(:) tunnistan ausalt ingridi üles ja kõik teised ka, erutavate memuaaride II köide

ühesõnaga olid kaheksakümnendad, hall ja rõõmutu okupatsiooniaeg. tartu, te kujutate isegi ette. emajõgi, ajakirjandusõpingud, seltsimees uus loeb nõukogude grafomaania aluseid, seltsimees olesk prääksub lihtsalt igavusest, sekka muidugi ka mõni helgem hetk, ann malts või antiigi unt, ehk reet kaski, kes ei väsinud mind düsgraafia pärast alandamast. pole siis imestada, et lühikest aega pidasin haaremit, mis koosnes ernditult kursuseõdedest, kust neid muid naisi ikka võtta. oli neid kolm, neli või viis, enam ei mäleta. lugu algas mingis telepraktikumis, kus tuli suvalisi asju lindile jäädvustada. noored ei mõtle ju muust kui seksist, nii siis hakkasime tegema omaagsete filmide kavereid. oli selline film nagu saja aasta pärast mais, see rääkis viktor kingisepa elust, mina mängisin kingiseppa, sest ma olin üleni karva kasvanud, habeme pärast sain filmis peaosa, nahkmantel oli mul ka, võibolla sai see määravaks. lihtne oli mängida, ma ainult kas seisin või lamasin, teised mässasid kaametate ja heliga. mäletan kahte episoodi, ühes olin ma seotud ülikooli kohviku raudaia külge, milleks jumal seda ise teab. teine episood oli aga mahlakam, see kujutas viktor kingisepa haaremit, kingisepp vedeles maas ja tegi suitsu, kuruseõed tantsisid kõhutantsu, võimalik et nende hulgas oli ka ingrid, hilisem lähivälismaa. isegi warhol ei oleks võinud midagi uimasemat lavastada. sellega on minu pihtimuste ametlik osa lõppenud, paraku lõppes haaremiperiood koos võtteperioodiga. kahju.