nädalavahetusel talus meenutasin virila muigeda müüdipurustajatest puremata käibetõde teemal - rotid lahkuvad uppuvalt laevalt. leidsin veeämbrist ühe õige kobeda isendi, peagi raporteeris troonipärija, et köögis on magusterava kastme pudelisse uppunud veel üks näriline - selle sugu, vanust ja liiki oli raske määrata, igaljuhul oli ta loll ja karvane. fakt on see, et päris kuu pealt kukkunud need hiired-rotid ka ei ole, vähemalt tunnistavad nad jüri lina õpetust mürgisest hambapastast. kas olete tähele pannud, et rotid söövad hambapasta ümbert ära plastiktuubi aga pasta jätavad järele. kui ei ole siis uurige elu, paranoia lokkab loomariigis isegi rohujuure tasemel. ma saan aru, et delfiinid ei pese hambaid aga rott, see primitiiv, kes kõngeb esimeses ettejuhtuvas kastmepudelis. allakirjutanut tabas meeliülendav kogemus, mille järel langesin sügavasse ent unenägudeta meditatsiooni.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar