(:)litsents intressiga tappa

mie tahte väljendajad, meie täievolilised esindajad, demokraatlikel valimistel riigikokku hahitatud isikud on andnud finantsasutustele litsentsi intressiga tappa, sms laenudel on intress kuni 1000% aastas ja see on legaalne. eluaseme laenude intressid tõusevad pidevalt - miljonilise laenu pealt kuni tuhat krooni kuus. muide, see on rahva tahe nagu ka 100 kasiinot ühes väikeses riigis ning kümned tuhanded mängusõltlased. minge persse kuradi värdjad, ärge enam kunagi kedagi valige, tapke ennast parem ära. pankurite omavoli tagajärjel ei varise kokku mitte ainult kinnisvara põhised püramiidskeemid vaid ka kindlustuspettuste võrk. kala on peast mädanema läinud ja nüüd naiseb ka juba see roojane kindlustuskatuse pakkujate bande. eks need kindlustajadki ela sellest, et riik on neile andnud vabaduse meid kägistada ja alandada. las kusevad nüüd vahelduseks verd, jälgid külakurnajad.

(:)kinnisvara lind lasi otsaette

kui ma seda nalja telekast nägin, siis arvasin et mingi eriline haige huumor aga loomastumine suudab ikka ja jälle üllatada. lugus sellest kuidas 18 aastane kutt lasi endale kinnisvara firma logo otsaette tätoveerida. et saab krundialet. uskumatult juhmilt kõlab see asi - kutt ei teagi kas pank talle laenu annab eabitöölise paljaga, pruut ei tea, nüüd on mehike ise ka kuskile kadunud. tea kas peseb pead või mõtleb elu ja kunsti asjade üle sügavamalt järele. siin pole muud kui soovida pikka ja perversset kinnisvarakrahhi, loodetavasti on see alles uue suure meelelahutustööstuse algus.

(:)tabasin limase piraatkirjaniku otse teolt

piraatliteraat jäi vahele! kirjanik ruben varastas mult unikaalse, rakveres, vallikraavi tänaval disaintud türahiinlase, mis kuulub orgaaniliselt (:)teose kirjanike liit 1981. aasta seisuga - olulist, kooseisu. piraat pani selle oma lämiseva, aru ja otsata delfi loo pealkirjaks, puges veidekale nagu marutõbine kommnoor, osatas mind ja minu meediakunsti, ent ei julgenud kordagi mu nime nimetada. türa, nii röövis ta mult meeletu koguse meediapinda ja hulga väärtuslikke kontakte, mille olen juhmuse ja ebaõigluse vastu võideldes ausalt välja teeninud.

mida see ruben kardab? oleme koos joonud küll, ilma et ma ta habrast kolpa oleksin purustanud, mis muide ei olegi nii keeruline kui korra saapakontsaga, õigesse kohta muiduga... ruben on nagu sisikonna väljapunnitanud kommentaator, nuripidine I-kehvik, üks ei julge kuidagi oma nime kirjutada, ruben põeb ega julge minu nime suhu võtta, täditseb. täisväärtuslik ühiskonna liige kirjutab oma nime kirjatöö alla ja ütleb välja ka selle, kellest või millest ta kirjutab.

siin võib veideka ja runneli sõnamaagia õpetust uskuma jääda - minu nimi ja sõna on nii tugeva väega, et võivad tappa ja hävitada - nõrk ja loll ei suuda aga minu nime isegi mitte üles kirjutada. tõesti, tõesti, mind commander on ülim olend.

muide meenub üks lugu rubenist, juku kalle andmetel väitis ruben, et kivirähki rehepapp on halb ajalooline romaan, sest vanad eestlased ei söönud seepi.

(:)siiras rõõm maksumaksja rahast

võtan omaks kulka aastapreemia parima luuleraamatu eest. kaus muidugi ei saa jätta solvamata ja alandamata - marani ja muude taolistega paneb ühele pulgale, millest selline pime viha? mõnitamise asemel võiks lugupeetav avaldada ära mu kirjatöö "berk vaheri silmakirjalik avaldus" või vähemalt meilile vastata:

Jan Kaus
kirjanik, Sirbi kirjandustoimetaja

Tundub küll, et kultuurkapitali kirjanduse aastapreemiad jagunesid hästi. Üldistavalt võiks öelda, et kodumaine 2007. kirjandusaasta oli väga hea. Vaatame näiteks luulet, kus Kivisildniku kõrval oleks võinud auhinna saada ükskõik milline nominent.

Minu meelest leidub eelmisest luuleaastast rohkemgi nominatsiooni/auhinda väärivaid kogusid: näiteks Martin Oja “Pärastlõuna platoo”, Timo Marani “Metsa pööramine”, Merca “Narrivile” või Katrin Väli “Neli”. Proosas samamoodi – kõik nominendid väärinuks autasu ning nende nimekirjagi oleks saanud pikemaks venitada.

(:)vaimuinimeste kasiinotuur

teatavatel põhjustel, millel ma siinkohal pikemalt ei peatu, otsustas grupp vaimuinimesi: lavastaja K, luuletaja C, kunstitadlane K ja veel mõned eile öösel külastada ühte kaheksast pärnu kesklinna kasiinost. kõrtsmikud magavag millegipärast öösel, nagu oleks neil ahvidel päeval midagi tarka teha. see on kohutav, joomaurgaste pidajaid tuleb sunduda oma kultuurse meelelahutuse asutusi ööpäevläbi lahti hoidam, muidu peibutavad kasiinod lihtsameelseid suitsetamise ja rikastumise võimalusga. vastu hommiku hiilis kasiinosse täiesti kaine näitleja X, kohe näha, et mängusõltlane. selline häbelik, joomist peab raiskamiseks. enesestki mõista lõppes kasiino simultan vaimuinimeste vastu targema võiduga. ärge teie nii tehke. ja see lavastaja K lemmikmasin, mille nimi on älien on ilge värdjasmunn. ja rulett on ka ansip. et laar teda võtaks ja lauristin ta silgukarpi investeeriks.

täielikus masenduses kirjutasin
aohämaruses järgneva haiku

(:)
eliisabeti
kirik hrusohvka taga
ka väga kole

(:)maimik ilmselt pole munn

Peeter oleski kohta ma lihtsalt ei tea. Samas on võimalik teha mõningaid järeldusi lugedes Oleski kureeritud luterliku jõulujutuvõistluse zürii poolt kõrgelt hinnatud kirjatöid. Kogenud raadiopastorina jääb üle küll ainult sülitada ja ise üks vagajutukompendium kokku sättida. Kõva algus on tehtud, lubage esitleda, sigahea võistlustöö:


(:) jeesus koputab aknale

Kui Jeesus elaks täna, Tallinnas, ütleme Lasnamäel, kusagil Centrumi kandis, siis ärkaks ta täna hommikul T-särgis ja teksades, voodi ees maas, rämeda pohmakaga. Viimast õhtusöömaaega poleks Jeesusel kuigi lihtne meenutada.

Kui ta elaks Õismäe või Mustamäel oleks ta ehk veidi vähem ja palju kallimat solki endale sisse kallanud aga värinad oleks täpselt sama vastikud. Ka ta oleks täis kustud? Vaevalt. Ja kui olekski, mis siis, kõigil juhtub.

Nii Mooses, Budda kui Allah, tõmbaksid ennast tänapäeval rihmaks, sest see loll elu jooksutaks neil juhtmed kokku. Asjade ostmine, tööl roikumine, nõme meelelahutus, ei mingit perspektiivi ega vaheldust. Lame kapitalism, Viru keskus, reformierakond, materialismi apoteoos.

Kui Jeesus koputab täna mõnele Tallinna aknale, siis asub see aken kesklinnas, tõenäoliselt on see Armani või Bossi poe ees ning Jeesus koputab aknale betoonist prügikasti või sillutiskiviga. Koputab kogu südamest: mannekeen, mis on mul sinuga tegemist.

Aga Jeesus elab ju inimestes ka täna, isegi Tallinnas ja Narvas, mina usun, et Pronksöö mitme tuhande märatseja sees oli Jeesuse sisaldus umbes 1%, võib-olla isegi rohkem. Lihtne aritmeetika näitab, et kümned Jeesused koputasid sel õndsal ööl kümnetel akendele.

Kahetsusega pean ma tunnistame, et ma ei tunne endas Jeesuse kohalolu. Ehk on asi sellest, et mind ristis Jaan Jaani ja tema vägi ei ole piisavalt tugev. Või olen ma Jeesuse jaoks ebamugav eluruum – kas liiga kitsas, halva vaatega või ei sobi asukoht. Ka naabrid pole kiita. Ilmselt see ongi nii.

Loodan et jõulude ajal mu kahetsusväärne olukord muutub. Jõulud on imede aeg, seda ma usun. Ka jõuluilm meeldib mulle, eriti kui on lumi maas. See tekitab erilise tunde, jõuludepressiooni. Ma püüan ennast jõulude ajal kokku võtta, isegi kui Jeesus ei tule minu sisse.

Palve ja kontemplatsiooniga püüan keskendada oma mõtted ning peksta rahavahetajad välja Hasapangast, Ühisliisingust ja Endla teatrist. Minu jõud on nõder aga ma loodan, et Jeesus innustab ka teisi. Loodan et ajalehest on abi. See maailm on kuradist, kurat tuleb hävitada enda sees ja enda ümber. Jõul on lähedal. Amen.

(:) kivisildnik

(:) ori pole agent ega luuraja

Ori on ori. Lehed kirjutavad suure küsimärgiga et villu reiljan võis olla kinnisvaragrupeeringu merko agent. Milleks küsimärk? Miks agent? Ja miks ainult reiljan oma kaasosalistega? Kõik poliitikud on oma rahastajate orjad. Absoluutselt kõik. Oravad, ninasarvikud, sotsid ja ülejäänud tropid. Keegi ei investeeriks poliitikasse miljoneid, kui ta ei saaks pärast valimisi miljardeid varastada.

Villu reiljan ei ole erand eesti ega lääne demokraatias. Ta on ori. Kõige tavalisem labane ori, kes müüs ennast Toomas Annusele, küsimärki pole vaja, maadevahetus hajutab kõik küsimärgid. Ori on madal olend, agent aga kõrgem olend, agent peab mõtlema, ori täidab ainult käsku. Villu pole agentuuri tööks võimeline, isegi mitte modelliagentuuris.

Villu rida on teha mis kästakse ja see ma kordan on orjarida. Mis mind aga eriti rõõmsaks teeb, on see, et merkod maksavad ju kõigile parteidele. Igaks juhuks, mine tea misike ori gladiaatoritevõitluse võidab. Gladiaatorite omavaheline andmine aga on läinud nii kaugele, et isandad on kapo lõvide ette heidetud. Oh seda nalja naljakest. Aga eks ameerika isanda ole öelnud läti vasallidele, et valige – kas korrumpeerute meiega võid tibladega. Läti valitsus valis hollivuudi glamuuri, tundub, et ka meie omad ei suuda kremlile truuks jääda.

Seda neile muidugi ei andestata.

(:) päeva tsitaat

lugesin kuskilt lehest
üht oma vana lugu:

“Meie hoolega läbimõeldud kultuuripoliitika hoiab kirjanikke näljapajukil, stipid on ebaregulaarsed ning napid, kusagil kolmandiku ja poole keskmise palga vahel. Seega on eesti raamatute lugemine sama alatu nagu orjatööga tehtud tossude kandmine. Korralik inimene ei tarvita orjatööd, aga paraku on nii eesti kirjandus kui kuulsate kaubamärkide tossud, toodetud ääretus viletsuses, inimlike kannatuste hinnaga. Süda läheb pahaks kui mõelda.”

täna enam eesti kirjandust ei loe
.

(:) tahad tasuta raamatut?

kui tahad võita tasuta raamatu
täiesti koralikku ja loetava
saad järgmine meil:

1 jumalikud ilmutused
2 mart viisitamme nimeline pauerpoiniti teater
3 whaw!zaiks

sellele aadressile:
lugemissaal@pkr.ee

kui ei võida mine apollosse
ja osta 99 eeguga kasaari sõnaraamat
või 149 eeguga grassi kammeljas
.