(:) et ma ka lõhki ei lähe

elunäinud inimesena tunnen siirast kadedust noorte esimese meediajoovastuse pärast, loen neid plogisid, kus keegi on käinud saates paar ja lapsepõlv tuleb meelde - noored on elevil - eks ta ole, süütus läind, kuidas see teisiti saakski alata, aga meie kersnaga vaatame seda asja natuke teise nurga alt, kusagilt seest. suvel helistas paari saate tibi ja kutsus saatesse oma kolumni tegema, surusin edevuse maha, sest parasviisi oli revidentidega kindel diil.

õnneks lömastusid revidendid vastutuse koorma all ning tänu allahile pole ma nimetatud kvaliteettootega mingil kombel seotud. üle noa tera pääsesin kunagi ka juure ja kivirähu raadiosaatest, alguses oli mõte, et seda saadet teeme me kolmekesi aga mul oli parasviisi kõigis raadiojaamades esinemiskeeld. fakt.

siit järeldused, kui tahate meediasse püsima jääda, siis ärge mingil juhul üritage eetris inimeseks jääda. te võite küll jääda inimeseks aga mitte ekraanile. aga raiuge või tükkideks, ma ei taha igasugusesse telesaatesse.

tuleb meelde üks vana tabasco tv reklaam, paks poiss istub teleka ees tugitoolis ja sööb pitsat, mõlemas käes on kaks kolm pitsat, jõmmi priskele põlvele laskub sääsk, tüübi ilme on hämar, sääsk tõmbab ennast rihmaks ja lendab minema, õgardi ilme selgub, tugitooli ümber vedelavad tühjad tabasco pudelid, sääsk lendab eemale ja plahvatab. tulekera.