(:) õnnetu armastaja käsiraamat

sentimentalism on jälle moes, eile lugesin lehest nutust esseed, berk vaher kirjutas, et kirjanikele on vaja raha, arvasin et see on minu sooloesitus, see kirjanike raha - eksisin. tartlased on ikka tublid, mõni talina kirjanik võiks ka ministeeriumile kust näkku pritsida. hommikul vaatasin telekat, jänes minister rääkis laine, et kultuuriinimestele on vaja tunnustust. hakkab vaikselt kohale jõudma. kirjanikud ja kunstnikud on tõesti kerjused ja tunnustusluuserid, aga on veel armetumaid riskigruppe, eriti sihukesi kel kogu aeg vesi ahjus ja pisar palgel. õnnetud armastajad juhivad selles kategoorias pea kõiki tabeleid: aidsi tabel, südamevalu tabel, madala enesehinnangu ja madalate vaimsete võimete tabelid kaasaarvatud. kas olete tähele pannud, et õnnetud armastajad on lollid. on, see on fakt. kas lollus tuleb õnnetusest või õnnetus lollusest, mine võta kinni. ja kasu saab käsiraamatust olla juhmil ja küündimatul tegelasel. siiski ma annan õnnetutele armastajatele mõned kasulikud näpunäited, optimist nagu ma olen. kas te olete kunagi näinud õnnetut kiimlejat või õnnetud pornofriiki. pole selliseid kategooriaid, mida me sellest järeldame, tuleb otsida uusi väljakutseid. pornograafia teeb su õnnelikuks, tegu on professionaalidele mõeldud tootegrupiga. erinevalt armastusest, mis on üldjuhul taidlejalik, ebatervislik või koguni mürgine. ajage ennast ja teisi kiima ning probleemid kaovad kui võluväel. aga pikemalt ma ei viitsi ilma rahata kirjutada, teen sellest hoopis muusasse kolumni.

(:) luuletamine – see käib sul üle jõu IV osa

15. kui sportlane on munn, siis luuletaja on munand - mainitud asjaolu teeb olukorra kontrollimine oluliselt keerulisemaks. heal luuletajal on aga alati kaks muna, see tähendab, et lisaks teadvusele töötab tal loomeprotsessis ka alateadvus, mille olemasolugi on pigem kuulujutt kui tõestatud teadusklik fakt. alateadvusele osutamine on sama hea, kui öelda armukesele, et oled abielus buratiinoga või kirjutada äripäevas, su parimad spetsialistid on kingpool ja muhv.

16. ainuke paha asi on siin see, et me ei saa läbi ilma alateadvuseta aga ta siga jääb meie mõistuse piirest välja poole. buratiino võrdlus on oluliselt täpsem, kui lisame, et buratiinio, kellel on sinu pangaarve kasutamise ainuõigus, on parasviisi vanglas, pidevalt rämeda laksu alla ning te pole temaga isegi mitte tuttavad. täpsustan veel niipalju, et, vanglasse on ta istutatud juhtumiseviisi elu lõpuni. ja ikkagi on vahel häid luuletusi kirjutatud, seega üksikud imelood jutustavad meile reaalselt asetleidnud kohtumistest alateadvusega, ehk isegi selle monstrumi taltsutamisest.

17. kõige laiemalt rakendatud ja pikema traditsiooniga alateadvuse ohjamise praktika on palvetamine, paastumine ja lihasuretamine koos joovastavate ja valgustavate ainete kuritarvitamise, ohjeldamatu promiskuiteedi ja kriminaalsete perverssustega. teatavate mustrite, kompositsioonide ja rütmide loomine isiklikus elus, võib pärast rutiiniks muutumist kanduda üle teie teostele. loogika on selles, et kuigi te ei saa alateadvust kätte, ei õnnestu tal ka teie eest põgeneda, ta on ikkagi osa teist endast, kui te rakendate enda kallal halastamatut poeesiat, saab sellest mõjutaud ka teaduse kontrolliväline osa, ning sealtkaudu jõuab väärikus ka teie loomingusse. Kui te lähete lõpuni on kõik ok aga nõrk inimene seda ei suuda. tavaliselt peatuvad luule poole püüdlejad klassikalise tee esimesel neljandikul, rikuvad küll ära oma elu aga ei julgemata minna edasi, ei saavuta nad eales tõeliste meistrite taset. juhtub siis kui te jääte poolele teele, selgub kui tutvute ingavr luahaääre loominguga.

18. kui teie eesmärgiks aga ei ole määritud paber ja rikutud elu, siis unustage klassikaline tee. mina soovitan julma teed, kasutan seda ise juba aastakümneid ja olen niivõrd edukas, et ei vaja enam isegi boreaalsete psühhedeelikute abi. ehkki detailides on erinevusi klassikalise ja julma tee vahel arvutu hulk, siis tark eristab põhilist – kui esimene loob rutiine ja automatisme ning ülendab nad kosmiliseks printsiibiks, siis teine hävitab rutiini niivõrd, kui see on bioloogilise eksistentsi säilitamise vaatepunktist võimalik. ka see lahendus on äärmuslik, kuid selles küsimuses valikuid ei ole.

19. ma soovitan investeerida väärisõllesse, mitte rämpspaberitesse. lugege raamatuid, lugege nii palju, et te sõna otseses mõttes varisete kokku. esiteks saate te sel kombel vaktsineeritud igasuguse saasta vastu – tüüplahendused, tavamõistuse punnitused, odav meelelahutus, lihtsa inimese arudsaam väärtkirjandusest, küündimatuse erinevad väljendusvormid – sellest kõigest saab alles siis villand kui te olete lugenud kõike ja pole teinud muud kui ainult lugenud. alles siis, kui okserefleks tõukab teist emale selle, mida enamus kirjaoskamatutest peab loomingu ülemiseks otsaks, saavad teile osaks kirjanduse tõelised naudingud, põrgupiinadele järgneb taevaliku õndsuse seisund, mida ma nimetan kirjaoskuseks.

20. aga see on ainult kõrvalmõju, tähtis on kokkuvarisemise hetk, seda ei tohi mööda lasta, see on teie elu kõige väärtuslikum osa, ainus mille nimel teil elada maksab; te et ei tohi sattuda koomasse ega jääda raamat näo all magama nagu kõige viimane pereisa oma uriini järele lehkava teleka ees. mõõdutundetu lugemise järel kokku varisedes on teie tervislik seisund väga halb, kui olete noor, peate lugema päevi, hiljem on loova seisundi saavutamine lihtsam, asja mõte on selles, et nõrgestatud organism ei suuda enam käigus hoida vähemtähtsaid rutiine nagu mõistus, eelarvamused, kultuurilised pidurid, hea maitse ja tavaloogika. nüüd olete te vaba kirjutama – tehke seda.

21. äravajumise hetke tabamine on sama keeruline, kui suusahüppajal äratõuke momendile pihta saada, nimetus julm tee ei ole müügitrikk vaid hoiatus. kui te alustate kirjutamist liiga vara ei ole te veel vormis, pidureid on liiga palju, ei saa hüpata, lumi on all; kui alustate kirjutamist liiga hilja, siis on ka okserefleks kadunud, mis tähendab seda, et olete ohtlik nii endale kui lugejale. pole võimalik maanduda, sest te alles tõukate ära. nii et loobuge mõttest luuletada, see ei ole teie jaoks. vähemalt esimesed aastakümned on see liiga valus. lihtsam on ristil ripendada.

järgneb

(:) 2ILU festival

õilsal teemal kirjutab PP

(:) luisa, sul tissid paistavad!

sihukese pealkirjaga lugu on täna õhtulehes, kindlasti huvitab, te peate seda lugema, see on see, mida te vajate, kui kaunis päev ainult õhtuni samas tempos välja veaks. rohkemat ei oska tahatagi. igal juhul ma õnnitlen. tissi on meie kõige loetavamas lehes tänu allahile piisavalt aga tussi oleks rohkem vaja. härrad ja prauad toimetajad, see oli vihje. kirjutage midagi tussist ka, te ju oskate kirjutada? Kirjutatakse, lugupeetavad, tähtedega:
* amatöörpornograafia – mitteprofessionaalsete vahendite ja osalistega loodud teosed, sealhulgas ka näiteks veebikaamera abil.
* fetišpornograafia – spetsiifiliste kostüümide, võtete, materjalide, vahendite jmt eksponeerimine (maskid, piitsad, sidumine, kumm, lateks, nahk jne).
* homoseksuaalne pornograafia – samasooliste isikute (geide või lesbide) seksuaalse suhtlemise kujutamine.
* orgiastiline pornograafia – paljude isikute üheaegse seksuaalse suhtlemise kujutamine.
* rassispetsiifiline pornograafia – esinevad spetsiifilistesse rassidesse kuuluvad isikud (neegrid, asiaadid vmt).
* vuajeristlik pornograafia – varjatud kaameratega salvestatud pornograafia.
* tõsielupornograafia – salvestused väidetavalt reaalsest ja lavastamata seksuaalsest materjalist.

(:) jan kaus laamendab vikerraadios

jan kaus on eesti raadios kokku keeranud ühe vastikult kõrvakriipiva luulekava. oma
raadio-antoloogiasse on ta valinud persetäie häid asju, vt punkt 9.

hele laks tuleb vikerraadio eetrisse kolmapäeval, 21.nov. kl 23.05 , kordus
neljapäeva ööl vastu reedet, 30.nov. kl 00.05. Pärast eetriskäiku on see
järelkuulatav Internetis, vt Vikerraadio kodulehel Luuleruumi kausta
http://www.vikerraadio.ee/index.php?lang=est&main_id=358.
toimetaja Maris Johannes

Jan Kausi raadioantoloogia autorid ja tekstid:

1. Asko Künnap, Kivisisaliku silmad (Ja sisalikud vastasid, lk. 17)
2. Asko Künnap, See kõige suurem nõidus (Kõige ilusam sõda, lk. 15)
3. Asko Künnap, See viimane sigaret (Kõige ilusam sõda, lk. 89)
4. Jürgen Rooste, *milleks on vaja luulet (Ilusaks inimeseks avaluuletus)
5. Jürgen Rooste, Eesti küla (Rõõm ühest koledast päevast, lk. 9)
6. Elo Viiding, Eraelu erakordne tähtsus (Teatud erandid, lk. 16-17)
7. Kalju Kruusa, "Kuid kas on mu kallist r a s k e meelsust?" (Õigem Valem, Kruusa
tsükli avaluuletus)
8. Hasso Krull, *keset teleka ekraani (Kornukoopia, lk. 41)
9. Kivisildnik, Mina pean liivi preemia saama ((:) vägistatud jäämägi, lk. 38 - lk.
52, peatükid I, IV, V, VII, IX, XIII, XIV, XXI, XXIII, XXX, XXXIII
10. Triin Soomets, *sain täna aru, et kõike hoiabki koos küsimise pinge (Väljas, lk.
40)
11. Triin Soomets, *Armastusest ei aita... (Toormaterjal, lk. 37)
12. fs, *kui inimene sureb... (2004, lk. 70 - 71)
13. Karl Martin Sinijärv, *külm öö käib keset suve... (Kaardipakk 2, risti kuus)
14. Indrek Koff Kuradi kurg
15. Jan Kaus "Päev keset elu" (ilmus Akadeemias 2006, nr. 4)

(:) olen seksikam kui kristiina ehin

püüdisn I+I plogi uurides selgusel jõuda miks nad aapo ja nakiga tülis on. naki listi lugeda ei viitsinud, kole pikad meilid. aga ei saanud minust ka seekord uurivat ajakirjanikku, I+I plogi kammides leidsin seksikate eesti kirjanike edetabeli ja on seda rõõmu, positsioneerusin meeskirjanike tabelis auväärsel neljandal kohal. tõsi veiko märkale jäin kõvast alla aga kenderitega suurt vahet pole. eriti tegi aga mu tuju heaks tõsiasi, et naiskirjanike tabeli 5-6 kohal virelevad kaheldava väärtusega seksisümbolid ehin/viiding, neist mõlemist olen ma ilusam ja see on egole kohe nii hea, et edasi ma kirjutamisele enam aega ei raiska, vean ennast lähimasse meelelhutusastusse ja manustan midagi rämedalt ebatervislikku. sealt see seks tuleb.

Kirjanikud. Mehed:
1. Veiko Märka 11
2. Heiti Kender 9
3. Kaur Kender 8
4. Sven Kivisildnik 6
5. Sass Henno 5

Tore on näha, et Tartu NAK igatpidi ruulib, Veiko ja Sven mõlemad esiviisikus!

Naised:
1. Kadri Kõusaar 20
2. Kerttu Rakke 12
3. Doris Kareva 11
4. Merle Jääger 9
5-6. Kristiina Ehin, Elo Viiding 8

(:) luuletus läks kaubaks ära

tänases ekspressis ilmus mu luuletus (:) emajõe silmad, loodan et see meenutab hr kivile tema kohustusi oma au ja väärikuse kaitsmise küsimuses, siiani pole tema sekundanid minuga ühendust võtnud. kunagi ilmus ka mõtteline osa luulekoolist, ei pannudki varem tähele. ka maaleht avaldas diagnoosi, mille ma panin varakustunud ilmi kollale, maalehes kirjutab minust ka langemets mida kirjutab ei tea, leht pole veel täismahus üleval, jutt käib poliitkorrektsuses silmakirjalikkusest, inteligentsiduell leiab mainimist.

(:) LEIN ja virtuaalne vangitorn – et I+I kõrvaldati käibelt

ega ületöötada ei maksa, seda ma ütlen, nii et I+I ja nende sõimajate sundpuhkus on igati teretulnud. kunstlik defitsiit on vana hea müüginipp; uurimised, juurdlused ja kohtud täpselt samuti; kultuur on aga eelkõige traditsioonid, seega astun ma täis otsustavust irja botikutesse ja jätkan sealt, kus plogiklassikud pooleli jäid; millest I+I viimati rääkisidki, ingridi tupelkiimast, meelis kapstase omasooiharusest ning eurovisiooni sõltuvusest, kindlasti millestki veel. meelis oli mul klassivend, esimesed kaheksa aastat rakvere esimeses keskkoolis – tõesti, pärast seda ma kippeli meelist enam eriti tõsiselt ei võtnud aga kindlasti polnud ta meie kooli tippfriik. kaugeltki mitte, mäletan üht koolilaagrit algkooli päevilt; kuskil põhjarannikul see oli, meelisel oli kaasas täiskomplekt kosmeetikat, kätekreemid ja mis kõik, see tekitas omajagu võõristust, aasta oli umbes nii 1977; samas laagris korraldati muuhulgas ka taransvestiidipidu, poisid naiseriietes ja tüdrukud meheriietes, see tundus täiesti normaalne, ilmselt meelis hiilgas kübara ja kleidiga, pead anda ei julge, küll aga oli tendents pigem selline, et ägedamad kutid ajasid kleidid selga, mina ja teised luuserid etendasid kõhukaid vanahärrasid, padi tressipluusi all; samas laagris andis tooni aga hoopis drenaazikese nime all tuntud ohver; teda peksti ja alandati pidevalt, ta oli krokodilli nimelise inglisekeele õpetaja poeg; õpetaja oli aga tõeline luupainaja, midagi hüsteeriku ja inimsööja vahepealset, ma sain krokodillilt vähemalt neli märkust nädalas, need algasid sõnadega svenil jälle… või sven jälle…; muidugi ei olnud see kooli rekord, nii et drenaazikese elu oli armutu verepõrgu, mina teda taguda ei viitsinud, neid kes teda igal võimalusel tümitasid ja nõgestega lähemalt tutvustasid oli küll ja veel, isegi kahju hakkas, drenaazikesel oli lõust pidevalt paistes ja mokk juba loomu poolest töllakil, temaga võrreldes oli meelis ikkagi ülik, siia ma tahtsingi välja jõuda, vähemalt lapsepõlv oli meil helge; ja helgemaks läks, kuni jõudis kätte aeg afganistani sõtta minna, siis ei olnud demokraatia levitamine ja rahu valvamine veel vabatahtlikud, pärast seda kui pooled meie kursuse kuttidest oli siiski armeesse võetud, kuigi agronoomiaõpingud pidid justkui ära päästma, milleks ma siis üldse põllumajandust õppima olin läinud? kindluse mõttes vedasin ennast staadioni hullumajja, olin just volgogradis lennukiga alla kukkunud ja ettekääne oli olemas, seal olime kuueses palatis, palati nr oli muide ka 6, neli patsienti olid simulantidest üliõpilased, kes vedelesid kuid priileival ja üritasid skisofreenikuid koroonas võita, ülejäänud kaks olid aga alati debiilikud, kelle diagnoosi kinnitamine võttis kümme päeva, debiilid vahetusid kiiresti, nende nimesid ei jõudnud keegi selgeks õppida, vasakpoolset kutsuti toruks, parempoolset juhtmeks, seoses drenaazikesega tuli meelde.

(:) uus tase eesti volikogumõrvades

kes veel julgeb väita, et rahvaliit pole kuritegelik organisatsioon. pealtnägijas näidatakse täna ilma rahata rahvaliidu taati, mustvee endist linnapead ja volikogu tonti, kes tellis verise inimmõrva. kas gennadi kulkov tellis mõrva postimüügi kataloogist või kuidagi teisiti, seda ma ei tea, igal juhul tegi rahvaliitlane seda tänavu kevadel, sihtmärgiks oli mingi taat volikogust, kinnitavad keskkriminaalpolitsei ja riigiprokuratuuri esindajad tänases etv saates pealtnägija. mulle hakkab eesti poliitika kohe päris meeldima, võib olla ka pealtnägija, saate pealt vaatan.

(:) kas kultuurigenotsiidi lõpp või uus silmakirjalikkus?

väga austatud kultuuriminister jänes annab teada, et kunstnikud ja kirjanikud tõstetakse riigi silmis sportlastega võrreldavasse kõrgusse. kena, esiteks on see ülestunnistus kuusteist aastat kestnud kultuurigenotsiidist, ning eeldab lisaks vabandusele ka kahjude korvamist. teiseks tuleb üle vaadata mitte ainult see, kuida edukaid vaimukangutajaid tunnustada vaid ka need mehhanismid, millega sportlased on medliteni aidatud ja luua vastavad rahastamis- ja toetamisskeemid ka kirjanike ja kunstnike jaoks. loodan et minister läheneb küsimusele süsteemselt ja konstruktiivselt. algus on paljutõotav, loodetavasti pole see järjekordne paaraadprojekt, mis lõpetab ajaloo prügikastis nagu meie väga austatud luuka evangeelium - ühiskondliku leppe eiteamis

(:) looduselamus - pardijäljed esimesel lumel

veendunud inimkultuuri esindajana olen ma alati olnud opositsioonis looduslüürika, maastikumaali ja kogu bukoolilise idülli laiutava skaalaga. tõsi, villem grünthal-ridala esikkogu olen ma korduvalt ja täie vaimse rahuldusega tarvitanud, eelkõige küll tsaariaegse soome trükikvaliteedi, maitseka kujunduse ja hõrgu vaimupeetuse järelmaitse pärast. hilisem ridala läheb aina enam mädanema ja minetab peagi oma hallitusjuustu pikantsuse. samas pole mul looduse vastu midagi, loodus ajab oma rida ja teeb seda oluliselt veenvamalt kui ridala. inimkultuuris eelistan ma spetsiifiliselt inimlikku, ütleme otse välja, marie heibergi küündimatus on mulle kallis, meeletu ambitsioon, teatav anne ja metoodiline, otse sajaprotsendiline läbikukkumine on inimkultuuri härmasuse täpne peegeldus. pardijäljed esimesel lumel, kerge külm, mõõdukas tuul, varajane videvik - istuks pingile ja laseks silma looja aga heiberg ununes teksade tagataskusse pistmata. õnneks, jumalad vihastavad kui tabavad su täiusliku õndsuse piirilt. kui palju olen ma selle pärast kannatanud.

(:) kas inno ja irja devalveerumine on põhimõtteliselt võimalik

I+I ehk inno ja irja on plogipubliku vaieldamatud lemmikud. selge et plogitarvitaja ei jõua kõiki asju läbi lugeda ning ta peab tegema valiku. küsimus on selles, miks ta valib inno ja irja. teine küsimus on, kas ta kunagi võiks sellest valikust loobuda. kolmas küsimus on, millistel asjaoludel võiks see loobumine tõeks saada.

esimesele küsimusele on kõige lihtsam vastata – innol ja irjal on lähiminevikus tugev peavoolumeedia tugi, nad on väga viljakad autorid, serialism on moodsas kunstis aga A ja O aga mis kõige põhilisem, I+I (muide ma soovitan teil inno ja irja see kaubamärk kasutusele võtta, visuaalne identiteet on loomastuvas maailmas eluliselt tähtis) aga mis kõige põhilisem, inno ja irja on tänapäeva suprkangelased – nad elavad seda elu mida paljud tahaksid elada aga ei suuda, saa, taha või ei oska.

meenub üks saastafilm pändimeeste elust, vana kuulus pänd on ohus, lulja lahkub, teda võetakse asendama noor naga, kõik ilus, siis tekib nagal kamm oma tibi ja orgiate ühitamise küsimuses, vana pändimees ütle: ela sellist elu nagu su fännid tahaksid ise elada. kui sa seda ei tee on sinuga lõpp. tuleb lõpp. I+I elavad unelmate elu, tööl ei käi, tegelevad plogimisest vaba aja seksiga ning õiendavad halastamatult oma vaenlastega arveid. kes peale I+I seisaks antiikjumalatele ja koomiksitegelastele lähemal, kui siis ainult edgar savisaar, ta paraku ei söanda ausalt plogida ning seega ei omanda kunagi sümboliväärtust.

vastus teisele küsimusele, isegi prodidzi kaotas publiku, nagu juba mainitud on tendentsimuutus I+I ja loomingus, juhul kui fännid ei saa enam seda, mida nad tahavad, pööravad nad I+I brändile selja, väga vähesed esinejad suudavad stiili muuta ja läbimüüki säilitada, kõik ei ole deivid bõuid. ja bõui pole ka täna enam see mis ta oli üleeile. esinejad tüdinevad, nad on ikkagi inimesed, liinitöö ei sobi kõigile, publik muidugi välja arvatud.

vastus kolmandale küsimusele on eelkõige selles, kas publik muutub, kas mood või väärtused saavad lähitulevikus I+I saatuslikuks, ma millegipärast ei usu, et nad oma täisväärtuslikust elust niipea loobuvad, siin saab takistuseks olla eelkõige tervis või õnnetus. orjastamine ja loomastumine aina süvenevad, stress ja selle väljaelamine võtavad juba soome koolitapatalgute vorme, siin ma I+I ohtu ei näe. nende menu püsib kindlal alusel. vabadus, seks ja vaimne vägivald on ja jäävad. tahad või ei.

(:) priidu beieri modelli pihtimus

harva tarvitavad luuletajad modelle, maalikunstnikel on see praktika tavaline, luuletajad seevastu kardavad, et modellid hammustavad. priidu beier on üks vähestest mu mulle teadaolevatest poeetidest, kes kasutab alasti modelle. selest ka tema luuletuste tungiv elulisus, detailne visuaalus ja eriliselt valuline erootiline sajoob. lõunalehes on huvitav intervjuu, kus väga hea luuletaja hanno valdmann küsitleb klassik priidu beierit. muu hulgas peatub beier lühidalt ka ilusate inimestega seonduval. osundan:

Hanno valdmann: Samas ajakirjanumbris (Vikerkaar 4-5, 2006) ilmus „Saatan Tallinnas", kust ma loen välja seda, et te peate luuletaja Sven Kivisildnikku fašistiks.

Priidu beier: Tõesti, ta üritas lõhkuda koos Juku-Kalle Raidiga (ajalehe KesKus peatoimetaja –toim.) Russalka mälestussammast, uhkustasid veel sellega Postimehes. See oli vandalism. Kujur Amandus Adamson on pooleldi juut, isa poolt, ema eestlanna – Kivisildnik seda kindlasti teadis.

tsitaadi lõpp
beier kasutas peatükki allakirjutanu memuaarideraamatust MINU VÕITLUS, mis ilmus postimehes juku kalle raidi portreeloo juures, osundan:

Sven Kivisildnik
sõber, kolleeg

Jukuga on lõbus, sest tal on iga kord kaasas hulk toredaid inimesi. Nagu teatritrupp – kes kisendab, kes kargleb, kes visatakse trepist alla. Juku oskab ka nürimeelse seltskonna meeldejäävaks vormistada. Tõmbab kellelgi tooli alt, kohe muutub õhkkond sundimatuks ja inimesed vabanevad painest.

Ükskord ei olnud midagi teha, kaua sa ikka ühest õllekast teise jõlgud. Siis tuli Jukul mõte, et läheks Russalka juurde. See on see kole kuju, kuidagi saime kohale.

Siis ütleb Juku: «No on ikka moll. Sihukest jubedat libu pole enne näind.» Vaatame siis, mis tal viga on, et kas on lõug viltu või silmad punnis. Mingi asi häirib, aga mis just, ei saa aru. Kõrgel, aga üles ei saa, libe. Siis avaldusid Juku organisaatorivõimed. Veerand tunniga olid kohal alpinist, nüüd juba tuntud tegija, naelapüstol, ketaslõikur, köied, lambid. Ronisime mere poolt üles, et mendid ei näeks, ja pärast lasime naelad lõikuriga maha.

Aga rabelemisest oli kasu, ülevalt oli Russalka Sarneti nägu, see oli üks Vähi kaasosaline. Panime Näo-nimelise rubriigi käima.

tsitaadi lõpp
mis siis selle kõige peale kosta, mis muud, kui tuleb mälestused lõpuni kirjutada ja kogu see faililohe priidule läkitada. äsja sai ta mult stalini preemia, vaata viimat päevalehe kirjanduslisa arkaadia, võrgus pole. kui endisel tasemel minust luuletamist jätkab, siis saab teise stalini veel takkaosta, ega mul kahju ole.

(:) kirjanik pääses kulka ekspertgruppi

üllatus, üllatus, seitsme igati toreda inimese hulgas, kes kirjanduse raha laiali jagama hakkavad on ka üks kirjanik - indrek hirv. mingist kallutatud või erapoolikust suhtumisest ei saa rääkida, kirjanikud moodustavad ekspertgrupis tühise vähemuse aga nad on siiski esindatud. samas loodan, et kirjanikud saavad 1/7 kirjandusrahast, ehk isegi natuke rohkem, sest kirjanike liiduga seotud rahvast ja asjatundlikku pealegi on õige mitu. üleüldiselt ja objektiivselt vaadates on aga tegu siiski päris torede ekspertgrupiga:


KIRJANDUSE SIHTKAPITAL
Indrek Hirv
Ilona Kivirähk
Janika Kronberg
Krista Ojasaar
Sirje Olesk
Signe Siim (pildil)
Mart Velsker

(:) aarne ruben on valeprohvet ja primitiiv

kirjutab see tüüp delfis soome koolitapatalgutega seoses, osundan: "Miks koolitulistamise sündroom ei jõua arengumaadesse? Tõepoolest, meie siin võime täitsa kindlad olla: seda ei juhtu. Sa ei jõua mõelda ei parem- ega vasakäärmuslikke mõtteid, kui sa ei tea, kust homme vorsti ja leiba saada."

pole üldse kindel, kas darfuuri ja biafra tapatalgute korraldajad ja ohvrid üldse tevad mis on vorst. või peab väga austatud ruben aafrika miljonitapatalguid heaoluühiskonna toodeteks. mine võta kinni.

juhuslikke katkeid afromassimõrvadest
muide ükski mainitud riik ei kannata
üleliigse heaolu alla

Loodetavasti suudetakse tulevikus ära hoida selliseid massimõrvu, nagu toimus Ruandas, kui saja päevaga sai surma peaaegu miljon inimest.

Täna tuntakse Zairi maailmas Kongo Demokraatliku Vabariigi nime all. 1990ndate lõpul alanud verises kodusõjas tapeti kolm miljonit inimest. Ametlikult lõppesid suguharude vahelised tapatalgud 2003, kuid riigi idaosa on endiselt sõjapealike kontrolli all.

Õigus on ka neil, kes NATO operatsiooni kritiseerides tuletavad meelde, et maailmas on hetkel toimumas teisigi koletuid tapatalguid - näiteks Aafrikas. Vahe on selles, et sinna telesilm ei ulatu ning seepärast jäävad need konfliktid suurema tähelepanuta. Osalt just seepärast said Rwandas mõni aasta tagasi toimuda lausa mõistusevastased tapatalgud, kus elu kaotas sadu tuhandeid inimesi. Maailm aga vaatas kõike seda tegevusetult kõrvalt - CNN Rwandast vahetpidamata otsereportaazhe eetrisse ei andnud.

tapatalgud 1
tapatalgud 2

minu jaoks on see soome kooliuudis võrdne teadeadega sellest, et aafrikas tapeti kaks lesbit

(:) kutsusin krister kivi duellile

tänases postimehes kutsusun krister kivi duellile. kaitsen daamide au, krister solvas eesti rahvaluulet, rahvalaulikud aga on vastavate uringute valguses tädikesed. kirjandusmuuseumis töötavad samuti tädid. nii et krister peab oma lolli möla eest vastutama. mul ei ole muud võimalust kui isiklik arveteõiendamine, sest avaliku sõna nõukogus ja kohtus töötavad samuti tädid, seega ei nad olla adekavaatesd ega objektiivsed ja krister lüüakse risti sootunnuse põhjal. ma otsustasin anda talle võimaluse. heategija nagu ma olen. katsume jõudu, paneme üleoleku maksma, romantiliselt nagu renessansi ajal, siis oli igal kunstnikul mitu aumõrva hingel, need ajad on nüüd tagasi. täna on kristeril valida, kas loobuda duellist ja veeretada oma elupäevad lõpunis häbis ja alanduses; võtta enda kanda lisaks mõtteroimale ka minnu avaliku hukkaja piinlik roll või tunnistada minu üleolekut. kõik mainitud variandid sobivad allakirjutanule oivaliselt.

(:) ühe halva luuletuse analüüs

tundub et siiski on vaja kõik puust ja punaselt ette teha, keski on delfi naistekas suure suuga ja loomliku pealiskaudsusega võtnud kõne alla kohaliku luulekooli, tore et inimestel on vaimseid huvisid. uurisin siis millist riimilst luulet heaks peetakse - kirv ja kareva. ok viimane kareva pole kuigi riimiline aga võtame ta sellegi poolest ette. lähitulevikus koostan tüüpvigade ja nõrkuste kataloogi, sii ei pea enam nii pikalt seletama, vead on meie luuletajatel täpselt sama isikupäratud kui kordaminekud.

selge pilt kõik
need karevad ja hirved
kasutavad tehnikat
mis võimaldab teha luulet
kui selleks pole
kõige vähematki põhjust
ega vajadust

põhimass on mõlemal
formalistlik ballast

et mitte jääda üldsõnaliseks
võtame kareva luuletsued
viimases loomingus
nr 10 2007 lk 1443-44

tsükli esimene luletus algab
tugeva kujundiga
osundan:
"kui ei saa magada. kui.
kuigi. kuu
ära lõigatud küüs."

edasi ei juhtu midagi
kujundit ei suudeta põhjendada
edasi arendada
lihtsalt vaibuva intensiivsusega
joru - tüüpiline kasutu luule

2 lk savi
piinlik
osundan:

"kunagi pole me olnud
nii kaugel, nii lähedal...

valu tuletab meelde, et oled veel elus -
ala muutuvas ebakõlas.
lummuslik,
meeletu igatsushõige..."

tühjad sõnad
miks ta sellise asja tegi

veider et selliseid vigu teeb kogenud literaat

alguses on kujunud
ja siis algab selle lahjendamine

vääriskivist ei tehata
majale vundamenti
see pannakse vaateaknale
igal asjal on oma koht
enamus luuletajaid
aga seda ei mõista

kogu intensiivsus
sumbub luuletuse
esimestes ridades
ja kangelaslikult
lisatakse sellele
nürimeelset õlgi
sõnnikut ja muda

ma ütlen jõuetu

luuletus on sümptomaatiline
ka selles mõtes
et alati visuaalne
loogika ei korva
muu loogika puudumist

ehk oleks sellest materjalist
saanud korraliku 6 realise luuuletuse
aga et seda ei tehtud
siis pole millestki rääkida
peale halva käsitöö

lõpp on olemas
aga retooriline
ja bürokraatlik
osundan:
"mineraalsus on minevik,
mina reaalsus veel pole."

algusega võrreldes
puine ja targutav

ma ei viitsi kogu karevat
pulkadeks lahti lammutada
hirve veel vähem

rõhutan veelkord
et arenenud maitset
vaimne rämpstoit
ei rahulda

(:) meditatsioon teeb sust henn rilaksi

kas keegi mäletab veel poplauljat nimega henn rilaks. see mees oli kange mediteerima. mis juhtus edasi.?tervis läks käest ära, meditatsiooni ohtlikuse saates näidati teda aga mis täpselt juhus jäi arusaamatusk, kas katus hakkas sõitma või pööras muidu ära, igal juhul mediteerinud mehe silmavaade oli enam kui kõnekas. nii et enne kui hakkate teivid lintsi näpunäidete järgi mediteerima, vaadke henn rilaksile otsa. mitte et mul teist kahju oleks aga pärast on suht vastik vaadata. hoiame keskkonda enada ümber, ärme reostame seda katkiste inimestega.

(:) eesnäärmevähi maaimameister saab riigilt maja

vähemalt peaks see nii olema. kõikvõimalikke jaburaid maailmarekordeid tunnustab riik sellega, et annab rekordi tegijale raha ja/või maja. isegi olümpiakuld tagab maja, kuigi ei see ei ole tavaliselt maailmarekordi lähedalgi. nii et eesti meeste meeskondlik maailmarekord eesnäärmevähki suremises väärib samuti tunnustust, demokraatia aluseks olev võrdse kohtlemise printsiip eelkõige. kellele anda maja? kas kõigile surnutele või üks kogu meeskonna peale. kui nii siis kuhu see maja ehitada. minu ettepanek on järgmine. kuna tegu on niikuinii sümboolse aktiga, tegijad sügavad teatavasti parematel jahimaadel taganääret, siis tuleb mõni olemasolev maja ümber nimetada eesnäärmemajaks, miks mitte stenboki maja, see stenbokk on üks võõras ja vanamoodu nimi, mis kellelegi midagi ei ütle. nii teemegi.

(:) pistke see vene lolledz endale...

tallina ülikool kavatseb avada vene kolledzi. ja mida ütleb vene keele kohta meie põhisedus ja keelesedus? ei midagi head, järelikult sellist asja ei tule. selge et tegemist on ahnuse ja multikulti väärõpetusega, minu tagasihoidlikul hinnangul on tegu ebasedusliku aktiivsusega - vaatame mis kohus otsustab. kaaluge härrased talina ülikoolist enne kui asju teete ka võimalikke kohtulahendeid. lugege multikultuuri ohtudest eplist ja nõmedusest sirbist. kummaline on see et vene suveniirid talina vanalinnas ajavad normaalsetel inimestel südame pahaks aga kriminaalse hõnguga vene tv ja kolledz maksimaksja rahaga ei huvita kedagi. jooge midagi lahjemat härrased multikulturnikud.

(:) van der eurourood keeb seebiks

see müüdav töll on nüüd kõigil hambus, rõõm. rõõm. rõõm. söögu oma sitta, jäi vahele närune mölakas, müüdav penisepikendus, molu, jobu, haige kusik. raisk, kummist lustipulk - pruuni ostaga. närune ja roojane inimlojus. jälgand.

(:) anonüümne tatt on teaduslik fakt

palju kurdetakse ja arutatakse anonüümse tatipritsimise teemadel. mainitud asjaolu võib häirida aga see on niisama möödapääsmatu kui muda rentslis. mõned inimesed lihtsalt on anonüümne tatt ja nad pole võimelised pritsima midagi muud kui anonüümset tatti. ma ei soovita nendega vahekorda astuda, pritsivad teile anonüümset tatti igasse auku. elage siis selle tundega edasi. tekib küsimis mida teha. tuleb kanda saapaid, et sokid ligaseks ei saaks, veel parem kõndida väljapool rentsleid, soovitavalt liikuda vabas looduses, mitte urbaniseerunud mülgastes. miks ma peaksin lugema lehti või nende kommentaare, kui ilukirjandus mõeldi juba tuhandeid aastaid tagasi välja, raamatupoed on suuremates linnades ja absoluutselt igas internetis. krisostomus müüb ka ilma krediitkaardita, ma ei sa aru muilles küsimus on. kui te sumpate kõrvuni anonüümses tatis, siis on ikkagi teie vaba valik. mõelge kuidas oma vabaduse jäänudeid sihipärasemalt kasutada. muud midagi.

(:) tunnistan ausalt ingridi üles ja kõik teised ka, erutavate memuaaride II köide

ühesõnaga olid kaheksakümnendad, hall ja rõõmutu okupatsiooniaeg. tartu, te kujutate isegi ette. emajõgi, ajakirjandusõpingud, seltsimees uus loeb nõukogude grafomaania aluseid, seltsimees olesk prääksub lihtsalt igavusest, sekka muidugi ka mõni helgem hetk, ann malts või antiigi unt, ehk reet kaski, kes ei väsinud mind düsgraafia pärast alandamast. pole siis imestada, et lühikest aega pidasin haaremit, mis koosnes ernditult kursuseõdedest, kust neid muid naisi ikka võtta. oli neid kolm, neli või viis, enam ei mäleta. lugu algas mingis telepraktikumis, kus tuli suvalisi asju lindile jäädvustada. noored ei mõtle ju muust kui seksist, nii siis hakkasime tegema omaagsete filmide kavereid. oli selline film nagu saja aasta pärast mais, see rääkis viktor kingisepa elust, mina mängisin kingiseppa, sest ma olin üleni karva kasvanud, habeme pärast sain filmis peaosa, nahkmantel oli mul ka, võibolla sai see määravaks. lihtne oli mängida, ma ainult kas seisin või lamasin, teised mässasid kaametate ja heliga. mäletan kahte episoodi, ühes olin ma seotud ülikooli kohviku raudaia külge, milleks jumal seda ise teab. teine episood oli aga mahlakam, see kujutas viktor kingisepa haaremit, kingisepp vedeles maas ja tegi suitsu, kuruseõed tantsisid kõhutantsu, võimalik et nende hulgas oli ka ingrid, hilisem lähivälismaa. isegi warhol ei oleks võinud midagi uimasemat lavastada. sellega on minu pihtimuste ametlik osa lõppenud, paraku lõppes haaremiperiood koos võtteperioodiga. kahju.

(:) tunnistan ausalt ingridi üles, käisin temaga

oli mis oli, aga häbenema ma seda ei hakka, käisin ingrid tähismaaga (hilisem ingrid lähivälismaa) ühel kursusel, see oli tartus ja aasta oli siis 80+, ingrid oli siis ikka ulka noorem ja valitses karm okupatsioonireziim, preesnev oli juba surnd ja mingi loll kehtestas kuiva seduse, ime et see see aeg üldse üle elati, ma olin siis veel karsklane muidugi, nii et polnd hullu. selles mõttes, teisem mõttes aga oli asi ikkagi enam kui hull. ega siis peale nikkumine ja taksoviina muud meelelhutust ei olnudki. tartusse soome telekas ei paistnud. ma juba ütlesin et oli raske elu, tervise peale hakkas. täna pole aega pikemalt rääkida, homme kirjutan oma suhted ingridiga põhjalikult lahti. muide, ma ei mäleta, et ingrid oleks kunagi öelnud midagi, kui talt just ei küsitud.

(:) tibladele saksa kodakondus; torujuhtme poole

keskuses on mul kaks iad lugu, ühes tõestan veenvalt, et tiblad peavad saama saksa kodakondsuse: "Nüüd moosivad gastroleerivad murjanid meid, et me annaksime tibladele Eesti kodakondsuse, ehkki ka see pole eriti hea kodakondsus. Saksa oma on parem, saab abiraha ja ei pea tööd tegema ega keelt õppima. Elu nagu moslemite paradiisis – ainult peksa naist ja joo viina, muret mitte mingisugust.

Seaduste järgi ei tohigi migrantidele ebakvaliteetset Eesti kodakondsust pähe määrida. Kuidas nad siia üldse said, kas Eesti valitsus tõi, kas eesti rahvas küüditas? Ei olnud nii, oli pakt kahe riigi vahel, need olid Saksamaa Ribbentropi isikus ja Venemaa Molotovi isikus.

Mõlemad kirjutasid alla.

Nii et saada on kolonistidel ikkagi ainult kas vene või saksa kodakondsus."

teises loos olen torujuhtme poolt: "Torujuhtme vastu on ainult lollid ja värdjad, see on see gaasitoru, eks ole. Kõik haritud inimesed on selle toru poolt. Aru küll ei saa miks, aga ju siis on vaja olla. Haritud inimesed on minu meelest ikka õigete torude poolt olnud. Ma olen ka siis toru poolt."

(:) luuletamine - see käib sul üle jõu 3. osa

8. ja nüüd põhiline luuletamise võimatu missiooni juures. eelnevast võis teile jääda mulje, et luuletamine on intellektuaalne distsipliin. ärge ennast petke, nii see ei ole, luuletamine on toore jõu manifestatsioon. oma reeglite peale surumine lugejale, seeläbi inimkonnale ja sealt edasi kogu teadaolevale maailmaruumile. esimeses osas kirjeldatud reeglid aitavad jõudu otstarbekalt kasutada, teises osas loetletud näpunäited aitava jõu raiskamisest hoiduda. aga ka kõige põhjalikumad ettekirjutused ei anna teile jõudu juurde, kui teil seda ei ole, nii nagu liikluseeskirjad ei asenda rullnokale bemarit. strindbergil oli õigus kui ta kadestas kaasaegseid kirjanikke, et kõik on temast targemad ja mis kõik, kuid samas lohutas august ennast kindla teadmisega, et temas põleb kõige suurem tuli. tuli, jõud või vägi ongi luule ja luuletaja juures kõige tähtsamad.

9. nii nagu füüsikas saab objekte liikuma panna ainult energia, nii saab ka lugejas emotsioone tekitada ainult jõupositsioonilt. nõrgad ja loovusetud võtavad omaks rutiini, rutiin aga ei tekita mingeid emotsioone. tugevad ja loovad aga võtavad rutiinist selle, mis on neile kasulik. keegi ei pääse rutiinist 100% - luuletaja kasutab võõrast keelt, ta pole ise välja mõelnud sõnu ega grammatikat, ta kasutab tuntud zanre ja töövõtteid: võrdlusi, epiteete, metonüümiaid… meil pole valikut, võime oma keele välja töötada, kuid omas keeles rääkides ei saa sinust keegi aru. elekter vajab juhet, jõud vajab vormi. vorm on alati võõras, jõud seevastu on alati oma – vägi ei saa tulla kusagilt väljast.

10. küsimus on selles, kas sul on jõudu või ei ole. selgusele jõuda ei ole aga sugugi lihtne. tuleb jõudu katsuda, kuid nagu spordiski, ei lasta sind lambist olümpiale, tuleb kuidagi maakonna võistlustele saada, siis eesti koondisesse pääseda, em kinni panna jne. kirjandus on aga veel palju julmem kui sport, spordis võistled sa ainult nendega kes on staadionil, kirjanduses tuleb sul aga molli anda ka kõigile surnud klassikulte, suva mis keeles ja ajal nad on oma viirused valmis kirjutanud, sa pead kirjutama nende jaoks viirusetõrje ja levitama oma nakkust inimeste peades. üks nõks on siin veel, sul tuleb teha kahjutuks ka veel sündimata kirjanikud ja tühistada nende teosed veel enne nende kirjutamist.

11. selleks et viia ennast kurssi sellega, mis parasviisi kirjutatakse ja mis on kirjutatud enne sind on tarvis meeletult tugevat organismi. andmemahud on piinavalt suured, tervist laastavalt mürgised ja suures osas täiesti kasutud. et õppida olulist ebaolulisest eristama tuleb väga palju lugeda, see on lihtne töö. kui selleks et kogu seda raamatulasu töödelda, eristada oluline ebaolulisest, varastada sealt kõik töökindel ning õppida prognoosima järgmiste põlvede kõiki võimalikke vastukäike, selleks on vaja jõudu. nõrk lugeja langeb raamatukogu saagiks, temast saab lugemissõltlane või autoriteetide ori, tugev näeb raamaturiiulites ainult ülesrivistatud vaenlasi ja annab väärika vastulöögi – ta kirjutab tõhusamalt.

12. ma ei liialda, kui ütlen, et vaenlase kuju piirjooned tekivad teie silma ette ehk alles pärast aastakümnete pikkust pimeduses kobamist. enamus kirjanikke sureb pimedatena, nagu kassipoeg solgipalges. algaja luuletaja alustab kergematest harjutustest, esiteks püüab ta aru saada maailmast enda ümber, see on luule lihtsustatud mudel. tegelikkus on hõredam kui luule, seega on ta algajale jõukohane. enne luuletuse kirjutamist püüdeke valmis saad arvamuslugu mõne ajalehe jaoks. pea kõik suured kirjanikud oskavad ennast väljendada essee vormis, see tähendab et neil on olemas mõistus, pole võimalik tõusta mõistusest kõrgemal, kui oidu pole. et saada üle lati, selleks peab evima latti. nii jaan oks kui juhan liiv olid suurepärased esseistid.

13. korduvalt on luuletust võrreldud aatomipommiga, aatomipomm hakkab tööle siis, kui toimeaine saavutab kriitilise tiheduse, vajalik tihedus aga saavutatakse toore jõuga – koordineeritud plahvatused pressivad plutooniumitüki kokku – nii lihtne see ongi. tiheduse mõttes on võrdlus pädev aga luuletuses ei ole liiasust, aatomipomm on aga ilmselge raiskamine, nagu ma kusagil öelnud olen: sea tapmiseks ei ole sõda tarvis. saati siis tuumapommi. okupatsioonivõimul oli tuumapomme sitaks aga inimeste hinged olid tarbimispoeesia kerge saak. nii lendaski okupatsioon koos oma pommidega kuradile ja meist said pangaorjad ilma ühegi tuumalaksuta. reklaam sõi ajud ära, meil polnud jõudu oma mõistust kaitsta ja jäime kõigest ilma, ka oma riigist.

14. luule kõige tähtsam funktsioon on enesekaitse, luule on vaimne immuunsussüsteem, kui vaimne enesekaitse ei toimi, siis imbub sisse igasugune saast ja hävitab kogu organismi. aga pole olemas jõuetut enesekaitset, nii et jõuame jälle vallutussõdadeni tagasi. ilma vallutussõdadeta ei saa me ennast kaitsta – tänapäeval valatakse pommidega pähe ainult neile, kellel immuunsussüsteem toimib – muud lömastatakse reklaami, propaganda ja demokraatlike väärtusega. Kui võrdleme pommidega vallutatud alade suurust ja vallutuse tõhusust, näeme et ei toimi ikkagi, vietnami sõjad kaotatakse. samas reklaami, meelelahutuse ja meediaga sodiks pekstud alad on pankadele lõpuni truud. usupropaganda, reklaam, meelelahutus ja meedia ongi kõige mõjuvamad ja samas kõige poeetilisemad käerauad, mida ajalugu tunneb. see on kõige suurem jõud.

järgneb

(:) viru poeg sai konrad mäe preemia

eesti kuntielu on täielik müstika, viimane üleloomulikult võigas ja mõistusevastane mõtteroim ning kuntsiringondi solvanud tehing oli konrad mäe kunstipreemia andmine viru pojale. viru pojana tuntakse vilen künnapu poega august künnapuud. vilen teadagi on monsteroosse viru keskuse isa. viru poja looming on oma esteetuiliselt väärtuselt viru keskusega võrreldav - hall, igav, häiriv ja vaimset keskkonda reostav.

(:) luuletamine – see käib sul üle jõu – II osa

7. juba adolf hitler ütles, et rahval puudub õppimisvõime, kui selle eest on tal fenomenaalne unustamisvõime. see tarkusesõna kehtib veelgi enam luuletajate kohta, heal luuletajal on kohutavalt halb mälu. siit tulevad konkreetsed juhised, kuidas oma halba mälu sihipäraselt kasutada. on asju mis tuleb unustada, kui sa tahad lugejas esile kutsida midagi muud peale põlgliku grimassi või haigutuse:

A unusta riim. miks? sellepärast et kotisjooks on ebapopulaarne spordiala. eesti keeles pole keegi pärast august sanga korralikku riimilist luulet kirjutanud, riimi viljakad võimalused on juba ammu ära kasutatud, jäänud on rutiin ja enesepettus, kõik kaasaegsed riimilised luuletajad on läbikukkunud. Erandiks on mõned kõvad tegijad, kes suudavad ennast riimipidurist läbi närida, aga nad kasutavad alatuid trikke -värskendavad riimi slängi, pärisnimede, võõr- või murdesõnadega – nagu priidu beier ja contra. muudel on riim ainult risuks jalus. unusta ära.

B mis on luule, selles oli esimeses kuues punktis juttu. riimi ma seal ei maininud, samuti ole ma kunagi öelnud et luule on ilusad sõnad ja/või õilsad teemad. laps, liblikas, armastus, lumehelves, vaim, hing, hõng, lavendel, jumal, saatus, hämarus, sügis ja tõivet. need kõlavad küll kenasti aga kui kõlupea neid ritta sätib ja vahel sekka suure algustähega Õnn kirjutab, on tulemuseks pask, mitte luule. vahel tõusevad ilukõne pidamatuse all kannatajad kitshi tasemele nagu näiteks väike emaehin või mathura aga luulega pole sellel nüril käsitööl kõige vähematki tegemist. veel halvast luulest. unusta ära.


C peatükid A ja B kirjeldasid halva luule madalamat levelit, kuid on olemas ka väga hästi kirjutatud halba luulet. sageli on mainitud põhu autoriteks filoloogid, tõlkijad ja muud raamatutega otseselt või kaudselt seotud isikud, kirjanike lapsed või naised, muuseumitöötajad, õppejõud jms jüri talvet, enn lillemets, koff kelle eesnime ma olen unustanud, elo viiding, viiu härm, rein raud… see on pikk ja kasutu nimekiri, mille jätkamisel pole ühtki mõistlikku põhjust. oskavad kirjutada aga keegi ei saa aru miks nad kirjutavad või mida nad öelda tahavad. unusta ära.

D halva luule eraldi alaliik on sektantlikud hämarusejüngrid. üldjuhul veedavad nad oma elupäevad uku masingu teoste ees pihku pekstes. kõige piinlikum on aga see, et masing ei ole olemuslikult ja läbinisti sogane, lihtsalt tema lugejad on juhmid, ega saa asjale pihta. andres ehin rääkis kunagi ühest masingu luuletusest, mille kohta keegi oli masingule öelnud, et küll on äge sürrealism. masing küsinud põlglikult, kas sa siis seda polümeesia müüti ei tea. ehin tõi näiteks teise masingu luuletuse, mis räägib turmaliinist ukse taga magavast jumalast – ilusad sõnad ja hämar kujund? tundub nii? Sittagi - turmaliin paistab mõne nurga alt läbi ja teise alt ei paista - füüsika, muud midagi. ehe poeet-obskurant on lauri sommer, masingupeetuse all kannatavad ka jaan tooming ja hulk muid vähetähtsaid ja õnneks ka väheviljakaid tartlasi. juhan viidingu koopiate sekt oli kunagi palju arvukam, kuid vaimukust pole võimalik jäljendada, kui vaimu pole, nii ei jõudnud nad raamatuteni ja kadusid kiiresti käibelt. seevastu hämarus on aga igale idioodile võimetekohane, nii et masingu kultusele ennustan ma pikka iga. on mida unustada.

E okupatsiooni raske pärand moodustab meile raamatukogudes, kirjastustes ja tavamõistuses luule lipikut kandva lima põhimassi. kõik need minninurmed, arvisiiad ja debooravaarandid on surmigavad, lisaks neile leiame raamatukogudest veel igasugust jälkust nagu paulhaavaoksad, airakaalud ja ralfparved. seda et saast raamatukogudes hapneb, ei saa kellelegi süüks panna, meie kirjanduslugu on genotsiidi, rumaluse, tsensuuri ja orjameeluse all palju kannatanud. aga et mingid vaarandid ja siiad telliseformaati taastrükkis välja tulevad on piinlik ja häbiväärne – pole siis ime, et lihtne inimene läheb poodi ja vaatab - õu jee - luuletused, loeb lehest müügiteksti ja taas õu jee - ehk peaks lugema. ei pea. vaimuhallus pole luule. unusta ära.

ps
kõntsa tasakaalustab hetkel ainult ott arder koondkogu, õnneks on beieri lahjendatud valikkogu lähiajal ilmumas.

F ei tohi unustamata jätta ka nürimeelset klassikat, mis on rämpsluule ammendamatu allikas ja vaimne seljatagune. mida on meil täditseva anna haava või kuivikust gustav suitsuga peale hakata? või debiilselt lämiseva hendrik visnapuu või küündimatu johannes semperiga? mitte kõige vähemati. see kergekaaluline literatuur on imbunud õppekavadesse, poelettidele on ta nagu kleebitud ja kurat võtaks, see alamõõduline kräpp kehtib ikka veel mõõduandva etalonina. isegi võrku riputatakse, ei usuks, kui ei oleks lugenud.

Armastajad vaid mõistavad kosutust tähtede peekrist:
joovutav punane suu, hardusläikene silm,
haledus kui maakaugete närbade helkide pärast,
kaasluse mälestus, kevad mahlade uus!
Kallid ju küll üksteisel' me süllegi vaibumisihas,
kakskord kallimad veel koos küsind nooruse teed.

jälk. gustav suits
muide, koidula on veel võikam:

Noore pääva ergud silmad
tuuleõhk on äratand;
lillenupud lahti löövad -
kuis neid päike ehitand!
Silmavett, mis ööse vilu
nende sülle valada
võttis, hiilgvaiks pärliehteks
ümbermuudab, värvib ta!

unusta ära

(:) viimase justi arvustus

selle lihtrahvalikult siira väljaande kaanel on traditsioonikohaselt midagi inimnäole sarnanevat. ma ei tunne seda isikut, ma pole kunagi varem kuulnud ta nime ja vähe sellest, ma ei taha temast mitte kõige vähimatki kuulda - ma olen mälumängus ka ilma seltskonnalehti lugemata päris kõva käsi, viimati jäi meie koondis sindis kolmandaks. mõned loevad lollilehti selleks, et nalja saada, eks ta ole, mina loen samal eemärgil turgeenjevit ja äripäeva, neil pole kruuda haisu juures, vähemalt äripäeval ei ole. kui minna aga detailsemaks ja hakata analüüsima, siis detailid on vastikud ja analüüsida pole midagi. muide, ma ei ole kunagi vanud portaali, mida igal pool reklaamitakse, ka seda ei lähe mul tarvis, uudised minu lähedalt? ma loen pärnu postimeest, oma toa uudiseid tean ka ilma suvaliste portaalide abita.

(:) luuletamine - see käib sul üle jõu - I osa

luuletuse kirjutamine on kõige keerulisem asi maailmas. planeet on punnis täis edukaid ärimehi, suuri poliitikuid, esimesi armastajaid, tippsportlasi ja täiesti arvestatavaid sarimõrtsukaid. luuletajaid praktiliselt ei ole, pean silmas selliseid, kes oskaksid muuhulgas ka luuletust kirjutada. erinevalt külakurnamisest, populismist, pornograafiast, murdmaasuusatamisest ja kirvega pähe löömisest ei ole luules kõik lubatud. poeesias valitsevad kindlad reeglid. te ju isegi ei aimanud et midagi sellist on olemas.

1. luuletus tekitab tundeid. luuletust on väga lihtne testida, kui loed ja tundeid ei teki, siis pole tegu luuletusega. luuletus sarnaneb anekdoodile, ta kas ajab naerma või ei aja. siin ei ole vahevorme, pooltoone ja tingimusi. null või üks. ainus erinevus luuletuse ja nalja vahel on see, et luule tundeskaala on laiem. töötava luuletuse tekstinäited leiate andres vanapa raamatutest sisukord ja pihlakavein. mainitud raamatud on oivaline õppematerjal, sest neis on läbisegi töötavad ja mittetöötavad luuletused, kui sa vahet teha ei suuda, pole luule sinu jaoks.

2. luuletus on tihe, luuletuses pole liigset, korralikust luuletusest ei saa ühtki sõna välja visata, ilma et tekstikvaliteet kannataks. humoresk ei pea tihe olema, kes on näinud filmi aristokraadid, teab et head nalja võib venitada kas või tunde, luuletusega nii teha ei saa. pikem luuletus on 100% proosa, mis võib paremal juhul sisaldada iseseisvaid terviklikke luuletusi. võtame näiteks visnapuu värssromaani saatana vari, kus siin luule on?

3. igal luuletusel on algus, keskpaik ja lõpp. tüüpnäide on haiku, esimene rida juhatab sisse, teine arendab edasi ja kolmas toop ennustamatu lõpplahenduses. enesestki mõista kirjutatakse eestis pea eranditult halbu haikusid, vt timo marani viimast raamatut, üksikuid positiivseid näiteid leib antoloogiast kõik on kusagil, mille analüüs on mul kusagil siin.

4. haiku on töökindla luule printsiipide mõistmiseks tarvis endale peakolu sisse tampida. mahupiirang on ühemõtteliselt defineeritud nii et ta peab tihe olema; struktuur on paigas - algus: juba mainitud algus, keskpaik ja lõpp; töömeetod on loomise ja hävitamise harmoonias, kas esimest rida loovad rutiini, kolmas hävitab selle; aines on paigas - olmeline + literatuurne, st japsid kasutasid küll valdavalt loodusmotiive aga intelligentne inimene saab aru et realistlik materjal on oluline, samas kirjutab mahupiirang ette vihjelisuse, tsiteerimise ja muud literatuursed tehnikad; jämedas joones öeldes inimese ja jumala loodu paremik, peab luuletuses esindatud olema, japsid valisid jumalalt looduse ja inimeselt luule, hea maitse

5. ja nüüd jõuame põhiliseni, kogu eelpoolmainitud ollus sulatatakse tervikuks sinu enda nägemuse, jultumuse, sajoobi, idee, kire, perverssuse või muu sarnase abil, kõik mis luuletuses on peab alluma sinu kontrollile - pole vahet kuidas me oma sisemist väge nimetame. luuletaja on oma luuletuse peremees, sellepärast ma ütlen et pole luuletajaid. võta suvaline eesti luule antoloogia, see kubiseb autoritest, kellest nende enda tekstid on üle sõitnud. paras.

6. kujund. eelmises punktis räägitu võtab kokku üks lihtne sõna . kujund. lihtsalt öeldes on kujund lillepilt, mis tähendab rohkem kui temal kujutatud lilled; kui on ainult lilled, pole kujund. kujundi tüüpe on muidugi arvukalt, aga põhiline on visuaalne kujund, kirjakoht mida on võimalik ette kujutada. kui tahad olla edukas luuletaja, kirjuta oma asju nagu filmiskripti - kõike peab saama ette kujutada. sellest rääkis juba william s. burroughs ja loll kes tema raamatuid ei loe. ka masing mainis kusagil, et kui on mingi universaalne pühakirja tehnika, siis on see visuaalne poeesia. see ei tähenda et te peaksite meelemõistuse kaotuseni piiblit või masingut veeni süstima - lugege ulmekaid, neid pidas masing kaasaegseks pühakirjaks. võtke philip k. dick, isegi eesti keeles on lugeda. pkd on hea näide sellest kuidas abstraktseid filosoofilisi ideid visualiseeritakse löömaka kujul. see on sinu aabits.

järgneb

(:) lipstok tõestas et 5000 võib ära surra

eesti panga president, keegi lipstok, igati autoriteetne ja pädev isik majandusküsimustes, tõestas äsja veenvalt, et viie tuhandese brutopalgaga võib ära surra. me kõik teame tema avaldust, mille kohaselt ta väitis et võib viie tonniga kuus ära elada, kui ajakirjanikud palusid kulud lahti kirjutada, väitis eesti panga pressikoll, et see jutt ei tähenda mitte midagi. kuidas ei tähenda mitte midagi? kui viie tonniga ei ole võimalik ära elada ja see ei ole võimalik, sest isegi ekspert lipstokk ei suuda tõestada, et viiekaga jääb ellu, siis tähendab see seda, et viie tonniga sureb ära. seda teavet võiks keegi kultuuriminister jänesele edastada, kes mingil arusaamatul põhjusel ei pea ennast kerjuste ministriks, kes aga viskab kohe ooperile miljoni, kui selgub et moosekandid ei suuda 8 tonniga ellu jääda. muide, kulka kirjanikustipid on oluliselt väiksemad kui 8 kilo kuus, pealegi tuleb selle eest maksta sotsiaalmaks, rentida tööruum jne jne

(:) muide, eesti kirjandus kõlbab lugeda

kui juba eestikeelseid plogisid ja ajalehti loetakse, siis peaks asi olema otsustatud ilma pikema diskussioonita. aga tee mis tahad ikka ja jälle kargab kuskilt välja mõni veidemanni tüüpi põhulõug, kes hakkab nimesid ja teoseid nimetamata jahuma elava eesti kirjanduse loetamatusest. ma pole kunagi ühtki mongoolia kirjaniku teost lugenud aga ma ei hakka sel teemal mölisema. kui ei tea siis ole parem vait, ütles buda. mul läks siin ühes kultuuripoliitilises sissekandes ootamatult elavaks kommivahetuseks elava eesti kirjanduse loetamatuse teemal. uurisin siis milliseid elavaid eesti kirjanikke lugupeetav oskas nimetada, nimesid tuli neli, üks kirjanik oli paraku mõne aasta eest juba surnud, niisiis kolm. et oleks aru saada mida ma mõtlen loetava ja elava eesti kirjanduse all olgu näiteks 20 luuletajat - km sinijärv, jürgen rooste, priidu beier, fs, ilona laaman, mari vallisoo, kauksi ülle, olavi ruitlane, hasso krull, triin soomets, jaan kaplinski, andres ehin, kalev keskküla, piret bristol, kaupo meile, ivar sild, kaie talviste, pe rummo, ene mihkelson ja veiko märka. ilma nimedeta kirjandusest rääkida ei saa, muidu tuleb välja hämar lima nagu sommeri poeesikool 10/2007 loomingus, mis 16 leheküljel nimetab kolm nime, ei maini ühtki raamatut ega tsiteeri ühtki teost – kui sommeri kirjatöös asendada sõna luule ja lulka (mida see tähendab küsige autorilt) sõnadega põllumajandus ja kartul ei muutu tekst ei arusaadavamaks ega segasemaks.

(:) geniaalne näidendi idee tuli

ajame siin pärnus teet kasega näidendiasju, teemaks eesti ajalugu, nii ja naa, kaunis rakse tundus alguses olevat leida visuaalset lahendit aja kulgemisele, erinavatele aegadele, tulevikunägemusele, kõigele mis rääkides on tore ja huvitav aga proovi seda lavale tirida - ära tegin. hommikul ärkasin teise vaatuse keskel aplausi peale ja pilt oli ees. sihuke pilt mida on võimalik reaalse eelarvega ja ilma arvutimägedeta teostada. tase. vähem rügamist, rohkem und, nii tehakse häid asju. kahe nädala töö ühe ööga. võtan vastu õnnitlusi, lõuna ajal valan ideed failivormi ja kütan kasele edasi. õige pealkiri on veel puudu aga isegi tekst on olemas, täielik müstika. võimalik et unenäole aitasid kaasa kaks filmi mida ma eile vaatasin üks oli kogupere zombikas Fido, mida ma soovitan kõigil adamsi perekonna lainel olevatel isikuel endale soetada ja teine oli miski kingi jutu järgi tehtud poolkõva toode profikirjanike elust pealkirjaga 1408, seda võib rahulikult pool tundi vaadata aga kui hakkavad toimuma üleloomulikud asjad, siis on näha, et lavastaja pädevus on sellest maailmast.

(:) ilulõgatud tüüpe diskrimineeritkase ja mitte vähe

pean silmas ilukirurgide kliente - nad teevad investeeringuid, et nooremad välja näha, nad tahavad, et kõik peaksid neid nooremateks kui nad tegelikult on. neid lõigatakse noaga. fakt on see et nad on sündinud sellel ja sellel aastal, mitte kaks aastat hiljem, nagu nende välimus meile ütleb. võrdleme ilulõikuse läbiteinud tädi onuga, kes laseb oma sugu muuta, sarnast on palju, onu teeb investeeringuid et naine välja paista, ta tahab et kõik teada naiseks peaksid, teda lõigatakse noaga. aga see pole veel kõik, ta saab passi, kus tema sookood on muudetud. ilulõikuse läbinud tädi ei saa uut isikukoodi, ehkki näeb noorem välja. see on diskrimineerimine, siin pole võrdset kohtlemist. inime investeerib mollilõikusse miljoneid aga pass paljastab ta hetkega. miks nemad ei või ühiskonna jaoks olla need, kelleks nad ennast lõigata lasevad. asi on ju sama moodi seksis nagu soovahetuse puhul. seks võib passi tõttu luhtuda. see on ometigi katastroof.

(:) kriminaalne idee - vene TV maksumaksja rahaga

kodanikud multikultuuri aktivistid rahvusringhäälingust nõuavad kultuuriministrilt 50 000 000 ( loe viiskend milli) krooni venekeele telekanali jaoks. see nõue on selgelt ebaseaduslik sest põhisedus ütleb et, riik on eesti rahva ja kultuuri säilitamiseks. punkt. vene telekanal ei ole eesti kultuur, saage aru, pole eesti kultuur. Nii et raha ei saa. minister jänes ütleb, et see on väljapressimine, sest siis tuleks raha teistelt valdkondadelt ära võtta. loe sportlastelt ja ametnikelt. Mu meelest tuleks ka raha parasiitidelt ära võtta ja anda kultuurile aga mitte vene kultuurile. põhiseaduses on meil punkt mis räägib kultuurautonoomiast, st tee ise oma vene kanal kui sul raha on. kultuurautonoomia ei ole riigi kohustus vaid inimkilbi vabadus. vabadused ja kohustused on meil lootusetult sassi aetud, põhjuseks kirjaoskamatus - poliitikud ja ametnikud ei saa põhiseadusest aru. see telekanali rahanõue pole mitte väljapressimine nagu arvab lp jänes vaid põhidedusliku korra õõnestamine.

(:) kuidas mind jalgadega taoti - tartu 88

ehk mälestusi sellest, millest ansip mitte midagi ei mäleta, peatükk memuaarideraamatust ilmus ajalehes keskus 2005 aasta 13 numbris, kirjaoskajad tunnevad mu loomingut põhjalikult aga klassika ülelugemine eesti ekspressi paljastuste valguses teeb maailmapildile ainult head. peaministri kantselei mälu osakonna juhataja tool kisendab mu järele.

(:) ma ei loe kõike mida kirjutan

Vahemärkus - väga paljud liigid surevad välja. Milliseid vaimse arengu märke ilmutab meelelahutustööstus ja reklaamimajandus? Seega pole kasv ratsionaalne. Siit jõuame järeldusele, et mitte kõik inimkooslused ja isendid ei peaks kontrollimatult vohama, tuleb teha valik, kes kasvab, kes kahaneb. See on aga rassismidogma ja genotsiiditabu vaguses mõtteroim.

Vastutab loomulikult inimkonna vaimne eliit, meie helgemad kõlupead. Seega Pol Poth prillidega-tüüpidele-kõplaga-pähe poliitika ei tundugi nii mõistusevastane tegevus, otse vastupidi. Paraku läheb punaste khmeeride praktika vastuollu demokraatiadogma ja terrorismitabuga.

Ehkki haigused on kontrolli alla, siis muud inimmassi reguleerivad tegurid nagu sõjad, orjapidamine, ületootmine ja hedonistlik-perversne maailmavaade vohavad endiselt. Ega meil muud lootust olegi, kui oma väljasuremispraktika jätkusuutlikele kultuuridele sõja, panganduse ja meelelahutusega peale suruda.

Õige - ja tipptehnoloogia kasutajad sarnanevad oma kirjaoskamatuse ja madalate instinktide kummardamise poolest loomadele.

Nimeta ajaloost tuntud suurlinnu, mis on tänaseni püsima jäänud? Ja kui on jäänud, kui tähtsad nad tänapäeval on? Võrdleme endise hiilgusega. Castaneda on eelkõige ilukirjanik, või ma eksin? Õõv ei haaku muu tekstiga, ilmselt kiirustamise tagajärg???

Globaliseerumine ja materialism on tõlgendatavad loomuliku arenguna, kui tõlgendada laiba lagunemist ja pinnasega üheks saamist loomuliku arengu viimase etapina.

Vaevalt et keegi oma naudinguid ja liisinguid unustab, tähtsad on nad vaieldamatult, nii nagu kasvaja vähitõbisele. Olevikuga piirdumine on ülim vaimne askees, müts maha nende vaimusuretajate ees. Su kirjatöös on lootust, hoia sellest kinni.

ps
need olid märkused ühe esse juure, mida ma retsenseerisin, esse nimi oli kasvamise koorem

(:) mida mu vanad silmad... kultuuriimperialist

hommikutelevisioonis nägin kõige ehtsamat ja limasemat kultuuriimperialisti. oli üks eestikeelne tädike, kristlik misjonär, kes pöörab marimaal paganaid. teatavasti on mari el ainule riik euroopas/selle vahetus läheduses, kus elatakse paganalikul kombel. looduseusk on eluviis, olen ise näinud vabariikliku ajalehe peatoimetajat, kes kurtis et põsekoopad on käest ära, vaja hiide minna ja podgoogolid õige puu alla viia. selle asemel et käia mööda maailma ja tutvustada üht vähestest autentsetest kultuuridest, käib see tümikas seal ökopühilastele kärbseid pähe ajamas. võigas ja vägivaldne mutike oli, paraku saatejuhid ei paljastanud tema vastutustundetut käitumist, mis on vastuolus mitmete eestis alla kirjutatud rahvusvaheliste konventsioonidega, mis kaitsevad väikeseid kultuure ja muu hulgas ka suulist pärimust.mMiks sellist kriminaalset ja lolli asja mahitatakse – täiesti arusaamatu. muide see silmakirjalik tüüp varjas oma kultuuriimperialistlikku poliitikat rahvariietega, võõra mundri kasutamine on ka kultuurikonfliktides eriti alatu.

(:) minu kahetine suhe - akohol

mõne aja eest kutsuti mind etv saatesse vabariigi kodanikud, alkoholi erinumbrisse. ent proletariaadi diktatuur ei võimaldanud mul kodust lahkuda - remont on hullem kui katk. kahju, seega ei saanud ma üles astuda ühena vähestest, kes on padukarskluse köidikutest välja rabelenud. kena oleks olnud endiste joodikutega kogemusi vahetada. mina olen sven, endine karsklane, küll oli halb; tõesti oli halb. joodikud ja karsklased on palju kannatanud, kümnest kehapõrgust ja vaimurentslist läbi roomanud... paraku jäi rahval see valgustuslik vaatemäng nägemata. aga mis siin pattu salata, korra karsklane, elu lõpuni karsklane - pole sellist asja nagu endine parajuslane. korralikku joodikut pole minust ikkagi saanud, pudelid kogunevad toanurka, kogun neid eesti kirjanduse varaste aastakäikude ette 1914-1935. enamus on avamata, teatavat liikumist tähendan ainult veinisektsioonis. külalistest pole ka abi, mõned on samasugused vannabeejoomarid nagu ma ise, teised on esteedid ja ei puuduta ühtki ollust mis maksab vähem kui... pole tähtis, arvan et nad lihtsalt kardavad juua. karsklased ei usalda oma pimedat poolt, looduse heasoovlikkust ja oma koomas kehast mööda jalutavate isikute parimaid kavatsusi veel vähem loodavad nad õnnelikule juhusele ja jumala armastusele pildi kaotanud isikute vastu. karsklased ei lähe sinuga luurele.

(:) mind ei huvita kinnisvarauudised

absoluutselt ei huvita kui palju küproki hinnad kukuvad, kas või kuidas liis lass juhib mõnda arhipelaagi kinnisvarabürood, kas eesti majandust on vaja pidurdada või kiirendada, aga tore oleks küll näha kuidas mõni toomas annus kohtulikule menetlusele allutatakse. ühesõnaga mind ei huvita kinnisvara arendajate, nende finantseerijate ega poliitiliste käsilaste kuritööd, see teema on ju ammu selge, mind huvitab kui kauaks nad betooni peale pannakse. iseäranis huvitab mind rahvaliidu maadevahetus ja kinkekorterid ja sõbradžiibid. ehk ikka saavad mida kerjasid. mida on meil rahvaliidu tõurastamisest õppida - nõrk partei õgitakse elavalt koos oma rahastajatega. nii et küsimus on selles, milline partei järgmisena häältest ilma jätta ja seega konkurentide ette lõhki kiskuda heita. oletatavasti keskerakond, rohelised pole veel jõudnud varastada, sotside hiilgeaeg jääb raudtee reastamise perioodi, valida on veel isamaa ja reform aga nende populaarsus on parajasti vastikult kõrge. nii et kui rahvaliit on rummus endale koha leidnud tuleb viivitamatult asuda keskerakonna mõju häältebaasi vähendamisele. sellest võib isegi küllalt olla, sest suurrahastajad toetavad kõik, st varastavad koos kõigiga. kahe kolme partei hävitamise järel peaks ka poliitikute ülesostjad välja surema. uued tulevad muidugi peale aga siin ei aita küll muu kui parteide rahastamisseaduste muutmine. riiklik rahastamine ja piiratud meediapind. kõik.

(:) eesti vabariigi peied - ja sinust tehakse sülti

eesti riigile tehakse kohe ärtust ära, riigipöörajad, värdjad ja sisevaenlased loovutavad lähitulevikus põlisrahva iseseisvuse. kes ei lugenud nappi komentaari eplist, ega seda sama lugu delf siis võtku vaevaks ja lugegu minutist tõde

mõned tekstinäited toomnas liiva igati asjatundlikust matusekõnest:

Kui veel kaks aastat tagasi käis see tont ringi püstipäi, avalikult, siis pärast seda, kui prantslased ja hollandlased lükkasid rahvahääletustel tagasi Euroopa konstitutsioonileppe projekti, on tont hoidunud varju, talitades salaja, hiilivalt.

Üksnes Iirimaa on teatanud, et paneb reformilepingu rahvahääletusele. Ülejäänud riikides tehakse asi vaikselt ära, parlamendihääletustel.

Üksnes Suurbritannia, Iirimaa, Taani ja Poola olid kaubelnud endile välja mõningad optsioonid või reservatsioonid. Eesti ei kaubelnud endale ühtegi eriõigust.

Euroopa Komisjonist konsolideeritud teksti, siis öeldi talle ära: valitsusjuhid olevat juunis kokku leppinud, et konsolideeritud teksti ei avalikustata enne reformileppe ratifitseerimist.

Kui võrrelda rahvahääletustel tagasi lükatud konstitutsioonilepet ja nüüd sõlmitavat reformilepet, siis välja on jäetud üksnes kaks konstitutsioonileppe projekti 448 sättest - need mis puudutavad EL hümni ja lippu (vastavad sätted on niikuinii vastu võetud aastatel 1972 ja 1986).

Vaatamata asjaolule, et kõik valitsused kinnitavad oma kodulehtedel nagu ühest suust, et reformilepingut ei saavat kuidagi võrrelda konstitutsioonileppeaga, ei maksa luua illusioone: natuke rohkem kui aasta pärast kehtib meil uus konstitutsioon. Eesti on muutunud regiooniks Euroopa superriigis.

Näiteks energeetika, kosmose hõlvamise, transpordi, Euroopa Keskpanga poliitika, tsiviilkaitse, erikohtute, intellektuaalomandi õiguse, rahvaalgatuste, kultuuripoliitika, turismi, migratsiooni ja piirikontrolli, kuriteo-ennetuse ja politseialase koostöö alal tehtavate otsuste suhtes ei saa Eesti enam vetot panna. Vetoõigus on jäänud üksnes otsuste suhtes, mis puudutab relvajõul sekkumist (s.o kaitse- ja sisejulgeoleku küsimustes), samuti perekonnaõiguse ja Euroopa prokuratuuri pädevuse küsimustes. Isegi EL otsuste vastuvõtmise mehhanismi on muudetud nõnda, et olemasolevaid lepinguid saab muuta ilma valitsustevahelist konverentsi kokku kutsumata. Seega on isegi Suurbritannia, Iirimaa, Taani ja Poola eriõigused illusoorsed ja lühiajalised.

Kui hinnata sisu, mitte vormi, siis võib kindlalt öelda, et tegemist on uue konstitutsiooniga, kes väidavad vastupidist, need valetavad.

1.
Uut regulatsiooni on vaja selleks, et muuta Luksemburgis asuv Euroopa Kohus ülimuslikuks kõikide Euroopa kohtute suhtes.
2.
Euroopa Liidust saab juriidiline isik. Kuivõrd ainupädevus enamuses asjades on läinud Brüsselile, siis ka välislepingute sõlmimise ainuõigus läheb üle Euroopa Liidule.
3.
Esmakordselt nähakse ette Euroopa Liidu maksude kehtestamise õigus.
4.
Uue riigi tekkimisega kehtestatakse kõikjal (teatud üleminekuperioodi jooksul) rahaühikuna euro. Vahetuskursi määrab edaspidi juba Euroopa Keskpank. Kus suitsu, seal tuld: devalveerimisjuttudel võib olla iva sees. Nüüd saab selgeks, miks Eesti valitsus euro kasutuselevõtuga enam ei kiirusta: see surutakse meile peale väljaspoolt.
5.
Eesti jaoks kõige suuremaks murelapseks tuleb pidada ehk migratsiooniküsimuste andmist Brüsseli kompetentsi. Kui seni saabus Eestise keskmiselt kümmekond asüülitaotlejat aastas, siis Euroopa föderatsioonis saab teoks praeguse õigus- ja sisevoliniku Franco Frattini nägemus, mille kohaselt hakatakse asüülitaotlejaid jaotama liikmesriigide vahel õiglaselt, seda juba alates 2010. aastast alates.

... iga-aastaselt üle 2000 pagulase vastuvõtmise kohustus.

(:) luulefestival ja luulevõistlus

kultuurilembene valgamaalane avaldas pikema inteka mille ajendiks on 2ILU festival ja luulevõistlus HULLUD NÄEVAD:

Uus suur festival
2ILU festival erineb tavapärasest nürimeelsest luulefestivalist nagu ööklubi rehvivahetus töökojast. Lisaks luuletajatele näidatakse rahvale ilusaid naisi ja moehilpe, tegu on moe ja luule sünergiaga. Välisele glamuurile liitub mõttemaailma disain.
Teine erinevus on valitud esinejad, luuletajad pole mitte need, kes igal festivalil piinlikustunnet ja igavust levitavad vaid tõeliselt suured anded.
KM Sinijärve mõõtu megastaarid esinevad koos tõusvate tähtedega nagu Kressa ja Valdmann. Elitaarne hassokrullilik vaimupeenus on maitsestatud maalähedase olaviruitlasliku vemmalvärsiga.
Lisaks astuvad üles Pehk ja Ilves, kes konkureerivad muusikaturul parimate indipändidega. Menüüs on koolilaste luulekava, luulevõistluse võitjate esinemine, kõnekoosolek ja palju muud esteetilist elamust pakkuvat.
Eelkõige aga erineb 2ILU festival muudest selle poolest, et on esindatu ka väline ilu ning glamuur, luuleprogrammi täiendavad moeetendused ja ooperiaariad Kai Kallastu esituses.

Eesmärk on tasakaalustatud maitseelamus. Selle aasta festivali märksõna on hullult ilus, 2ILU toetab Pärnu linnavalitus.


2ILU festival

23. - 24. novembril pannakse
Pärnu Moodsa Kunsti Muuseumis
toime uus suur
2ILU festival

festival juhib tähelepanu
välise ilu siseküljele


A
reedel 23. nov 19.00
kolmetunnine luule, moe ja ooperietendus
Hullult ilus

vaatemäng sisaldab modelle,
hullumisele keskendunud ooperiaariaid
ja parimat võimalikku luulet

Esinevad:
KM Sinijärv, Olavi Ruitlane, Kaupo Meiel, , Hanno Valdmann, Hasso Krull, Kaarel Kressa, (:) kivisildnik, Jaan Pehk ja Aapo Ilves

B
Laupäeva 24. nov toimub Kunstnike Majas
kõnekoosolek teemal
Hullud – enamus või vähemus?
Lisaks luuletajatele esinevad helilooja Andrus Kallastu, dramaturg Urmas Vadi ja ulmeguru Jüri Kallas.

2ILU festivali korraldavad
Pärnu linn, Kultuurilabor ja Vaimse Rutiini Preventsiooni Sihtasutus

C
Hullud näevad
on luulevõistlus gümnaasiumi astmele

luuletajatest žürii hindab -
loovat lähenemist ja nägemuslikku kvaliteeti

žürii ei hinda -
ilukõnet, vägivaldset riimikangutamist,
igavust ja muid tavaluule elemente

parimad esinevad
2ILU festivali peaprogrammis
23. novembril 19.00
Pärnu Moodsa Kunsti Muuseumis

tehnilised tingimused:
2-3 luuletust
luuletuse pikkus 5-15 rida

võistlustööd saata oma nime all
10. novembriks meilile
kivisildnik@yahoo.com

žürii: Olavi Ruitlane, KM Sinijärv, Kaupo Meiel, Hasso Krull jpt

võistluse korraldavad
Pärnu linn, Kultuurilabor ja Vaimse Rutiini Preventsiooni Sihtasutus

(:) avalik haiku lp aapo ilvesele

see et te mõtlesite psaiku välja on väga hea, see et me ei tea mis asi on psaiku, kuidas seda süiake või mis on ta sisu, ei lähe neile üldse korda. siin haiku vastuseks teie psaiku kommentaarile, millele ma vormikohaselt vasta ei saanud, sest plog pani näkku

(:)
psaiku on hea ei
usu et sisu talle
midagi lisab

.