(:) LEIN ja virtuaalne vangitorn – et I+I kõrvaldati käibelt

ega ületöötada ei maksa, seda ma ütlen, nii et I+I ja nende sõimajate sundpuhkus on igati teretulnud. kunstlik defitsiit on vana hea müüginipp; uurimised, juurdlused ja kohtud täpselt samuti; kultuur on aga eelkõige traditsioonid, seega astun ma täis otsustavust irja botikutesse ja jätkan sealt, kus plogiklassikud pooleli jäid; millest I+I viimati rääkisidki, ingridi tupelkiimast, meelis kapstase omasooiharusest ning eurovisiooni sõltuvusest, kindlasti millestki veel. meelis oli mul klassivend, esimesed kaheksa aastat rakvere esimeses keskkoolis – tõesti, pärast seda ma kippeli meelist enam eriti tõsiselt ei võtnud aga kindlasti polnud ta meie kooli tippfriik. kaugeltki mitte, mäletan üht koolilaagrit algkooli päevilt; kuskil põhjarannikul see oli, meelisel oli kaasas täiskomplekt kosmeetikat, kätekreemid ja mis kõik, see tekitas omajagu võõristust, aasta oli umbes nii 1977; samas laagris korraldati muuhulgas ka taransvestiidipidu, poisid naiseriietes ja tüdrukud meheriietes, see tundus täiesti normaalne, ilmselt meelis hiilgas kübara ja kleidiga, pead anda ei julge, küll aga oli tendents pigem selline, et ägedamad kutid ajasid kleidid selga, mina ja teised luuserid etendasid kõhukaid vanahärrasid, padi tressipluusi all; samas laagris andis tooni aga hoopis drenaazikese nime all tuntud ohver; teda peksti ja alandati pidevalt, ta oli krokodilli nimelise inglisekeele õpetaja poeg; õpetaja oli aga tõeline luupainaja, midagi hüsteeriku ja inimsööja vahepealset, ma sain krokodillilt vähemalt neli märkust nädalas, need algasid sõnadega svenil jälle… või sven jälle…; muidugi ei olnud see kooli rekord, nii et drenaazikese elu oli armutu verepõrgu, mina teda taguda ei viitsinud, neid kes teda igal võimalusel tümitasid ja nõgestega lähemalt tutvustasid oli küll ja veel, isegi kahju hakkas, drenaazikesel oli lõust pidevalt paistes ja mokk juba loomu poolest töllakil, temaga võrreldes oli meelis ikkagi ülik, siia ma tahtsingi välja jõuda, vähemalt lapsepõlv oli meil helge; ja helgemaks läks, kuni jõudis kätte aeg afganistani sõtta minna, siis ei olnud demokraatia levitamine ja rahu valvamine veel vabatahtlikud, pärast seda kui pooled meie kursuse kuttidest oli siiski armeesse võetud, kuigi agronoomiaõpingud pidid justkui ära päästma, milleks ma siis üldse põllumajandust õppima olin läinud? kindluse mõttes vedasin ennast staadioni hullumajja, olin just volgogradis lennukiga alla kukkunud ja ettekääne oli olemas, seal olime kuueses palatis, palati nr oli muide ka 6, neli patsienti olid simulantidest üliõpilased, kes vedelesid kuid priileival ja üritasid skisofreenikuid koroonas võita, ülejäänud kaks olid aga alati debiilikud, kelle diagnoosi kinnitamine võttis kümme päeva, debiilid vahetusid kiiresti, nende nimesid ei jõudnud keegi selgeks õppida, vasakpoolset kutsuti toruks, parempoolset juhtmeks, seoses drenaazikesega tuli meelde.