Sel nädalal olen üritanud lugeda õige mitut plogikirutist, mis räägivad sellest, et plogia see on lits, plogia see võiks ennast ära tappa, või et see plogija magab muulaga või siiliga. Pole olnud võimalik süveneda. Miks? Piinlikult halvasti kirjutatud. Vanasti ma üritasin lugeda sõimavaid kommentaare päevalehtedest, delfit ja mujalt, enam ma seda ei tee – eesti sõimutase on veel palju abitum kui poliitikute kõned. Kunagi mõtlesin, et alguse asi, harjutavad ja saavutavad kunagi taseme. Aastad on lennanud, sõim on ikka lapsekingades. Raiskadele on vist koolitust vaja, mingi peepvainumoodi siga, peaks amatöörsõimajad oma hoole alla võtma. Sõimu tase on olematu. Pole loovust, pole hinge, pole originaalseid lahendusi. Nüri rutiin tapab meie sõimuplogindust ja üldse karvasemat väljendust. Kahju, see diskrimineerib vahetut ja spontaanset tundeavaldust kui sellist. Olukord peab muutuma.
1 kommentaar:
sõimu tase on ütlemata madal Eestis, peaaegu Rootsi tase. siin pean ütlema palju kiidusõnu Kivisildniku aadressil, kelle sõim on alati eesrindlik ja vääriks mingit sõimu Bookerit vmt. ilma naljata
Postita kommentaar