teisipäev, detsember 04, 2007
(:) eesti luule kaotatud sõda
öö läbi kirjutasin vikerkaare tellimusel esseed - eesti luule kaotatud sõda - siit tuleb tekstinäide: Eesti luule on nagu Hitleri punker sõja viimastel kuudel, ainult selle väikese vahega, et asjad on läinud palju halvemini. Kolmandas Riigis on võimu haaranud lesbiline kommuun Eva Brauni ja proua Goebbelsi isikus, uue türannia siseringi kuuluvad veel pooltosinat alaealist Goebbelsit ja mõned hämarate tõutunnustega lemmikloomad.
Füürer, Himmler ja vana Goebbels koos parteieliidi, SSi isikkoosseisu, Gestapo ja kindralstaabiga on pikkade küünte ööl mõrvatud. Vanaeided, hitlerjugend, invaliidid, kroonilise laksu alla kannatav SA ja suvalised aaria beibed koostöös fašismivangide hordiga on üleöö tapnud kuuskümmend miljonit inimest. Süütuid ja mõrvareid, kõiki läbisegi, valdavalt meelelahutuseks...
Mäherdune õudus...
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
4 kommentaari:
meie omad kõnelesid Arvi Siiast
Tommile meeldis
minule ma i tea
aga ma tean, et ka Arvi Siia suguseid luuletajaid peab olema
me ei kaota kunagi midagi, me peame õppima alles jääma igas olukorras iseendana siis ei ole me kaotanud ka sõda.
Eesti kirjandusteadlased aga on õppinud kogu aeg oma silmad kinni suruma ja ütlema, et kõik me nüüd ei uuri seda seda seda ja seda teemat, seda pole olnud - mingit kuradi 1950ndate algust pole olnud, keisri ülistuslaule pole olnud.
Ainult tilulilu on ja mis jääb nõnda alles Eesti ajaloost? Mmmm... 10 või paremal juhul 20 aastat tekstivirvendusi, elu ei ühtegi. Eestlasi justkui vahepeal 50 aastat ei eksisteerinud, ainult punased eksisteerisid.
me ei tohi midagi kaotada
unustada ega kaotada
ei tohi midagi
tuleb uurida
tuleb kohut mõista
ja tuleb ka
süüdlasi karistada
mai tea
Kangelast oled näinud
Sven Sildnik Kivisildnik
mingil hetkel trehva linna Pärnu linna ja tahan seda näha
Valle-Sten Maiste artikli pärast Sirbis
räägib samadest asjadest, mis meie siin.
Siig tunnistab (tagantjärgi) nõukaajast valehäbita, olles lihtne, ehtne ja funktsionaalne nagu piimapudel tinapaberist korgiga, ilma ideoloogiliste kiiksudeta ja juurdeehitusteta erinevalt Lahest, Rimmelist, ja Runnelist (hehee!). Siig seisab lapsekingades urbanistliku esteetika (osa suurest modernistlikust narratiivist nagu ka sotsialism), vabaduse ja võrdsuse kattuvusala oaasis. See lapike oli täitsa olemas, enne suurt jääaega. Väljakaevamised on seda edukalt tõestanud.
Postita kommentaar