piiritult uhke. tegelikult ma ikka olen laisk küll, eelmises sissekandes ma ei pidanud vajalikuks seda tõsiasja rõhutada. olen muda laisk ja selle üle uhke. milleks rügada? kas töö polnud mitte lollide, vanaeitede ja hobuste jaoks? mulle küll koolis õpetati nii ja sama ülikoolides. nüüd õpetan ise seda ülimat tarkust.
ilma laiskuseta poleks meil autosid, roniksime jala puu otsa, ilma laiskuseta poleks cdmängijaid - peaksime kannatama rahvalaulu põhjustatud uskumatuid piinu, poleks isagi restorane, sööksime peoga mulda. ehk näriksime rõngasleiba nagu viimased laplased.
miks ma peaksin kirjutama romaane või lohisevaid pikki arvamuslugusid, parem haiku või plogi miniatuur. targale piisab. muide tänses ekspressis on mul luuletus, ilus luuletus. lugege seda, soovitavalt tööajal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar