(:)looduse ilust

pildil näeme ürgloodust, eks ta ole. vahepeal on lehed roheliseks läinud. minu poolest tärgaku, kunagi ei alanda ma ennast niivõrd, et kirjutaksin müstilisest kiviaiast põhjaranniku kaljupõndakul. tuletan siinkohal meelde mõistujuttu muruniitjast ja looduse ilust. elu on aga hoopis muudel põhjustel kaunis; apollos maksab dekadent valle-inclan 49.- eek ja üldse on suur hunnik kirjastuse eesti raamat tooteid kriisile jalgu jäänud. koledad aga loetavad. samas tuleb tunnistada, et ka massimeelelahutus üritab igavesi teemasid kaubastada; õhtuleht kangutab moraali küsimuste kallal, juur saatis strippari persse, ärgu siis liputagu, hoidku pesu seljas ja ärgu vibutagu pedeüritusel piitsa. mulle juure ja kiviräha jutt väga meldis, kuulasin mida nad viimati lugenud olid, muide, mart tuletas tarlapi kromanjoonlasi hea sõnaga meelde. lisaks nudistidele võime kohata kõikvõimalikke monstrumeid, lähemal ajal koostan nende täieliku nimekirja

(:)
jälle kägu neid
on siin nagu kajakaid
paikre prügimäel

(:)rästikud, raisk, roomake koju, türa

see valm ei põhine tõsielulistel sündmustel, kõik kokkusattuvused reaalsete isikute, olukordade, enesetapule viimiste ja kohtuasjadega on juhuslikud. üks mägraema kutsus aastaid oma lapsi koju lausega: rästikud, raisk, roomake koju, türa! muidu oli hella südamega emake aga üks tütar tappis tal ennast ikkagi ära. täitsa persses

aga lugu läks edasi, sellest ussivärgist tehti balletietendus, kus muuhulgas tantsis ka üks amatöörrästik. hella südamega mägraema kaebas rästiku kohtusse ja rästik pandi vangi, ehkki ateist tammsaare ega kurja kõusaarega ei olnud sellel rästikul üldse mitte midagi tegemist. ikka topiti kongi, sest kohtunik oli maa all lolliks läinud mutionu ja täielik munn

balletietenduse nimi oli (:)ÕIGE MAGUS
kogu moos

(:)sigimatud üritavad vastulööki

tühikargamist ja hooramentaliteeti jutlustava väljaande pleipoi toimetaja tiina kruus üritab delfid põhjendada sigimatuse teoreetilisi aluseid, osundan: Lapsi sünnitatakse seepärast, et midagi targemat pole teha. Depressiivsetes Eesti väikelinnades kindlasti... Sellest vaatenurgast lähtudes kõlab lõbusalt Delfis läinud nädalal kerkinud 3+ sigimisnõude paigutamine riikliku tellimuse rubriiki ja hala põhiseadust kui riigi kestvust toetavat dokumenti eirava „ahtra“ seelikukandja üle. Näidake mulle naist, kes tunnistab, et sünnitab riigile — ja ma riputan talle oma käega kaela sildi: „Loll!“

jne jne
nagu näeme, on pleipoi toimetaja meelest sigivad naised lollid ja põhiseadus naeruväärne. mul on alust oletada, et taolist vaimsust esindav perioodiline üllitis on vastuolus lisaks tervele mõistusele ja põhiseadusele ka heade kommetega ning tuleb käibelt kõrvaldada. eesti seaduste järgi võib sulgeda kõik ettevõtted ja tühistada kõik lepingud, kui nad on heade kommetega nugade peal. see lokk kaevab endale hammastega hauda.

seni kuni põhiseadus kehtib on ta argument, kusjuures kõige veenvam argument demokraatlikus riigis üldse, kui lokk arvab et seadused on ajutised või ei kehti tema kohta, siis varastagu esimene ettejuhtuv auto ning raiugu kohtus nagu rauda, et seadused on ajutised kokkulepped ning otsitagu su vangistamise aluseks midagi veenvamat

:) seda tsirkust tahaks ma näha
kui okil on õigus lastakse ta vabaks

(:)kinnisvara lind lasi otsaette

kui ma seda nalja telekast nägin, siis arvasin et mingi eriline haige huumor aga loomastumine suudab ikka ja jälle üllatada. lugus sellest kuidas 18 aastane kutt lasi endale kinnisvara firma logo otsaette tätoveerida. et saab krundialet. uskumatult juhmilt kõlab see asi - kutt ei teagi kas pank talle laenu annab eabitöölise paljaga, pruut ei tea, nüüd on mehike ise ka kuskile kadunud. tea kas peseb pead või mõtleb elu ja kunsti asjade üle sügavamalt järele. siin pole muud kui soovida pikka ja perversset kinnisvarakrahhi, loodetavasti on see alles uue suure meelelahutustööstuse algus.

(:)toomas paul ja perse

hea et ma kunagi marimaal jaanipäevalumega luterliku ristimisvee maha pesin, kirikus on tõsiseid probleeme moraali ja eetikaga, mandumise märke ilmutab isegi pastorite mõõdukalt intellektuaalne sektor. toomas paul sõimab õpetajate lehes, mille kolletumises ei ole enam kõige vähematki kahtlust, nagu voorimees või vologda juurtega trammijuht. üksipäini sõna perse kasutab ta üheainsa artikli jooksul kolm korda. mul ei ole sõnu. kas selleks koalitsioon kirikule 100 000 000 krooni lubaski? kas selle eest püstitamegi 100 000 000 krooni mksva risti kõrgele kohale, kus ta ähvardab varjata vaate sibulkuplile? põder siia! põder siia! põder siia!

(:)jätke võõras maailm rahule2

kordan veelkord, et teie pole seda maailma loonud, teie ei valitse seda ja te isegi ei mõista maailma lihtsamaid toimemehhanisme. nii et jätke ta kohe rahule, selle asemel nautige millegi jõuetekohasega, näiteks kirjandusega. täna avaneb selleks oivaline võimalus, kell 18oo, tartus, lutsu raamatukogu iv korrusel aga olgu kohe öeldud, et kui keegi munn talina ülikooli kombe kohaselt mõnda esinejat õllepudeliga viskab, siis teen talle omade väikeste kätega silma ja kisun kõrisõlme välja. kohus mõistab mu õigeks, alati.

18.00 - 19.30
KIRJANDUSÕHTU sarja Ji autoritega
LOOMASTUMINE KUI ASJADE LOOMULIK KÄIK
Luulet loevad: Jürgen Rooste, Kaupo Meiel ja (:)kivisildnik
Kõnet peavad: andreas w, chaneldior ja (:)kivisildnik

(:)taas pääses roolijoodik eluga

kaua me kannatame kobakäppadest politseinike möödalaske, kurat küll, relv on, padrunipide on punnis ja ikka ei saa kihutavale roolijoodikule uba silmadevahele sättida. käsi väriseb va? siiski hakkavad asjad vaikselt paremuse poole liikuma, vähemalt üks roolijoodiku saasajooksik sai selja veriseks. ega siin muu ei aita kui koha peal maha lasta, paar surnud varest teiste linnukeste hirmutamiseks üles riputada ja kogu lugu. enne need roolijoodikumunnid oma seatempe ei lõpeta. surmahirm ehk hoiab lakardi roolist eemal. tuld, raisk, siin pole midagi hellitada. politseinikule preemiat ja turismireis soojale maale. kui muidu ei saa, korjame rahvaaalgatuse korras raha ja saadame tõsise tegija saamoa saarele. kord olgu majas.

(:)nõdrameelsuse märgid uuemas eesti luules

täna kell 16oo tartus kirjanike majas, endine okupantide piinamiskeskus, pean kõne teemal (:)nõdrameelsuse märgid uuemas eesti luules, üritus on eks ja koosneb möödunud aasta zanriülevaadetest. mul luule. teistel proosa ja muu sarnane. ega muud ei olnudki.

(:)muidu toredad inimesed aga kliff ritsardid

(:) kui päev algab hommikuga

On päev rikutud. Tean seda omast käest. Kunagi olin ma veel noor ja hulljulge ning hoidsin töö, õpingute ja sõjaväe eest kõrvale. Ilus aeg oli, magasin lõunani välja ja tundsin ennast valge inimesena. Nüüd kus tervis sisepagulase stressiküllasele elule enam vastu ei pea, olen sunnitud kontoriidülli ja kommertsromantikat leivaks ja raamatuteks transformeerima.

Hommikud on proletariaadi probleem, proletariaadi probleemide ületamiseks on kaks vahendit: esiteks NAKi väike pornoraamat, teiseks MAO ZEDONGI tarkuseraamat. Kõik pole veel kadunud. Nagu ütleb SUUR TÜÜRIMEES luuletuses „Rahvavabastusarmee vallutab Nankingi“:

Kuid inimmaailm on muutlik,
mered muutuvad
mooruspuuväljadeks.

(:)
mõttel on jumet
kui oled suur tüürimees
charoni venes

(:) sõimuplogide küündimatusest lühidalt

Sel nädalal olen üritanud lugeda õige mitut plogikirutist, mis räägivad sellest, et plogia see on lits, plogia see võiks ennast ära tappa, või et see plogija magab muulaga või siiliga. Pole olnud võimalik süveneda. Miks? Piinlikult halvasti kirjutatud. Vanasti ma üritasin lugeda sõimavaid kommentaare päevalehtedest, delfit ja mujalt, enam ma seda ei tee – eesti sõimutase on veel palju abitum kui poliitikute kõned. Kunagi mõtlesin, et alguse asi, harjutavad ja saavutavad kunagi taseme. Aastad on lennanud, sõim on ikka lapsekingades. Raiskadele on vist koolitust vaja, mingi peepvainumoodi siga, peaks amatöörsõimajad oma hoole alla võtma. Sõimu tase on olematu. Pole loovust, pole hinge, pole originaalseid lahendusi. Nüri rutiin tapab meie sõimuplogindust ja üldse karvasemat väljendust. Kahju, see diskrimineerib vahetut ja spontaanset tundeavaldust kui sellist. Olukord peab muutuma.

(:) eesti maine? millest jutt käib?

Siim kallas halab eesti maine pärast, mida langetavad distsiplineerimatud analüütikud, kes kirjutavad. Sest on komme kirjutada. Rootsi pankurid ei puutuks nagu kuidagi asjasse ja lollid ning saamatud eesti poliitikud, kes moodustavad sisuliselt rootsi pankade avaliku halduse osakonna. Selle osakonna töö on kasu erastamine ja kahjumi ühiskonnastamine. Kui poolpimedatele analüütikutele hakkab tunneli otsast perse paistma, mis igale tavalisele inimesele on ammu selge, kas siis kinnisvara krahhi visuaali vaadates või riiki laekuvate laenurahade voogude kokkukuivamist jälgides, vot siis hakkavad siim kallased halama. Maine, maine, maine. Ära lase pankurimunnidel riiki persse keerata, siis on ka riigi maike ok. Aga seni kuni meie poliitikutele A ja O globaalküla kurnajate huvid, ei saa meil olla riiki, selle mainest rääkimata.

(:) looduselamus - pardijäljed esimesel lumel

veendunud inimkultuuri esindajana olen ma alati olnud opositsioonis looduslüürika, maastikumaali ja kogu bukoolilise idülli laiutava skaalaga. tõsi, villem grünthal-ridala esikkogu olen ma korduvalt ja täie vaimse rahuldusega tarvitanud, eelkõige küll tsaariaegse soome trükikvaliteedi, maitseka kujunduse ja hõrgu vaimupeetuse järelmaitse pärast. hilisem ridala läheb aina enam mädanema ja minetab peagi oma hallitusjuustu pikantsuse. samas pole mul looduse vastu midagi, loodus ajab oma rida ja teeb seda oluliselt veenvamalt kui ridala. inimkultuuris eelistan ma spetsiifiliselt inimlikku, ütleme otse välja, marie heibergi küündimatus on mulle kallis, meeletu ambitsioon, teatav anne ja metoodiline, otse sajaprotsendiline läbikukkumine on inimkultuuri härmasuse täpne peegeldus. pardijäljed esimesel lumel, kerge külm, mõõdukas tuul, varajane videvik - istuks pingile ja laseks silma looja aga heiberg ununes teksade tagataskusse pistmata. õnneks, jumalad vihastavad kui tabavad su täiusliku õndsuse piirilt. kui palju olen ma selle pärast kannatanud.

(:) tunnistan ausalt ingridi üles, käisin temaga

oli mis oli, aga häbenema ma seda ei hakka, käisin ingrid tähismaaga (hilisem ingrid lähivälismaa) ühel kursusel, see oli tartus ja aasta oli siis 80+, ingrid oli siis ikka ulka noorem ja valitses karm okupatsioonireziim, preesnev oli juba surnd ja mingi loll kehtestas kuiva seduse, ime et see see aeg üldse üle elati, ma olin siis veel karsklane muidugi, nii et polnd hullu. selles mõttes, teisem mõttes aga oli asi ikkagi enam kui hull. ega siis peale nikkumine ja taksoviina muud meelelhutust ei olnudki. tartusse soome telekas ei paistnud. ma juba ütlesin et oli raske elu, tervise peale hakkas. täna pole aega pikemalt rääkida, homme kirjutan oma suhted ingridiga põhjalikult lahti. muide, ma ei mäleta, et ingrid oleks kunagi öelnud midagi, kui talt just ei küsitud.