kui juba eestikeelseid plogisid ja ajalehti loetakse, siis peaks asi olema otsustatud ilma pikema diskussioonita. aga tee mis tahad ikka ja jälle kargab kuskilt välja mõni veidemanni tüüpi põhulõug, kes hakkab nimesid ja teoseid nimetamata jahuma elava eesti kirjanduse loetamatusest. ma pole kunagi ühtki mongoolia kirjaniku teost lugenud aga ma ei hakka sel teemal mölisema. kui ei tea siis ole parem vait, ütles buda. mul läks siin ühes kultuuripoliitilises sissekandes ootamatult elavaks kommivahetuseks elava eesti kirjanduse loetamatuse teemal. uurisin siis milliseid elavaid eesti kirjanikke lugupeetav oskas nimetada, nimesid tuli neli, üks kirjanik oli paraku mõne aasta eest juba surnud, niisiis kolm. et oleks aru saada mida ma mõtlen loetava ja elava eesti kirjanduse all olgu näiteks 20 luuletajat - km sinijärv, jürgen rooste, priidu beier, fs, ilona laaman, mari vallisoo, kauksi ülle, olavi ruitlane, hasso krull, triin soomets, jaan kaplinski, andres ehin, kalev keskküla, piret bristol, kaupo meile, ivar sild, kaie talviste, pe rummo, ene mihkelson ja veiko märka. ilma nimedeta kirjandusest rääkida ei saa, muidu tuleb välja hämar lima nagu sommeri poeesikool 10/2007 loomingus, mis 16 leheküljel nimetab kolm nime, ei maini ühtki raamatut ega tsiteeri ühtki teost – kui sommeri kirjatöös asendada sõna luule ja lulka (mida see tähendab küsige autorilt) sõnadega põllumajandus ja kartul ei muutu tekst ei arusaadavamaks ega segasemaks.
19 kommentaari:
"Ahhaa, vahele jäid, Ehlvest ei ole elav!". Jääb mulje, kirjanike nimetamine on sulle olulisem kui see mis nad kirjutavad. Loomulikult ma tean, et Ehlvest on surnud. Aga sa ei pannud tähele, et ma nimetasin minu arvates loetavaid kaasaegseid kirjanikke, mitte elavaid "sadadest ja sadadest".
mulle on oluline aru saada, mida mõeldakse selle all kui öeldakse elav/kaasaegne/uuem/misiganes eesti kirjandus ei ole loetav. kirjandusest rääkimisel on möödapääsmatu nimetada kirjanikke ja/või nede teoseid, selgest justust kõrvale hiilimiseks võiks muidugirääkida nämada diskursustest ja hingeseisunditest aga siis pole samuti arusaadav millest jutt. nii et selguse huvides nimetame nimesid, see on kõige lihtsam viis ajade selget juttu kirjandusest.
ole hea selgita mulle kuidas saab eristada loetavat ja mitteloetavat kirjandust ilma raamatuid lugemata.
ma olen neid lugenud. ehk mitte nii palju kui sina, aga midagi siiski. ütlen kohe, et luulet ma ei loe reeglina, lihtsalt pole seda soont. rummo ja triinu (perekonnanime ei mäleta) meeldivad näiteks, masing ka, aga teisi ei mäleta üldse, kuigi olen lugenud. enamasti olen lugedes pettunud. no võtame näiteks kivirähki. loed ja lihtsalt ei saa aru millest ta kirjutab. sinu enda tellikas - raske lugeda, siseringi huumor ja korrastamata haukumine valitseb. kender - primitiivne. seda on raske kahe sõnaga öelda millega ma rahul ei ole. näiteks see ärimehest autor, kes sai millalgi novellipreemia (tunnistan jälle, mul on halb nimemälu). Iga kord kui mõne ta novelli läbi sain oli sees ebameeldiv tunne, et see oli asjata. Miks Tšehhoviga seda ei teki? Või ka Vahinguga näiteks. Ja see on tüüpiline tunne, kui olen Loomingust või Vikerkaarest novelle lugenud. Nimed pole muidugi meeles seisnud, sest loetu pole muljet avaldanud.
samas on näiteks olemas üks minu arvates üliandekas eestikeelne kuju - jubejuss.blogspot.com
ma ei tea kes ta on. kui ta oleks eesti kirjanik, siis ma tema teoseid loeksin.
Mulle meenub minu kunagine matemaatika õpetaja, kes tunnistas ainult ühte kirjanikku. Alice imedemaal autorit. Ta tundis selle fakti üle uhkust. Justkui ta tase oleks nii kõrge. Meenuvad ka tsitaadid selle sama kooli lastelt: "eesti kirjanikud ei ole ikka nii head kui välismaa omad..." Kus on austus?
Eestil on sellised autorid nagu Ehlvest, Kivirähk, Heinsaar, Ryytle, Kivisildnik, aga ka ntx Mattheus. Mulle väga meeldib.
mind ei pea väga tõsiselt võtma. ma olen loomu poolest ärpleja ja pealiskaudne. samas on mul kirjanduse heaks nimetamiseks tõsti kõrged nõudmised. võib olla hakkan blogis mingit loetud raamatute analüüsi harrastama. eks paistab. siis saaks mind ka kritiseerida, kel vaja
muidugi meeldis matemaatikaõpetajale Alice, see ongi ju loogikaõpik. Carroll oli ise ka matemaatikaõpetaja
määrin veel natuke. vot triin soomets, mitte triinu, nagu eespool kirjutasin, temap see oligi kelle luuletused mulle väga meeldisid
tore et kirjandusest räägitakse
Ehh. Loomulikult plogisid loetakse, see on ehe kraam, umbes nagu maapiim või saunas suitsutet sink.
Lehti loetakse kah, lootuses sealsete muinasjuttude sees kaugema tegelikkuse terad ää tunda (mõni eelistab mälumängu ja mõni on ajud välja joond ning sedasorti mõtte-võimlemist enam ei kannata) ja/või näha, mis luiskeloo teadaolevast tegelikkusest kokku annab kirjutada. Tead isegi ju, "Villu on aus mees, kel mitu tarka ahukaati" -- Villu on, ahukaadid on, side tegelikkusega säilind; a täidist annab vahele panna igasugust, see teebki jutu põnevaks.
Kirjandus, too on siuke naftast, mitte elust aluguse saanud ja järgnevalt homogeniseeritud, normaliseeritud, pastöriseeritud, kastreeritud ja misiganes kuritegeliku nülgimise läbinud värk. Viiner, s.t tärklise-soja-kondijahujunn ohtra glutamaadiga, mida mõni loll lihakraami pähe süüa üritab ja sõltuvussegi jääb. No mis vahet, mitu peotäit üht ja mitu teist solki pandi või kelle silt küljes -- tarvitamisel tapab ikka ühtviisi. Olgu eesti või mongoolia oma.
siin tekib mitu õigustatud küsimust: kas kirjandus peab olema ehe ja milles see ehedus võiks väljenduda? ja mõned eheda teose näited või eriti ehedad autorid, muidu ei saa aru. ühe jaoks on ehe viiding teise jsoks viidingu tütar. kindlasti ka nõned ebaeheda kirjanduse näited, kooliõpikust ma sihukesi ei mäleta.
mella, kirjandus on sama mis muusika, ainult selle vahega, et igaüks kuuleb erinevaid noote. vorstinäide oli sul persest tõmmatud, nagu soomlased ütlevad. blogisid kirjandusele eelistada on ka arutu, sest see on eelistada egomaniakkide autobiograafiaid muusikale
luules ehedamad- Under, Suits, Liiv, Suuman, kindlasti veel mõned, samuti Vaarandi ja lõppeb 1980-te Runneli ja PE Rummoga, nüüd võibolla ka Soomets juba- ehedus on tahtmatu ja jäljendamatu, nagu puusüü, mis jookseb kõigist ühisesse kultuuri-keele-ajalooruumi kuulujatest läbi ja mõnes tõuseb pingutuseta esile nagu graniit Soomes paljastub, kogu oma jubedas impersonaalsuses, vältimatuses, elegantsemalt või robustselt.
AGa võib ka säärase eheduseta väga hea luuletaja olla- Laaban, Alver, Viiding, Kareva, Talvik, Kaplinski. Esimesed oleksid siis maa-luuletajad ja teised ilma-luuletajad.
Ehk siis regionaalsed-kollektivistlikud vs kosmopoliitsed-isiksuslikud. Nagu tajudes "rahvaga" ühisosa vähesust oma andetüübis, kalduvad sellised poeedid sageli kompensatoorselt pingutatud absoluudiihalusse, transpersonaalsusse ja arhetüüpide aktualiseerimisse (Kaplinski, Krull) blablabalabla..
Kalju Lepik on ka ehe ja Ivar Ivask ka
ja Ilmi Kolla ja Merilaas on ehedad
kui nimetatakse nimesid saan aru millest räägitakse, normaalne
ma liigitaks nn eheduse originaalsuse alaliigiks, mille tunnuseks on realistlik toon. ise hindas luules eelkõige intensiivsuse, originaalsuse ja tugeva kompositsiooni harvaesinevat koosmõju. seda kohtamme kõigi 20 luuletaja loomingus keda nimetasin - tüüpluuletus on veiko märka mikitamäe teema raamatust keel tarretises. suitsu aga ei oska ma pida ei originaalseks, intensiivseks, koma on sageli ok aga see tuleb funktsionaalsuse arvel. ivar grünthal paremik sobib pea kõigi näitajate poolest.
kompositsioonist rääkides-
peaks see iseenesest tekkima, nö seespoolt väljapoole? sel juhul on originaalsus ja kompositisioon/vorm vastastikku seotud suurused. iga luuletus on ainukordse kompositsiooniga.
väljendust otsiva olluse saab allutada ka juba kehtivatele kompositsiooninõuetele (klassikalise luule mall). on seisukoht, vist Kaalepi oma, et (väljendus)vabadus saavutatakse alles vorminõudeid täielikult vallates, neid täites samas neist üle olles.
muidugi saan aru, et soneti vms kompositsioon võib hea luuletaja puhul olla ülitugev (pingestatud, mänguline), käsitöölise puhul aga laguneda teatud stroofiarvudeks ja riimimustriteks, nagu öeldakse: põhuks.
Postita kommentaar