veendunud inimkultuuri esindajana olen ma alati olnud opositsioonis looduslüürika, maastikumaali ja kogu bukoolilise idülli laiutava skaalaga. tõsi, villem grünthal-ridala esikkogu olen ma korduvalt ja täie vaimse rahuldusega tarvitanud, eelkõige küll tsaariaegse soome trükikvaliteedi, maitseka kujunduse ja hõrgu vaimupeetuse järelmaitse pärast. hilisem ridala läheb aina enam mädanema ja minetab peagi oma hallitusjuustu pikantsuse. samas pole mul looduse vastu midagi, loodus ajab oma rida ja teeb seda oluliselt veenvamalt kui ridala. inimkultuuris eelistan ma spetsiifiliselt inimlikku, ütleme otse välja, marie heibergi küündimatus on mulle kallis, meeletu ambitsioon, teatav anne ja metoodiline, otse sajaprotsendiline läbikukkumine on inimkultuuri härmasuse täpne peegeldus. pardijäljed esimesel lumel, kerge külm, mõõdukas tuul, varajane videvik - istuks pingile ja laseks silma looja aga heiberg ununes teksade tagataskusse pistmata. õnneks, jumalad vihastavad kui tabavad su täiusliku õndsuse piirilt. kui palju olen ma selle pärast kannatanud.
2 kommentaari:
ilus, raisk
loodus, vana siga
Postita kommentaar