(:) vere ja sperma defitsiit

uuemas eesti teatris on piinlik tõsiasi. lavastajad on hakanud intellektuaalitsema, kalduvad formalismi ja bürokraatiasse. kui nii edasi läheb, siis hakkavad näitlejad veel raamatuid lugema. noore tegijate puhul on see eriti häbiväärne, teater on juba antiigist peale olnud invaspordi kategooria ning aluspõhimõtetest taganemine on, ei meenu selle teatrikunsti lipakast muusa nimi, reetmine. see on reetmine, jutt etendusest nimega “Electronic City” endla kunstisaalis, osundan:

Ideoloogia ja elutõde

Isegi tekstis oli üks kandev koht, see rääkis hotellide asukoha tuvastamisest kohaliku pornokanali abil. Austraalia ja Texase porno iseärasuste analüüs oli pädev. Paraku ei kasutatud meediakunsti vahendeid sajaprotsendiliselt ära.

Hääl oli, pilti ei olnud – see on andestamatu viga. Loodetavasti mainitud tehniline praak kõrvaldatakse juba järgmiseks etenduseks.

Alati, kui mingit asja mõõdutundetult materdatakse, tekib teatavaid kahtlusi. Globaliseerumine on kindlasti halb, otse kuritegelik, aga süüdistada globaalküla kurnajaid kõigele lisaks veel akuutses onanismis on küll ülekohtune. Vähemalt meie kultuuris on ärimeeste hulgas võrdselt nii vilka sugueluga perverte, triviaalseksuaale, põhimõttekindlaid masturbaatoreid kui impotente.

Loogiliselt võttes on pilt globaalmaastikul veelgi kirjum. Iseendast tühine eksimus, aga seab kogu näidendi ideoloogia kahtluse alla. Siit võiks küll noor lavastaja teha asjakohased järeldused – lihtsates ja elulistes asjades ei tohi publikule valetada. Jääd vahele, muud midagi, ja edasi elad nagu draamaplaneedile eksinud Villu Reiljan.

Rohkem novaatorlikku traditsiooni

Aga esimene lavastus esimeseks lavastuseks, ega sellest saagi midagi nõuda. Teine lavastus on tähtis ja see, mis edasi tuleb, on veel tähtsam. Loodan, et kui sarved on maha joostud, saab ilma aru ja otsata performance’i asemel ka mõnda tugeva kondikavaga tükki vaadata. Heiberg, ma räägin Teiega, samal ajal tuleb tunnistada et enamik performance’eid on kõvasti igavamad. Nii et omas žanris neli pluss.

Pikka juttu enam ei ole, aga ma juhin tähelepanu kuuekümnendate teatrieksperimendi kogemusele: kõik need Undid, Vahingud ja muud ei tegutsenud intellektuaalsel ala. Mida nad siis tegid?

Eksperimenteerisid inimestega, lõhkusid perekondi, laastasid kõike, mis ette jäi, ja tulemus oli kõva. Emotsioonid keesid taevani, etendused oli tõhusad. Ideest üksi ei piisa, kunst nõuab ohvreid.

Lugupeetud lavastaja Heiberg, valige endale ohvrid ja hävitage nad. Ärge lööge risti ette ega tundke ebaesteetilist halastust. Eriti kerge saak on vormiuuenduslikule lavastajale noored näitlejad, olete õigel teel.

Kütke edasi. Teatrieksperiment vajab verd, spermat ja pisaraid.

Kõik muu on talle ja publikule nagu hane selga Armani.

Jõudu ja edu.