eile tulin töölt, vastu tatsas noorpaar, nii kooli lõpp või elu algus, kuulsin üht lauset, tüdruk küsis: kui palju sa siis võlgu oled. vastust ma ei kuulnud, noored kadusid noruspäi nurga taha. paremale jäi park punaväelaste ja vabadusvõitlejate mälestussammastega. meenus oma kooliaeg, meil tehti kooliajal äri, oli seitsmekümnendate lõpp, kaheksakümnendate algus. klassivennad ostsid ja müüsid autosid. tervitan ulvarit ja koitu. hilbud, antiik valuuta – muidugi oli see kõik keelatud aga terve ülikooli elasin priskelt keskkoolis teenitud ja säästetud okupatsiooni rublade ja väärismetallide arvelt. tõsi õpingud venisid tublisti üle kümne aasta ja lõpupoole tuli kitsikus kätte aga et võlgu oleks võetud, seda ma ei mäleta. noorus on ikka hukas küll, muud ma ei ütle.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar