mõne aja eest kutsuti mind etv saatesse vabariigi kodanikud, alkoholi erinumbrisse. ent proletariaadi diktatuur ei võimaldanud mul kodust lahkuda - remont on hullem kui katk. kahju, seega ei saanud ma üles astuda ühena vähestest, kes on padukarskluse köidikutest välja rabelenud. kena oleks olnud endiste joodikutega kogemusi vahetada. mina olen sven, endine karsklane, küll oli halb; tõesti oli halb. joodikud ja karsklased on palju kannatanud, kümnest kehapõrgust ja vaimurentslist läbi roomanud... paraku jäi rahval see valgustuslik vaatemäng nägemata. aga mis siin pattu salata, korra karsklane, elu lõpuni karsklane - pole sellist asja nagu endine parajuslane. korralikku joodikut pole minust ikkagi saanud, pudelid kogunevad toanurka, kogun neid eesti kirjanduse varaste aastakäikude ette 1914-1935. enamus on avamata, teatavat liikumist tähendan ainult veinisektsioonis. külalistest pole ka abi, mõned on samasugused vannabeejoomarid nagu ma ise, teised on esteedid ja ei puuduta ühtki ollust mis maksab vähem kui... pole tähtis, arvan et nad lihtsalt kardavad juua. karsklased ei usalda oma pimedat poolt, looduse heasoovlikkust ja oma koomas kehast mööda jalutavate isikute parimaid kavatsusi veel vähem loodavad nad õnnelikule juhusele ja jumala armastusele pildi kaotanud isikute vastu. karsklased ei lähe sinuga luurele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar