles ...

Pealkirjas on ka viga, peaks olema: luuletamine - see käib mul üle jõu, kuna olen grafomaan