(:) ühe halva luuletuse analüüs

tundub et siiski on vaja kõik puust ja punaselt ette teha, keski on delfi naistekas suure suuga ja loomliku pealiskaudsusega võtnud kõne alla kohaliku luulekooli, tore et inimestel on vaimseid huvisid. uurisin siis millist riimilst luulet heaks peetakse - kirv ja kareva. ok viimane kareva pole kuigi riimiline aga võtame ta sellegi poolest ette. lähitulevikus koostan tüüpvigade ja nõrkuste kataloogi, sii ei pea enam nii pikalt seletama, vead on meie luuletajatel täpselt sama isikupäratud kui kordaminekud.

selge pilt kõik
need karevad ja hirved
kasutavad tehnikat
mis võimaldab teha luulet
kui selleks pole
kõige vähematki põhjust
ega vajadust

põhimass on mõlemal
formalistlik ballast

et mitte jääda üldsõnaliseks
võtame kareva luuletsued
viimases loomingus
nr 10 2007 lk 1443-44

tsükli esimene luletus algab
tugeva kujundiga
osundan:
"kui ei saa magada. kui.
kuigi. kuu
ära lõigatud küüs."

edasi ei juhtu midagi
kujundit ei suudeta põhjendada
edasi arendada
lihtsalt vaibuva intensiivsusega
joru - tüüpiline kasutu luule

2 lk savi
piinlik
osundan:

"kunagi pole me olnud
nii kaugel, nii lähedal...

valu tuletab meelde, et oled veel elus -
ala muutuvas ebakõlas.
lummuslik,
meeletu igatsushõige..."

tühjad sõnad
miks ta sellise asja tegi

veider et selliseid vigu teeb kogenud literaat

alguses on kujunud
ja siis algab selle lahjendamine

vääriskivist ei tehata
majale vundamenti
see pannakse vaateaknale
igal asjal on oma koht
enamus luuletajaid
aga seda ei mõista

kogu intensiivsus
sumbub luuletuse
esimestes ridades
ja kangelaslikult
lisatakse sellele
nürimeelset õlgi
sõnnikut ja muda

ma ütlen jõuetu

luuletus on sümptomaatiline
ka selles mõtes
et alati visuaalne
loogika ei korva
muu loogika puudumist

ehk oleks sellest materjalist
saanud korraliku 6 realise luuuletuse
aga et seda ei tehtud
siis pole millestki rääkida
peale halva käsitöö

lõpp on olemas
aga retooriline
ja bürokraatlik
osundan:
"mineraalsus on minevik,
mina reaalsus veel pole."

algusega võrreldes
puine ja targutav

ma ei viitsi kogu karevat
pulkadeks lahti lammutada
hirve veel vähem

rõhutan veelkord
et arenenud maitset
vaimne rämpstoit
ei rahulda

(:) meditatsioon teeb sust henn rilaksi

kas keegi mäletab veel poplauljat nimega henn rilaks. see mees oli kange mediteerima. mis juhtus edasi.?tervis läks käest ära, meditatsiooni ohtlikuse saates näidati teda aga mis täpselt juhus jäi arusaamatusk, kas katus hakkas sõitma või pööras muidu ära, igal juhul mediteerinud mehe silmavaade oli enam kui kõnekas. nii et enne kui hakkate teivid lintsi näpunäidete järgi mediteerima, vaadke henn rilaksile otsa. mitte et mul teist kahju oleks aga pärast on suht vastik vaadata. hoiame keskkonda enada ümber, ärme reostame seda katkiste inimestega.

(:) eesnäärmevähi maaimameister saab riigilt maja

vähemalt peaks see nii olema. kõikvõimalikke jaburaid maailmarekordeid tunnustab riik sellega, et annab rekordi tegijale raha ja/või maja. isegi olümpiakuld tagab maja, kuigi ei see ei ole tavaliselt maailmarekordi lähedalgi. nii et eesti meeste meeskondlik maailmarekord eesnäärmevähki suremises väärib samuti tunnustust, demokraatia aluseks olev võrdse kohtlemise printsiip eelkõige. kellele anda maja? kas kõigile surnutele või üks kogu meeskonna peale. kui nii siis kuhu see maja ehitada. minu ettepanek on järgmine. kuna tegu on niikuinii sümboolse aktiga, tegijad sügavad teatavasti parematel jahimaadel taganääret, siis tuleb mõni olemasolev maja ümber nimetada eesnäärmemajaks, miks mitte stenboki maja, see stenbokk on üks võõras ja vanamoodu nimi, mis kellelegi midagi ei ütle. nii teemegi.

(:) pistke see vene lolledz endale...

tallina ülikool kavatseb avada vene kolledzi. ja mida ütleb vene keele kohta meie põhisedus ja keelesedus? ei midagi head, järelikult sellist asja ei tule. selge et tegemist on ahnuse ja multikulti väärõpetusega, minu tagasihoidlikul hinnangul on tegu ebasedusliku aktiivsusega - vaatame mis kohus otsustab. kaaluge härrased talina ülikoolist enne kui asju teete ka võimalikke kohtulahendeid. lugege multikultuuri ohtudest eplist ja nõmedusest sirbist. kummaline on see et vene suveniirid talina vanalinnas ajavad normaalsetel inimestel südame pahaks aga kriminaalse hõnguga vene tv ja kolledz maksimaksja rahaga ei huvita kedagi. jooge midagi lahjemat härrased multikulturnikud.

(:) van der eurourood keeb seebiks

see müüdav töll on nüüd kõigil hambus, rõõm. rõõm. rõõm. söögu oma sitta, jäi vahele närune mölakas, müüdav penisepikendus, molu, jobu, haige kusik. raisk, kummist lustipulk - pruuni ostaga. närune ja roojane inimlojus. jälgand.

(:) anonüümne tatt on teaduslik fakt

palju kurdetakse ja arutatakse anonüümse tatipritsimise teemadel. mainitud asjaolu võib häirida aga see on niisama möödapääsmatu kui muda rentslis. mõned inimesed lihtsalt on anonüümne tatt ja nad pole võimelised pritsima midagi muud kui anonüümset tatti. ma ei soovita nendega vahekorda astuda, pritsivad teile anonüümset tatti igasse auku. elage siis selle tundega edasi. tekib küsimis mida teha. tuleb kanda saapaid, et sokid ligaseks ei saaks, veel parem kõndida väljapool rentsleid, soovitavalt liikuda vabas looduses, mitte urbaniseerunud mülgastes. miks ma peaksin lugema lehti või nende kommentaare, kui ilukirjandus mõeldi juba tuhandeid aastaid tagasi välja, raamatupoed on suuremates linnades ja absoluutselt igas internetis. krisostomus müüb ka ilma krediitkaardita, ma ei sa aru muilles küsimus on. kui te sumpate kõrvuni anonüümses tatis, siis on ikkagi teie vaba valik. mõelge kuidas oma vabaduse jäänudeid sihipärasemalt kasutada. muud midagi.

(:) tunnistan ausalt ingridi üles ja kõik teised ka, erutavate memuaaride II köide

ühesõnaga olid kaheksakümnendad, hall ja rõõmutu okupatsiooniaeg. tartu, te kujutate isegi ette. emajõgi, ajakirjandusõpingud, seltsimees uus loeb nõukogude grafomaania aluseid, seltsimees olesk prääksub lihtsalt igavusest, sekka muidugi ka mõni helgem hetk, ann malts või antiigi unt, ehk reet kaski, kes ei väsinud mind düsgraafia pärast alandamast. pole siis imestada, et lühikest aega pidasin haaremit, mis koosnes ernditult kursuseõdedest, kust neid muid naisi ikka võtta. oli neid kolm, neli või viis, enam ei mäleta. lugu algas mingis telepraktikumis, kus tuli suvalisi asju lindile jäädvustada. noored ei mõtle ju muust kui seksist, nii siis hakkasime tegema omaagsete filmide kavereid. oli selline film nagu saja aasta pärast mais, see rääkis viktor kingisepa elust, mina mängisin kingiseppa, sest ma olin üleni karva kasvanud, habeme pärast sain filmis peaosa, nahkmantel oli mul ka, võibolla sai see määravaks. lihtne oli mängida, ma ainult kas seisin või lamasin, teised mässasid kaametate ja heliga. mäletan kahte episoodi, ühes olin ma seotud ülikooli kohviku raudaia külge, milleks jumal seda ise teab. teine episood oli aga mahlakam, see kujutas viktor kingisepa haaremit, kingisepp vedeles maas ja tegi suitsu, kuruseõed tantsisid kõhutantsu, võimalik et nende hulgas oli ka ingrid, hilisem lähivälismaa. isegi warhol ei oleks võinud midagi uimasemat lavastada. sellega on minu pihtimuste ametlik osa lõppenud, paraku lõppes haaremiperiood koos võtteperioodiga. kahju.

(:) tunnistan ausalt ingridi üles, käisin temaga

oli mis oli, aga häbenema ma seda ei hakka, käisin ingrid tähismaaga (hilisem ingrid lähivälismaa) ühel kursusel, see oli tartus ja aasta oli siis 80+, ingrid oli siis ikka ulka noorem ja valitses karm okupatsioonireziim, preesnev oli juba surnd ja mingi loll kehtestas kuiva seduse, ime et see see aeg üldse üle elati, ma olin siis veel karsklane muidugi, nii et polnd hullu. selles mõttes, teisem mõttes aga oli asi ikkagi enam kui hull. ega siis peale nikkumine ja taksoviina muud meelelhutust ei olnudki. tartusse soome telekas ei paistnud. ma juba ütlesin et oli raske elu, tervise peale hakkas. täna pole aega pikemalt rääkida, homme kirjutan oma suhted ingridiga põhjalikult lahti. muide, ma ei mäleta, et ingrid oleks kunagi öelnud midagi, kui talt just ei küsitud.

(:) tibladele saksa kodakondus; torujuhtme poole

keskuses on mul kaks iad lugu, ühes tõestan veenvalt, et tiblad peavad saama saksa kodakondsuse: "Nüüd moosivad gastroleerivad murjanid meid, et me annaksime tibladele Eesti kodakondsuse, ehkki ka see pole eriti hea kodakondsus. Saksa oma on parem, saab abiraha ja ei pea tööd tegema ega keelt õppima. Elu nagu moslemite paradiisis – ainult peksa naist ja joo viina, muret mitte mingisugust.

Seaduste järgi ei tohigi migrantidele ebakvaliteetset Eesti kodakondsust pähe määrida. Kuidas nad siia üldse said, kas Eesti valitsus tõi, kas eesti rahvas küüditas? Ei olnud nii, oli pakt kahe riigi vahel, need olid Saksamaa Ribbentropi isikus ja Venemaa Molotovi isikus.

Mõlemad kirjutasid alla.

Nii et saada on kolonistidel ikkagi ainult kas vene või saksa kodakondsus."

teises loos olen torujuhtme poolt: "Torujuhtme vastu on ainult lollid ja värdjad, see on see gaasitoru, eks ole. Kõik haritud inimesed on selle toru poolt. Aru küll ei saa miks, aga ju siis on vaja olla. Haritud inimesed on minu meelest ikka õigete torude poolt olnud. Ma olen ka siis toru poolt."

(:) luuletamine - see käib sul üle jõu 3. osa

8. ja nüüd põhiline luuletamise võimatu missiooni juures. eelnevast võis teile jääda mulje, et luuletamine on intellektuaalne distsipliin. ärge ennast petke, nii see ei ole, luuletamine on toore jõu manifestatsioon. oma reeglite peale surumine lugejale, seeläbi inimkonnale ja sealt edasi kogu teadaolevale maailmaruumile. esimeses osas kirjeldatud reeglid aitavad jõudu otstarbekalt kasutada, teises osas loetletud näpunäited aitava jõu raiskamisest hoiduda. aga ka kõige põhjalikumad ettekirjutused ei anna teile jõudu juurde, kui teil seda ei ole, nii nagu liikluseeskirjad ei asenda rullnokale bemarit. strindbergil oli õigus kui ta kadestas kaasaegseid kirjanikke, et kõik on temast targemad ja mis kõik, kuid samas lohutas august ennast kindla teadmisega, et temas põleb kõige suurem tuli. tuli, jõud või vägi ongi luule ja luuletaja juures kõige tähtsamad.

9. nii nagu füüsikas saab objekte liikuma panna ainult energia, nii saab ka lugejas emotsioone tekitada ainult jõupositsioonilt. nõrgad ja loovusetud võtavad omaks rutiini, rutiin aga ei tekita mingeid emotsioone. tugevad ja loovad aga võtavad rutiinist selle, mis on neile kasulik. keegi ei pääse rutiinist 100% - luuletaja kasutab võõrast keelt, ta pole ise välja mõelnud sõnu ega grammatikat, ta kasutab tuntud zanre ja töövõtteid: võrdlusi, epiteete, metonüümiaid… meil pole valikut, võime oma keele välja töötada, kuid omas keeles rääkides ei saa sinust keegi aru. elekter vajab juhet, jõud vajab vormi. vorm on alati võõras, jõud seevastu on alati oma – vägi ei saa tulla kusagilt väljast.

10. küsimus on selles, kas sul on jõudu või ei ole. selgusele jõuda ei ole aga sugugi lihtne. tuleb jõudu katsuda, kuid nagu spordiski, ei lasta sind lambist olümpiale, tuleb kuidagi maakonna võistlustele saada, siis eesti koondisesse pääseda, em kinni panna jne. kirjandus on aga veel palju julmem kui sport, spordis võistled sa ainult nendega kes on staadionil, kirjanduses tuleb sul aga molli anda ka kõigile surnud klassikulte, suva mis keeles ja ajal nad on oma viirused valmis kirjutanud, sa pead kirjutama nende jaoks viirusetõrje ja levitama oma nakkust inimeste peades. üks nõks on siin veel, sul tuleb teha kahjutuks ka veel sündimata kirjanikud ja tühistada nende teosed veel enne nende kirjutamist.

11. selleks et viia ennast kurssi sellega, mis parasviisi kirjutatakse ja mis on kirjutatud enne sind on tarvis meeletult tugevat organismi. andmemahud on piinavalt suured, tervist laastavalt mürgised ja suures osas täiesti kasutud. et õppida olulist ebaolulisest eristama tuleb väga palju lugeda, see on lihtne töö. kui selleks et kogu seda raamatulasu töödelda, eristada oluline ebaolulisest, varastada sealt kõik töökindel ning õppida prognoosima järgmiste põlvede kõiki võimalikke vastukäike, selleks on vaja jõudu. nõrk lugeja langeb raamatukogu saagiks, temast saab lugemissõltlane või autoriteetide ori, tugev näeb raamaturiiulites ainult ülesrivistatud vaenlasi ja annab väärika vastulöögi – ta kirjutab tõhusamalt.

12. ma ei liialda, kui ütlen, et vaenlase kuju piirjooned tekivad teie silma ette ehk alles pärast aastakümnete pikkust pimeduses kobamist. enamus kirjanikke sureb pimedatena, nagu kassipoeg solgipalges. algaja luuletaja alustab kergematest harjutustest, esiteks püüab ta aru saada maailmast enda ümber, see on luule lihtsustatud mudel. tegelikkus on hõredam kui luule, seega on ta algajale jõukohane. enne luuletuse kirjutamist püüdeke valmis saad arvamuslugu mõne ajalehe jaoks. pea kõik suured kirjanikud oskavad ennast väljendada essee vormis, see tähendab et neil on olemas mõistus, pole võimalik tõusta mõistusest kõrgemal, kui oidu pole. et saada üle lati, selleks peab evima latti. nii jaan oks kui juhan liiv olid suurepärased esseistid.

13. korduvalt on luuletust võrreldud aatomipommiga, aatomipomm hakkab tööle siis, kui toimeaine saavutab kriitilise tiheduse, vajalik tihedus aga saavutatakse toore jõuga – koordineeritud plahvatused pressivad plutooniumitüki kokku – nii lihtne see ongi. tiheduse mõttes on võrdlus pädev aga luuletuses ei ole liiasust, aatomipomm on aga ilmselge raiskamine, nagu ma kusagil öelnud olen: sea tapmiseks ei ole sõda tarvis. saati siis tuumapommi. okupatsioonivõimul oli tuumapomme sitaks aga inimeste hinged olid tarbimispoeesia kerge saak. nii lendaski okupatsioon koos oma pommidega kuradile ja meist said pangaorjad ilma ühegi tuumalaksuta. reklaam sõi ajud ära, meil polnud jõudu oma mõistust kaitsta ja jäime kõigest ilma, ka oma riigist.

14. luule kõige tähtsam funktsioon on enesekaitse, luule on vaimne immuunsussüsteem, kui vaimne enesekaitse ei toimi, siis imbub sisse igasugune saast ja hävitab kogu organismi. aga pole olemas jõuetut enesekaitset, nii et jõuame jälle vallutussõdadeni tagasi. ilma vallutussõdadeta ei saa me ennast kaitsta – tänapäeval valatakse pommidega pähe ainult neile, kellel immuunsussüsteem toimib – muud lömastatakse reklaami, propaganda ja demokraatlike väärtusega. Kui võrdleme pommidega vallutatud alade suurust ja vallutuse tõhusust, näeme et ei toimi ikkagi, vietnami sõjad kaotatakse. samas reklaami, meelelahutuse ja meediaga sodiks pekstud alad on pankadele lõpuni truud. usupropaganda, reklaam, meelelahutus ja meedia ongi kõige mõjuvamad ja samas kõige poeetilisemad käerauad, mida ajalugu tunneb. see on kõige suurem jõud.

järgneb

(:) viru poeg sai konrad mäe preemia

eesti kuntielu on täielik müstika, viimane üleloomulikult võigas ja mõistusevastane mõtteroim ning kuntsiringondi solvanud tehing oli konrad mäe kunstipreemia andmine viru pojale. viru pojana tuntakse vilen künnapu poega august künnapuud. vilen teadagi on monsteroosse viru keskuse isa. viru poja looming on oma esteetuiliselt väärtuselt viru keskusega võrreldav - hall, igav, häiriv ja vaimset keskkonda reostav.

(:) luuletamine – see käib sul üle jõu – II osa

7. juba adolf hitler ütles, et rahval puudub õppimisvõime, kui selle eest on tal fenomenaalne unustamisvõime. see tarkusesõna kehtib veelgi enam luuletajate kohta, heal luuletajal on kohutavalt halb mälu. siit tulevad konkreetsed juhised, kuidas oma halba mälu sihipäraselt kasutada. on asju mis tuleb unustada, kui sa tahad lugejas esile kutsida midagi muud peale põlgliku grimassi või haigutuse:

A unusta riim. miks? sellepärast et kotisjooks on ebapopulaarne spordiala. eesti keeles pole keegi pärast august sanga korralikku riimilist luulet kirjutanud, riimi viljakad võimalused on juba ammu ära kasutatud, jäänud on rutiin ja enesepettus, kõik kaasaegsed riimilised luuletajad on läbikukkunud. Erandiks on mõned kõvad tegijad, kes suudavad ennast riimipidurist läbi närida, aga nad kasutavad alatuid trikke -värskendavad riimi slängi, pärisnimede, võõr- või murdesõnadega – nagu priidu beier ja contra. muudel on riim ainult risuks jalus. unusta ära.

B mis on luule, selles oli esimeses kuues punktis juttu. riimi ma seal ei maininud, samuti ole ma kunagi öelnud et luule on ilusad sõnad ja/või õilsad teemad. laps, liblikas, armastus, lumehelves, vaim, hing, hõng, lavendel, jumal, saatus, hämarus, sügis ja tõivet. need kõlavad küll kenasti aga kui kõlupea neid ritta sätib ja vahel sekka suure algustähega Õnn kirjutab, on tulemuseks pask, mitte luule. vahel tõusevad ilukõne pidamatuse all kannatajad kitshi tasemele nagu näiteks väike emaehin või mathura aga luulega pole sellel nüril käsitööl kõige vähematki tegemist. veel halvast luulest. unusta ära.


C peatükid A ja B kirjeldasid halva luule madalamat levelit, kuid on olemas ka väga hästi kirjutatud halba luulet. sageli on mainitud põhu autoriteks filoloogid, tõlkijad ja muud raamatutega otseselt või kaudselt seotud isikud, kirjanike lapsed või naised, muuseumitöötajad, õppejõud jms jüri talvet, enn lillemets, koff kelle eesnime ma olen unustanud, elo viiding, viiu härm, rein raud… see on pikk ja kasutu nimekiri, mille jätkamisel pole ühtki mõistlikku põhjust. oskavad kirjutada aga keegi ei saa aru miks nad kirjutavad või mida nad öelda tahavad. unusta ära.

D halva luule eraldi alaliik on sektantlikud hämarusejüngrid. üldjuhul veedavad nad oma elupäevad uku masingu teoste ees pihku pekstes. kõige piinlikum on aga see, et masing ei ole olemuslikult ja läbinisti sogane, lihtsalt tema lugejad on juhmid, ega saa asjale pihta. andres ehin rääkis kunagi ühest masingu luuletusest, mille kohta keegi oli masingule öelnud, et küll on äge sürrealism. masing küsinud põlglikult, kas sa siis seda polümeesia müüti ei tea. ehin tõi näiteks teise masingu luuletuse, mis räägib turmaliinist ukse taga magavast jumalast – ilusad sõnad ja hämar kujund? tundub nii? Sittagi - turmaliin paistab mõne nurga alt läbi ja teise alt ei paista - füüsika, muud midagi. ehe poeet-obskurant on lauri sommer, masingupeetuse all kannatavad ka jaan tooming ja hulk muid vähetähtsaid ja õnneks ka väheviljakaid tartlasi. juhan viidingu koopiate sekt oli kunagi palju arvukam, kuid vaimukust pole võimalik jäljendada, kui vaimu pole, nii ei jõudnud nad raamatuteni ja kadusid kiiresti käibelt. seevastu hämarus on aga igale idioodile võimetekohane, nii et masingu kultusele ennustan ma pikka iga. on mida unustada.

E okupatsiooni raske pärand moodustab meile raamatukogudes, kirjastustes ja tavamõistuses luule lipikut kandva lima põhimassi. kõik need minninurmed, arvisiiad ja debooravaarandid on surmigavad, lisaks neile leiame raamatukogudest veel igasugust jälkust nagu paulhaavaoksad, airakaalud ja ralfparved. seda et saast raamatukogudes hapneb, ei saa kellelegi süüks panna, meie kirjanduslugu on genotsiidi, rumaluse, tsensuuri ja orjameeluse all palju kannatanud. aga et mingid vaarandid ja siiad telliseformaati taastrükkis välja tulevad on piinlik ja häbiväärne – pole siis ime, et lihtne inimene läheb poodi ja vaatab - õu jee - luuletused, loeb lehest müügiteksti ja taas õu jee - ehk peaks lugema. ei pea. vaimuhallus pole luule. unusta ära.

ps
kõntsa tasakaalustab hetkel ainult ott arder koondkogu, õnneks on beieri lahjendatud valikkogu lähiajal ilmumas.

F ei tohi unustamata jätta ka nürimeelset klassikat, mis on rämpsluule ammendamatu allikas ja vaimne seljatagune. mida on meil täditseva anna haava või kuivikust gustav suitsuga peale hakata? või debiilselt lämiseva hendrik visnapuu või küündimatu johannes semperiga? mitte kõige vähemati. see kergekaaluline literatuur on imbunud õppekavadesse, poelettidele on ta nagu kleebitud ja kurat võtaks, see alamõõduline kräpp kehtib ikka veel mõõduandva etalonina. isegi võrku riputatakse, ei usuks, kui ei oleks lugenud.

Armastajad vaid mõistavad kosutust tähtede peekrist:
joovutav punane suu, hardusläikene silm,
haledus kui maakaugete närbade helkide pärast,
kaasluse mälestus, kevad mahlade uus!
Kallid ju küll üksteisel' me süllegi vaibumisihas,
kakskord kallimad veel koos küsind nooruse teed.

jälk. gustav suits
muide, koidula on veel võikam:

Noore pääva ergud silmad
tuuleõhk on äratand;
lillenupud lahti löövad -
kuis neid päike ehitand!
Silmavett, mis ööse vilu
nende sülle valada
võttis, hiilgvaiks pärliehteks
ümbermuudab, värvib ta!

unusta ära

(:) viimase justi arvustus

selle lihtrahvalikult siira väljaande kaanel on traditsioonikohaselt midagi inimnäole sarnanevat. ma ei tunne seda isikut, ma pole kunagi varem kuulnud ta nime ja vähe sellest, ma ei taha temast mitte kõige vähimatki kuulda - ma olen mälumängus ka ilma seltskonnalehti lugemata päris kõva käsi, viimati jäi meie koondis sindis kolmandaks. mõned loevad lollilehti selleks, et nalja saada, eks ta ole, mina loen samal eemärgil turgeenjevit ja äripäeva, neil pole kruuda haisu juures, vähemalt äripäeval ei ole. kui minna aga detailsemaks ja hakata analüüsima, siis detailid on vastikud ja analüüsida pole midagi. muide, ma ei ole kunagi vanud portaali, mida igal pool reklaamitakse, ka seda ei lähe mul tarvis, uudised minu lähedalt? ma loen pärnu postimeest, oma toa uudiseid tean ka ilma suvaliste portaalide abita.

(:) luuletamine - see käib sul üle jõu - I osa

luuletuse kirjutamine on kõige keerulisem asi maailmas. planeet on punnis täis edukaid ärimehi, suuri poliitikuid, esimesi armastajaid, tippsportlasi ja täiesti arvestatavaid sarimõrtsukaid. luuletajaid praktiliselt ei ole, pean silmas selliseid, kes oskaksid muuhulgas ka luuletust kirjutada. erinevalt külakurnamisest, populismist, pornograafiast, murdmaasuusatamisest ja kirvega pähe löömisest ei ole luules kõik lubatud. poeesias valitsevad kindlad reeglid. te ju isegi ei aimanud et midagi sellist on olemas.

1. luuletus tekitab tundeid. luuletust on väga lihtne testida, kui loed ja tundeid ei teki, siis pole tegu luuletusega. luuletus sarnaneb anekdoodile, ta kas ajab naerma või ei aja. siin ei ole vahevorme, pooltoone ja tingimusi. null või üks. ainus erinevus luuletuse ja nalja vahel on see, et luule tundeskaala on laiem. töötava luuletuse tekstinäited leiate andres vanapa raamatutest sisukord ja pihlakavein. mainitud raamatud on oivaline õppematerjal, sest neis on läbisegi töötavad ja mittetöötavad luuletused, kui sa vahet teha ei suuda, pole luule sinu jaoks.

2. luuletus on tihe, luuletuses pole liigset, korralikust luuletusest ei saa ühtki sõna välja visata, ilma et tekstikvaliteet kannataks. humoresk ei pea tihe olema, kes on näinud filmi aristokraadid, teab et head nalja võib venitada kas või tunde, luuletusega nii teha ei saa. pikem luuletus on 100% proosa, mis võib paremal juhul sisaldada iseseisvaid terviklikke luuletusi. võtame näiteks visnapuu värssromaani saatana vari, kus siin luule on?

3. igal luuletusel on algus, keskpaik ja lõpp. tüüpnäide on haiku, esimene rida juhatab sisse, teine arendab edasi ja kolmas toop ennustamatu lõpplahenduses. enesestki mõista kirjutatakse eestis pea eranditult halbu haikusid, vt timo marani viimast raamatut, üksikuid positiivseid näiteid leib antoloogiast kõik on kusagil, mille analüüs on mul kusagil siin.

4. haiku on töökindla luule printsiipide mõistmiseks tarvis endale peakolu sisse tampida. mahupiirang on ühemõtteliselt defineeritud nii et ta peab tihe olema; struktuur on paigas - algus: juba mainitud algus, keskpaik ja lõpp; töömeetod on loomise ja hävitamise harmoonias, kas esimest rida loovad rutiini, kolmas hävitab selle; aines on paigas - olmeline + literatuurne, st japsid kasutasid küll valdavalt loodusmotiive aga intelligentne inimene saab aru et realistlik materjal on oluline, samas kirjutab mahupiirang ette vihjelisuse, tsiteerimise ja muud literatuursed tehnikad; jämedas joones öeldes inimese ja jumala loodu paremik, peab luuletuses esindatud olema, japsid valisid jumalalt looduse ja inimeselt luule, hea maitse

5. ja nüüd jõuame põhiliseni, kogu eelpoolmainitud ollus sulatatakse tervikuks sinu enda nägemuse, jultumuse, sajoobi, idee, kire, perverssuse või muu sarnase abil, kõik mis luuletuses on peab alluma sinu kontrollile - pole vahet kuidas me oma sisemist väge nimetame. luuletaja on oma luuletuse peremees, sellepärast ma ütlen et pole luuletajaid. võta suvaline eesti luule antoloogia, see kubiseb autoritest, kellest nende enda tekstid on üle sõitnud. paras.

6. kujund. eelmises punktis räägitu võtab kokku üks lihtne sõna . kujund. lihtsalt öeldes on kujund lillepilt, mis tähendab rohkem kui temal kujutatud lilled; kui on ainult lilled, pole kujund. kujundi tüüpe on muidugi arvukalt, aga põhiline on visuaalne kujund, kirjakoht mida on võimalik ette kujutada. kui tahad olla edukas luuletaja, kirjuta oma asju nagu filmiskripti - kõike peab saama ette kujutada. sellest rääkis juba william s. burroughs ja loll kes tema raamatuid ei loe. ka masing mainis kusagil, et kui on mingi universaalne pühakirja tehnika, siis on see visuaalne poeesia. see ei tähenda et te peaksite meelemõistuse kaotuseni piiblit või masingut veeni süstima - lugege ulmekaid, neid pidas masing kaasaegseks pühakirjaks. võtke philip k. dick, isegi eesti keeles on lugeda. pkd on hea näide sellest kuidas abstraktseid filosoofilisi ideid visualiseeritakse löömaka kujul. see on sinu aabits.

järgneb

(:) lipstok tõestas et 5000 võib ära surra

eesti panga president, keegi lipstok, igati autoriteetne ja pädev isik majandusküsimustes, tõestas äsja veenvalt, et viie tuhandese brutopalgaga võib ära surra. me kõik teame tema avaldust, mille kohaselt ta väitis et võib viie tonniga kuus ära elada, kui ajakirjanikud palusid kulud lahti kirjutada, väitis eesti panga pressikoll, et see jutt ei tähenda mitte midagi. kuidas ei tähenda mitte midagi? kui viie tonniga ei ole võimalik ära elada ja see ei ole võimalik, sest isegi ekspert lipstokk ei suuda tõestada, et viiekaga jääb ellu, siis tähendab see seda, et viie tonniga sureb ära. seda teavet võiks keegi kultuuriminister jänesele edastada, kes mingil arusaamatul põhjusel ei pea ennast kerjuste ministriks, kes aga viskab kohe ooperile miljoni, kui selgub et moosekandid ei suuda 8 tonniga ellu jääda. muide, kulka kirjanikustipid on oluliselt väiksemad kui 8 kilo kuus, pealegi tuleb selle eest maksta sotsiaalmaks, rentida tööruum jne jne

(:) muide, eesti kirjandus kõlbab lugeda

kui juba eestikeelseid plogisid ja ajalehti loetakse, siis peaks asi olema otsustatud ilma pikema diskussioonita. aga tee mis tahad ikka ja jälle kargab kuskilt välja mõni veidemanni tüüpi põhulõug, kes hakkab nimesid ja teoseid nimetamata jahuma elava eesti kirjanduse loetamatusest. ma pole kunagi ühtki mongoolia kirjaniku teost lugenud aga ma ei hakka sel teemal mölisema. kui ei tea siis ole parem vait, ütles buda. mul läks siin ühes kultuuripoliitilises sissekandes ootamatult elavaks kommivahetuseks elava eesti kirjanduse loetamatuse teemal. uurisin siis milliseid elavaid eesti kirjanikke lugupeetav oskas nimetada, nimesid tuli neli, üks kirjanik oli paraku mõne aasta eest juba surnud, niisiis kolm. et oleks aru saada mida ma mõtlen loetava ja elava eesti kirjanduse all olgu näiteks 20 luuletajat - km sinijärv, jürgen rooste, priidu beier, fs, ilona laaman, mari vallisoo, kauksi ülle, olavi ruitlane, hasso krull, triin soomets, jaan kaplinski, andres ehin, kalev keskküla, piret bristol, kaupo meile, ivar sild, kaie talviste, pe rummo, ene mihkelson ja veiko märka. ilma nimedeta kirjandusest rääkida ei saa, muidu tuleb välja hämar lima nagu sommeri poeesikool 10/2007 loomingus, mis 16 leheküljel nimetab kolm nime, ei maini ühtki raamatut ega tsiteeri ühtki teost – kui sommeri kirjatöös asendada sõna luule ja lulka (mida see tähendab küsige autorilt) sõnadega põllumajandus ja kartul ei muutu tekst ei arusaadavamaks ega segasemaks.

(:) geniaalne näidendi idee tuli

ajame siin pärnus teet kasega näidendiasju, teemaks eesti ajalugu, nii ja naa, kaunis rakse tundus alguses olevat leida visuaalset lahendit aja kulgemisele, erinavatele aegadele, tulevikunägemusele, kõigele mis rääkides on tore ja huvitav aga proovi seda lavale tirida - ära tegin. hommikul ärkasin teise vaatuse keskel aplausi peale ja pilt oli ees. sihuke pilt mida on võimalik reaalse eelarvega ja ilma arvutimägedeta teostada. tase. vähem rügamist, rohkem und, nii tehakse häid asju. kahe nädala töö ühe ööga. võtan vastu õnnitlusi, lõuna ajal valan ideed failivormi ja kütan kasele edasi. õige pealkiri on veel puudu aga isegi tekst on olemas, täielik müstika. võimalik et unenäole aitasid kaasa kaks filmi mida ma eile vaatasin üks oli kogupere zombikas Fido, mida ma soovitan kõigil adamsi perekonna lainel olevatel isikuel endale soetada ja teine oli miski kingi jutu järgi tehtud poolkõva toode profikirjanike elust pealkirjaga 1408, seda võib rahulikult pool tundi vaadata aga kui hakkavad toimuma üleloomulikud asjad, siis on näha, et lavastaja pädevus on sellest maailmast.

(:) ilulõgatud tüüpe diskrimineeritkase ja mitte vähe

pean silmas ilukirurgide kliente - nad teevad investeeringuid, et nooremad välja näha, nad tahavad, et kõik peaksid neid nooremateks kui nad tegelikult on. neid lõigatakse noaga. fakt on see et nad on sündinud sellel ja sellel aastal, mitte kaks aastat hiljem, nagu nende välimus meile ütleb. võrdleme ilulõikuse läbiteinud tädi onuga, kes laseb oma sugu muuta, sarnast on palju, onu teeb investeeringuid et naine välja paista, ta tahab et kõik teada naiseks peaksid, teda lõigatakse noaga. aga see pole veel kõik, ta saab passi, kus tema sookood on muudetud. ilulõikuse läbinud tädi ei saa uut isikukoodi, ehkki näeb noorem välja. see on diskrimineerimine, siin pole võrdset kohtlemist. inime investeerib mollilõikusse miljoneid aga pass paljastab ta hetkega. miks nemad ei või ühiskonna jaoks olla need, kelleks nad ennast lõigata lasevad. asi on ju sama moodi seksis nagu soovahetuse puhul. seks võib passi tõttu luhtuda. see on ometigi katastroof.

(:) kriminaalne idee - vene TV maksumaksja rahaga

kodanikud multikultuuri aktivistid rahvusringhäälingust nõuavad kultuuriministrilt 50 000 000 ( loe viiskend milli) krooni venekeele telekanali jaoks. see nõue on selgelt ebaseaduslik sest põhisedus ütleb et, riik on eesti rahva ja kultuuri säilitamiseks. punkt. vene telekanal ei ole eesti kultuur, saage aru, pole eesti kultuur. Nii et raha ei saa. minister jänes ütleb, et see on väljapressimine, sest siis tuleks raha teistelt valdkondadelt ära võtta. loe sportlastelt ja ametnikelt. Mu meelest tuleks ka raha parasiitidelt ära võtta ja anda kultuurile aga mitte vene kultuurile. põhiseaduses on meil punkt mis räägib kultuurautonoomiast, st tee ise oma vene kanal kui sul raha on. kultuurautonoomia ei ole riigi kohustus vaid inimkilbi vabadus. vabadused ja kohustused on meil lootusetult sassi aetud, põhjuseks kirjaoskamatus - poliitikud ja ametnikud ei saa põhiseadusest aru. see telekanali rahanõue pole mitte väljapressimine nagu arvab lp jänes vaid põhidedusliku korra õõnestamine.

(:) kuidas mind jalgadega taoti - tartu 88

ehk mälestusi sellest, millest ansip mitte midagi ei mäleta, peatükk memuaarideraamatust ilmus ajalehes keskus 2005 aasta 13 numbris, kirjaoskajad tunnevad mu loomingut põhjalikult aga klassika ülelugemine eesti ekspressi paljastuste valguses teeb maailmapildile ainult head. peaministri kantselei mälu osakonna juhataja tool kisendab mu järele.

(:) ma ei loe kõike mida kirjutan

Vahemärkus - väga paljud liigid surevad välja. Milliseid vaimse arengu märke ilmutab meelelahutustööstus ja reklaamimajandus? Seega pole kasv ratsionaalne. Siit jõuame järeldusele, et mitte kõik inimkooslused ja isendid ei peaks kontrollimatult vohama, tuleb teha valik, kes kasvab, kes kahaneb. See on aga rassismidogma ja genotsiiditabu vaguses mõtteroim.

Vastutab loomulikult inimkonna vaimne eliit, meie helgemad kõlupead. Seega Pol Poth prillidega-tüüpidele-kõplaga-pähe poliitika ei tundugi nii mõistusevastane tegevus, otse vastupidi. Paraku läheb punaste khmeeride praktika vastuollu demokraatiadogma ja terrorismitabuga.

Ehkki haigused on kontrolli alla, siis muud inimmassi reguleerivad tegurid nagu sõjad, orjapidamine, ületootmine ja hedonistlik-perversne maailmavaade vohavad endiselt. Ega meil muud lootust olegi, kui oma väljasuremispraktika jätkusuutlikele kultuuridele sõja, panganduse ja meelelahutusega peale suruda.

Õige - ja tipptehnoloogia kasutajad sarnanevad oma kirjaoskamatuse ja madalate instinktide kummardamise poolest loomadele.

Nimeta ajaloost tuntud suurlinnu, mis on tänaseni püsima jäänud? Ja kui on jäänud, kui tähtsad nad tänapäeval on? Võrdleme endise hiilgusega. Castaneda on eelkõige ilukirjanik, või ma eksin? Õõv ei haaku muu tekstiga, ilmselt kiirustamise tagajärg???

Globaliseerumine ja materialism on tõlgendatavad loomuliku arenguna, kui tõlgendada laiba lagunemist ja pinnasega üheks saamist loomuliku arengu viimase etapina.

Vaevalt et keegi oma naudinguid ja liisinguid unustab, tähtsad on nad vaieldamatult, nii nagu kasvaja vähitõbisele. Olevikuga piirdumine on ülim vaimne askees, müts maha nende vaimusuretajate ees. Su kirjatöös on lootust, hoia sellest kinni.

ps
need olid märkused ühe esse juure, mida ma retsenseerisin, esse nimi oli kasvamise koorem

(:) mida mu vanad silmad... kultuuriimperialist

hommikutelevisioonis nägin kõige ehtsamat ja limasemat kultuuriimperialisti. oli üks eestikeelne tädike, kristlik misjonär, kes pöörab marimaal paganaid. teatavasti on mari el ainule riik euroopas/selle vahetus läheduses, kus elatakse paganalikul kombel. looduseusk on eluviis, olen ise näinud vabariikliku ajalehe peatoimetajat, kes kurtis et põsekoopad on käest ära, vaja hiide minna ja podgoogolid õige puu alla viia. selle asemel et käia mööda maailma ja tutvustada üht vähestest autentsetest kultuuridest, käib see tümikas seal ökopühilastele kärbseid pähe ajamas. võigas ja vägivaldne mutike oli, paraku saatejuhid ei paljastanud tema vastutustundetut käitumist, mis on vastuolus mitmete eestis alla kirjutatud rahvusvaheliste konventsioonidega, mis kaitsevad väikeseid kultuure ja muu hulgas ka suulist pärimust.mMiks sellist kriminaalset ja lolli asja mahitatakse – täiesti arusaamatu. muide see silmakirjalik tüüp varjas oma kultuuriimperialistlikku poliitikat rahvariietega, võõra mundri kasutamine on ka kultuurikonfliktides eriti alatu.

(:) minu kahetine suhe - akohol

mõne aja eest kutsuti mind etv saatesse vabariigi kodanikud, alkoholi erinumbrisse. ent proletariaadi diktatuur ei võimaldanud mul kodust lahkuda - remont on hullem kui katk. kahju, seega ei saanud ma üles astuda ühena vähestest, kes on padukarskluse köidikutest välja rabelenud. kena oleks olnud endiste joodikutega kogemusi vahetada. mina olen sven, endine karsklane, küll oli halb; tõesti oli halb. joodikud ja karsklased on palju kannatanud, kümnest kehapõrgust ja vaimurentslist läbi roomanud... paraku jäi rahval see valgustuslik vaatemäng nägemata. aga mis siin pattu salata, korra karsklane, elu lõpuni karsklane - pole sellist asja nagu endine parajuslane. korralikku joodikut pole minust ikkagi saanud, pudelid kogunevad toanurka, kogun neid eesti kirjanduse varaste aastakäikude ette 1914-1935. enamus on avamata, teatavat liikumist tähendan ainult veinisektsioonis. külalistest pole ka abi, mõned on samasugused vannabeejoomarid nagu ma ise, teised on esteedid ja ei puuduta ühtki ollust mis maksab vähem kui... pole tähtis, arvan et nad lihtsalt kardavad juua. karsklased ei usalda oma pimedat poolt, looduse heasoovlikkust ja oma koomas kehast mööda jalutavate isikute parimaid kavatsusi veel vähem loodavad nad õnnelikule juhusele ja jumala armastusele pildi kaotanud isikute vastu. karsklased ei lähe sinuga luurele.

(:) mind ei huvita kinnisvarauudised

absoluutselt ei huvita kui palju küproki hinnad kukuvad, kas või kuidas liis lass juhib mõnda arhipelaagi kinnisvarabürood, kas eesti majandust on vaja pidurdada või kiirendada, aga tore oleks küll näha kuidas mõni toomas annus kohtulikule menetlusele allutatakse. ühesõnaga mind ei huvita kinnisvara arendajate, nende finantseerijate ega poliitiliste käsilaste kuritööd, see teema on ju ammu selge, mind huvitab kui kauaks nad betooni peale pannakse. iseäranis huvitab mind rahvaliidu maadevahetus ja kinkekorterid ja sõbradžiibid. ehk ikka saavad mida kerjasid. mida on meil rahvaliidu tõurastamisest õppida - nõrk partei õgitakse elavalt koos oma rahastajatega. nii et küsimus on selles, milline partei järgmisena häältest ilma jätta ja seega konkurentide ette lõhki kiskuda heita. oletatavasti keskerakond, rohelised pole veel jõudnud varastada, sotside hiilgeaeg jääb raudtee reastamise perioodi, valida on veel isamaa ja reform aga nende populaarsus on parajasti vastikult kõrge. nii et kui rahvaliit on rummus endale koha leidnud tuleb viivitamatult asuda keskerakonna mõju häältebaasi vähendamisele. sellest võib isegi küllalt olla, sest suurrahastajad toetavad kõik, st varastavad koos kõigiga. kahe kolme partei hävitamise järel peaks ka poliitikute ülesostjad välja surema. uued tulevad muidugi peale aga siin ei aita küll muu kui parteide rahastamisseaduste muutmine. riiklik rahastamine ja piiratud meediapind. kõik.

(:) eesti vabariigi peied - ja sinust tehakse sülti

eesti riigile tehakse kohe ärtust ära, riigipöörajad, värdjad ja sisevaenlased loovutavad lähitulevikus põlisrahva iseseisvuse. kes ei lugenud nappi komentaari eplist, ega seda sama lugu delf siis võtku vaevaks ja lugegu minutist tõde

mõned tekstinäited toomnas liiva igati asjatundlikust matusekõnest:

Kui veel kaks aastat tagasi käis see tont ringi püstipäi, avalikult, siis pärast seda, kui prantslased ja hollandlased lükkasid rahvahääletustel tagasi Euroopa konstitutsioonileppe projekti, on tont hoidunud varju, talitades salaja, hiilivalt.

Üksnes Iirimaa on teatanud, et paneb reformilepingu rahvahääletusele. Ülejäänud riikides tehakse asi vaikselt ära, parlamendihääletustel.

Üksnes Suurbritannia, Iirimaa, Taani ja Poola olid kaubelnud endile välja mõningad optsioonid või reservatsioonid. Eesti ei kaubelnud endale ühtegi eriõigust.

Euroopa Komisjonist konsolideeritud teksti, siis öeldi talle ära: valitsusjuhid olevat juunis kokku leppinud, et konsolideeritud teksti ei avalikustata enne reformileppe ratifitseerimist.

Kui võrrelda rahvahääletustel tagasi lükatud konstitutsioonilepet ja nüüd sõlmitavat reformilepet, siis välja on jäetud üksnes kaks konstitutsioonileppe projekti 448 sättest - need mis puudutavad EL hümni ja lippu (vastavad sätted on niikuinii vastu võetud aastatel 1972 ja 1986).

Vaatamata asjaolule, et kõik valitsused kinnitavad oma kodulehtedel nagu ühest suust, et reformilepingut ei saavat kuidagi võrrelda konstitutsioonileppeaga, ei maksa luua illusioone: natuke rohkem kui aasta pärast kehtib meil uus konstitutsioon. Eesti on muutunud regiooniks Euroopa superriigis.

Näiteks energeetika, kosmose hõlvamise, transpordi, Euroopa Keskpanga poliitika, tsiviilkaitse, erikohtute, intellektuaalomandi õiguse, rahvaalgatuste, kultuuripoliitika, turismi, migratsiooni ja piirikontrolli, kuriteo-ennetuse ja politseialase koostöö alal tehtavate otsuste suhtes ei saa Eesti enam vetot panna. Vetoõigus on jäänud üksnes otsuste suhtes, mis puudutab relvajõul sekkumist (s.o kaitse- ja sisejulgeoleku küsimustes), samuti perekonnaõiguse ja Euroopa prokuratuuri pädevuse küsimustes. Isegi EL otsuste vastuvõtmise mehhanismi on muudetud nõnda, et olemasolevaid lepinguid saab muuta ilma valitsustevahelist konverentsi kokku kutsumata. Seega on isegi Suurbritannia, Iirimaa, Taani ja Poola eriõigused illusoorsed ja lühiajalised.

Kui hinnata sisu, mitte vormi, siis võib kindlalt öelda, et tegemist on uue konstitutsiooniga, kes väidavad vastupidist, need valetavad.

1.
Uut regulatsiooni on vaja selleks, et muuta Luksemburgis asuv Euroopa Kohus ülimuslikuks kõikide Euroopa kohtute suhtes.
2.
Euroopa Liidust saab juriidiline isik. Kuivõrd ainupädevus enamuses asjades on läinud Brüsselile, siis ka välislepingute sõlmimise ainuõigus läheb üle Euroopa Liidule.
3.
Esmakordselt nähakse ette Euroopa Liidu maksude kehtestamise õigus.
4.
Uue riigi tekkimisega kehtestatakse kõikjal (teatud üleminekuperioodi jooksul) rahaühikuna euro. Vahetuskursi määrab edaspidi juba Euroopa Keskpank. Kus suitsu, seal tuld: devalveerimisjuttudel võib olla iva sees. Nüüd saab selgeks, miks Eesti valitsus euro kasutuselevõtuga enam ei kiirusta: see surutakse meile peale väljaspoolt.
5.
Eesti jaoks kõige suuremaks murelapseks tuleb pidada ehk migratsiooniküsimuste andmist Brüsseli kompetentsi. Kui seni saabus Eestise keskmiselt kümmekond asüülitaotlejat aastas, siis Euroopa föderatsioonis saab teoks praeguse õigus- ja sisevoliniku Franco Frattini nägemus, mille kohaselt hakatakse asüülitaotlejaid jaotama liikmesriigide vahel õiglaselt, seda juba alates 2010. aastast alates.

... iga-aastaselt üle 2000 pagulase vastuvõtmise kohustus.

(:) luulefestival ja luulevõistlus

kultuurilembene valgamaalane avaldas pikema inteka mille ajendiks on 2ILU festival ja luulevõistlus HULLUD NÄEVAD:

Uus suur festival
2ILU festival erineb tavapärasest nürimeelsest luulefestivalist nagu ööklubi rehvivahetus töökojast. Lisaks luuletajatele näidatakse rahvale ilusaid naisi ja moehilpe, tegu on moe ja luule sünergiaga. Välisele glamuurile liitub mõttemaailma disain.
Teine erinevus on valitud esinejad, luuletajad pole mitte need, kes igal festivalil piinlikustunnet ja igavust levitavad vaid tõeliselt suured anded.
KM Sinijärve mõõtu megastaarid esinevad koos tõusvate tähtedega nagu Kressa ja Valdmann. Elitaarne hassokrullilik vaimupeenus on maitsestatud maalähedase olaviruitlasliku vemmalvärsiga.
Lisaks astuvad üles Pehk ja Ilves, kes konkureerivad muusikaturul parimate indipändidega. Menüüs on koolilaste luulekava, luulevõistluse võitjate esinemine, kõnekoosolek ja palju muud esteetilist elamust pakkuvat.
Eelkõige aga erineb 2ILU festival muudest selle poolest, et on esindatu ka väline ilu ning glamuur, luuleprogrammi täiendavad moeetendused ja ooperiaariad Kai Kallastu esituses.

Eesmärk on tasakaalustatud maitseelamus. Selle aasta festivali märksõna on hullult ilus, 2ILU toetab Pärnu linnavalitus.


2ILU festival

23. - 24. novembril pannakse
Pärnu Moodsa Kunsti Muuseumis
toime uus suur
2ILU festival

festival juhib tähelepanu
välise ilu siseküljele


A
reedel 23. nov 19.00
kolmetunnine luule, moe ja ooperietendus
Hullult ilus

vaatemäng sisaldab modelle,
hullumisele keskendunud ooperiaariaid
ja parimat võimalikku luulet

Esinevad:
KM Sinijärv, Olavi Ruitlane, Kaupo Meiel, , Hanno Valdmann, Hasso Krull, Kaarel Kressa, (:) kivisildnik, Jaan Pehk ja Aapo Ilves

B
Laupäeva 24. nov toimub Kunstnike Majas
kõnekoosolek teemal
Hullud – enamus või vähemus?
Lisaks luuletajatele esinevad helilooja Andrus Kallastu, dramaturg Urmas Vadi ja ulmeguru Jüri Kallas.

2ILU festivali korraldavad
Pärnu linn, Kultuurilabor ja Vaimse Rutiini Preventsiooni Sihtasutus

C
Hullud näevad
on luulevõistlus gümnaasiumi astmele

luuletajatest žürii hindab -
loovat lähenemist ja nägemuslikku kvaliteeti

žürii ei hinda -
ilukõnet, vägivaldset riimikangutamist,
igavust ja muid tavaluule elemente

parimad esinevad
2ILU festivali peaprogrammis
23. novembril 19.00
Pärnu Moodsa Kunsti Muuseumis

tehnilised tingimused:
2-3 luuletust
luuletuse pikkus 5-15 rida

võistlustööd saata oma nime all
10. novembriks meilile
kivisildnik@yahoo.com

žürii: Olavi Ruitlane, KM Sinijärv, Kaupo Meiel, Hasso Krull jpt

võistluse korraldavad
Pärnu linn, Kultuurilabor ja Vaimse Rutiini Preventsiooni Sihtasutus

(:) avalik haiku lp aapo ilvesele

see et te mõtlesite psaiku välja on väga hea, see et me ei tea mis asi on psaiku, kuidas seda süiake või mis on ta sisu, ei lähe neile üldse korda. siin haiku vastuseks teie psaiku kommentaarile, millele ma vormikohaselt vasta ei saanud, sest plog pani näkku

(:)
psaiku on hea ei
usu et sisu talle
midagi lisab

.

(:) keda võib karistamatult ahviks nimetada

kirjutasin just riigikogu ahvidest ja tuli mõte, et ehk annavad kohtusse. kujutan juba vaimusilmas ette, et nad peavad tõestama, et pole ahvid. tuleb õiguskomisjoni esimess, sügab vasaku käega üle pealae paremat kõrva ja laseb püksid maha - näete - saba poel. mis ahv ma siis olen. kisub särgi ka maha - näete - karvakasv on õige kidur, õõtsutab ennast aga ümiseb uuuh, uuuuh, uuuuh... vandemehed noogutavad mõistvalt koonusid, vandemehed st vandenõulased ja korruptandid. siis tuleb advokaat, kahel jalal, ärev sumin saalis, advokaat esitab kohtule geeniuuringud, mille kohaselt inimese ja inmarvi geenid erinevad paar protsenti. selgub et minu väide on peaaegu 100% täpne, mida aga ei saa öelda riigikogujate väidete põhimassi kohta. advokaat toob näiteks võimupartei valimisväite viie rikkama riigi kohta... kohtusaalis puhkeb hala ja hammaste kiristamine, advokaati ja kohtualust tabavad banaanikoored ja üheksakümne kaheksa protsendilised ahviväljaheited... kaitsja ei jõua kunagi ettevalmistatud kaitsestrateegia järgmise punktini, mis räägib usuvabadusest ja teadusliku maailmavaate legitiimsusest.

(:) riigikogu ahvid mahitavad korruptsiooni

see et kõik suured parteid on meil suure raha palgal, ei tohiks kellelegi uudiseks olla. mina küll ei imestanud, kui luges hommikult suurt pealkirja, et riigikogu kavatseb varjata parteide rahaallikaid. mida nad siis peavad tegema, kõik nagu üks mees politseisse minema ja segakoorina kisendama: me kõik võtame oligarhidelt raha, me kõik oleme korruptandid, kedagi meist ei huvita riigi ega rahva huvid, me oleme oma rahastajate ustavad orjad. oleme reeturite jõuk ja seakari. mentaliteedi muutmise võimalus on maailma loomisest peale olemas olnud, kasutanud on seda ainult liina tõnisson. soosaarel on õigus, kui ta arvab, et korruptsiooni vastu ei aita rahastamise läbipaistvusest, see ei saa kunagi olla lõpuni läbipaistev, abi on ikkagi ainult meediapiirangutest - kõigile parteidele võrdselt eetriaega, võrdselt leheruumi ja võrdselt plakatiruutmeetreid. meediamahtu saab kontrollida, rahavooge mitte kunagi.

(:) tõestatud fakt - luule kvalifitseerub massihävitusrelvaks

viimased päevad olen vaikinud, vaikus oli tähendusrikas, sest korraldasin eksperimendi filmikunsti ja luule esteetilise toime võrdlemiseks. koostasin kaks kontrollgruppi - teemadeks film ja luule. filmikunsti esindajaks valisin rahvusvahelise suurprojekti georg. võrdlesin rahalademetest ja globaalselt tunnustatud kunstimeistrite elukutselisest südameverest valmistatud kroonijuveeli (muide kriitiku/ametnike/publiku absoluutse ja kõigi aegade lemmiku) toimet, esimese ettejuhtunud eesti luuletusega. luuleraamatut ma mööda riiuleid otsida ei viitsinud, seega olin sunnitud ta ise komponeerima. mingit ideed ei olnud, kirjutasin siis ka georg otsast. välja tuli haiku, laisa literaadi lemmik

(:)
georg ots laulab
kõik gulagi naisvangid
menstrueerivad

võrdlesin kahte toode ja ohhhhhhh seda üllatust - suvaline luuletus põrmustas megafilmi paari sekundiga. kaastunne georgi omastele, matvere koerale ja vene propagandaraha raiskajatele.

(:) 90ndad - mandunud nagu 50ndad

kas viiekümnendatest ja neljakümnendatest on midagi võtta, eesti kultuurielust, kohalikus vaimuilmast laiemalt - ei midagi, leeberehtid ja otsad ei paku nõudlikumale maitsele muhvigi, väliseesti jätame mängust välja. 90nendad ja 00ndad on täpselt sama kurb aeg, uus ühiskonnakord on inimesed lömastanud, brutaalne kapitalism on vaimuelule mõjunud sama halvasti kui laamendav sotsialistlik kolonialism. kultuur on mõlemal juhul pea olematu. stalinistid tegelesid agitatsiooni ja propagandaga, kapitalistide toodavad tooteid ja lahutavad meelt. mõttetegevus ja eneseväljendus on mõlemale režiimile võõras ja isegi kahjulik. ka dissidentlus võtab vastikuid vorme, nii nagu metsavendlus ei andnud kultuurile midagi, nii ei rikasta ka vasakliberalism kultuuripärandid. liiga toores, peavool on nüri ja sellele vastanduv pole parem. väliseestluste ei ole, selle funktsioone täidab vaikselt manduv sisepagulus. endise aja inimesed, kes uut moodi ei saa ega tahagi. kel pole väljundit televisiooni, seltskonnalehtedesse ega tänavarahutustesse, kes on liiga laisad ja rumalad, et levitada perverssusi ja multikultuuri. kes ei saa rahaasjadest aru. paremal juhul jõuavad nad ajakirja jobu tagumisse veerandisse. tavaliselt ei jõua nad üldse mitte kusagile. neist on mõõdukalt kahju. neist on vähe kasu. erinevalt pagulusest pole sisepagulane traagiline vaid koomiline tegelane. keegi pole talt midagi ära võtnud, talle lihtsalt ei lange midagi osaks ja see vähene, mis tal anda on. seda ei keelata ega põletata, see lihtsalt ei huvita kedagi. priidu beiereid ei ole enam ja kui nad on, siis nad lihtsalt on.

(:) kui eesti ametnik kuuleb sõna kultuur haarab ta sõnaraamatu järele

vähemalt peaks haarama, meelelahutustööstuse idioodid kirjutavad ühe loo teise järel sellest, et süldi ja saasta piletimüügi käibemaks on kuidagi seotud kultuuriga, et riik peab oma kohuse kultuuri ees täitma - kõigepealt õpime tähed selgeks, siis töötame mõned aastad aabitsaga, seejärel viime ennast kurssi ühiskonnakorralduse alustega ja kunagi ehk jõuame põhiseaduseni - see dokument räägib eesti kultuurist - paraku elton ei lähe eesti kultuuri lahtrisse ja nutke või halage ka riigil pole eltoni ees mitte mingeid kohustusi. kas on selge? kogu meelelahutus pole kultuur ja kogu kultuur pole eesti kultuur. see on keeruline, mõttekäik, nii et ma kordan veelkord üle. see et ma lähen mänsonit vaatama, ei tähenda, et maksumaksja peaks mu eralõbu kinni maksma. ma olen isegi veendunud, et ooperitrupp, kes nälja pärast estooniast põgeneb, võik tingimisi saada teatavat riigi toetust, ikkagi paljud neist on eesti kodanikud, kuigi esitavad saksa ja itaalia repertuaari, või saksa ja itaalia eeskujude järgi meisterdatud maavillaseid koopiaid. ma teeksin erandi eestikeelsele algupärasele eesti ooperile, toetasin seda, kui raha üle jääb aga eltonile väänaksin kaitsetollid selga. konventsioon on meil alla kirjutatud, kultuurilise eneseväljendus mitmekesisus on kaitse alla võetus, see tähendab et kultuurimperialistid saavad jalaga munadesse, eltoni maaletoojad esimeses järjekorras. kultuuriimperialism on eestis ebaseaduslik, maksusoodustusi see sitt saama ei pea.

(:) uppuv rott - müüt või tegelikkus

nädalavahetusel talus meenutasin virila muigeda müüdipurustajatest puremata käibetõde teemal - rotid lahkuvad uppuvalt laevalt. leidsin veeämbrist ühe õige kobeda isendi, peagi raporteeris troonipärija, et köögis on magusterava kastme pudelisse uppunud veel üks näriline - selle sugu, vanust ja liiki oli raske määrata, igaljuhul oli ta loll ja karvane. fakt on see, et päris kuu pealt kukkunud need hiired-rotid ka ei ole, vähemalt tunnistavad nad jüri lina õpetust mürgisest hambapastast. kas olete tähele pannud, et rotid söövad hambapasta ümbert ära plastiktuubi aga pasta jätavad järele. kui ei ole siis uurige elu, paranoia lokkab loomariigis isegi rohujuure tasemel. ma saan aru, et delfiinid ei pese hambaid aga rott, see primitiiv, kes kõngeb esimeses ettejuhtuvas kastmepudelis. allakirjutanut tabas meeliülendav kogemus, mille järel langesin sügavasse ent unenägudeta meditatsiooni.

(:) mohamad hassani õnnelik abielu

logol on illustreeriv tähendus. ma jälgin propagandistlikke näidisperekondi erakordselt pineva huviga; kunagi tehti film ratastoolitibist ja ta (ja kui ma õigesti mäletan ta äsja vabadusse pääsenud) mehest, kõik oli ilus aga mis edasi sai - oh õnnetust, oh seda nuttu ja hala. tänased lehed tõstavad inimkilbile iraagi rassist mohamad hassani ja tema eesti rassist abikaasa kadri hassani harmoonilise abielu, arvestades eesti perekondade efemeersust loen seda lugu kiiremini kui muid. ma mõistan et multikultuur vajab elavaid pühakuid, töölise ning kolhoositari lahutuse järel tahab meediaruum täitmist aga ma kahtlustan, et tegu on rassistliku kirjatööga, isikuid ei tohi rassilistel põhjustel halvustada aga neid ei tohi ka rassilisel põhjusel soosida. lugu lehes on avalik tähelepanu, mille pälvimise põhjused pole mulle lõpuni arusaadavad. oletan et tegu on demokraatliku võrdse kohlemise printsiibile sülitamisega. mingeid silmapaistavaid saavutusi noorpaaril ette näidata ei olnud - hassani ei olnud isegi aasta isaks valitud. jääb arusaamatuks millest see lugu siis ikkagi rääkis ja kellele.

(:) atkrõvai pljad - jalaga vastu sõitvat bussi

blogitud elupildikesed on mulle lapsest saadik vastikud, ent juhtum meenus mulle eile veriste naljapiltide doki vaadates, etv näitas kordust. lugu juhtus teatri vastas, hamburgeri bussipeatus, bussi nr oli 6, kell oli 7 tuuris. mõtlesin et bussijuht kindlasti peatub ja teeb sõimu ning jalahoobi peale ukse lahti. ja just nii ta tegigi, ristmikuni on peatusest mõni meeter, fooris süttis punane ja uksed avanesid nagu võluväel. kes filmi ei vaadanud, sellele teen lühikokkuvõtte, taani leht avaldas prohveti karikatuurid, pikalt oli juttu sellest kuidas moslemid märatsesid ja põletasid taani saatkondi ning panid karikaturisti pea eest välja miljon taala. liiga pikalt, uut ei olnud seal midagi, peale ühe sümpaatse iraani revolutsionääri - lahe taat oli. paari lausega ja möödaminnes aga selgus et sama lehe sama toimetaja otsustas sõnavabadust arvestades avaldada ka iraani holokaustikarikatuurid, mõte tuli avalikuks ja taat kaotas töö. iraanlastel oli õigus, tatised eurooplased, teil pole tegelikult mingit sõnavabadust. toimetaja oli sõna otses mõttes sõnatu ja väga hädise olemisega; seevastu karikaturist, keda jahivad paljamõrvarid oli aga enesekindlus ise ja näitas uusi araablasi mõnitavaid pilte, tõsi, neid enam ei ilmutatud; töötu toimetaja mainis läbi pisarates maa avanemist jalge all. huvitav et ma polnud sellest toimataja vallandamisest ja holoka piltidest meie lehtedest lugenud, arvasin ikka, et meil on sensatsiatsiooni müümise vabadus. aga eks elu õpetab: märatsemine ja vägivallatsemine annab igal juhul tulemuse. atkrõvai plajd - jalaga vastu sõitvat bussi.

(:) Marilyn Manson tegi! Marilyn Manson tegi!

iga kultuurihuvidega inimene teab, et grupp veidrikke seostab Marilyn Mansonit põrgu, kuradite ja koolivägivallaga. linki ma panema ei hakka, lugu järgmine - üks mänsoni Tsärgi ja mustaks värvitud küüntega loll lasi jälle koolis püssi. tüüpiline rott ajakirja jobu kaanelt, amokk andis ainult neli haavatut ja raipe enda. särk särgiks aga ma küsin lugupeetud idiootidelt, mis teksad tal jalas olid? kui paljud mõrtsukad kannavad leviseid aga kergetööstuskompleki ei seostata tapatalgutega. kui paljudel mõrtsukatel on punaseks või roosaks värvitud küüned? kui paljud on koolis lugenud tolstoid või twaini? praktiliselt kõigil mõrtsukatel on arve mõnes pangas. ostsin pileti mänsoni kontserdile ja kustun kõiki usumärtasejaid jeesusplakatitega meelt avaldama - tahan meelelhutust kogu raha eest ja tühjade silmadega näkku sülitada.

(:) kilplased on superhitt

täna ostis raadio 2 ära minu positiivse programmi kilplaste kolumni esitamisõigused, millal eetrisse tule ei tea; nüüd lähen sujuvalt üle valideerimisteemale fYsanKqETD

(:) eesti naise autor sai nobeli

lessing on ju eesti naise autor. tema romaanid Kui vanad suudaksid ja Hea naabri päevik on ilmunud väärikas sarjas "Eesti naise" raamat. millest raamatud räägivad, alustame lõpust: "Jane Somers, kes on ka raamatu minajutustaja, on eduka naisteajakirja peatoimetaja asetäitja. Ta on kaotanud viimase kahe aasta jooksul raske haiguse tõttu nii mehe kui ka ema ning tunneb vajadust oma väärtushinnangud üle vaadata. Juhuslikult kohtub ta rohupoes üheksakümneaastase Maudie'ga ning kahe naise vahel tekib kummaline ja ootamatu side." eelmine kõlab aga paremini: "... peategelaseks taas Jane Somers. Sedapuhku tuleb tema ellu ootamatult armastus, mees, kes on paraku abielus. Edasi kulgeb ka esimesest Jane Somersi raamatust tuttavate tegelaste elu ning muidugi tuleb Jane'il aidata lahendada probleeme õelaste elus." oli see jalinek mis ta oli aga ta levitas vähemalt pornograafiat, lessing on 90 aastat pingutanud aga asjata, stalini preemiat ma sellele eidele ei anna. pole millegi eest anda.

(:) tahtmata olla prohvet - savisaar saab võimule

see millest ebapopulaarne 0,2% partei rääkis ammu enne viimaseid riigikogu valimisi on kujunenud kurvaks reaalsuseks - majanudkasv on haihtunud, kinnisvaramull peerukärinal lõhkenud, pangaorjasid kihutatakse tänavale, teine link veel, samas räägib savisaar sellest, et tema maksab kodutute võlad - selge et mehike on varsti pukis. kas orjad uue baraki saavad on muidugi kahtlane. nii et kes tahab võimul püsida võtku pööbli võlad kohe üle. ma rõhutan et seda tuleb teha viivitamatult ja hullumeelse meediakära saatel. muidu tuleb lronksivärvi polaaröö.

(:) toetan pino kuiva seduse ideed

pildil taevalike naudingute standardpakett. pino ajab õiget asja. kas tõesti ei saa siis ilma lakkumata olla. joodikurämps maga ennast välja. kuiva seduse poolt on vähemalt kaks kaalukat argumenti 1. pimeda roolijoodiku ohutuks muutmiseks pole muud võimalust 2. viinapudelile hoiatussildi kleepimine ei toimi aga joodikute sildistamisega oleme lootusetult hiljaks jäänud. 3. vähemkaalukas argumetide reas esimene - mulle on kuiv sedus suva pohh 4. küll on aga tore vaadata kuidas joodikuteparv inisedes mööda seinääri vaarub 5. vahelduseks on isegi kuiv sedus igati teretulnud 6. keskerakond tuleb alati ja igas mõttes üle trumbata 7. eesti vodkaturism soome on ikka täielik tase 8. lipsuga ahvid tuleb sundida jooma kõige sitasemat salaviina 9. vodkakultuur on vene rida ja kuiva seduse alla kannatavad kõige enam kilplased 10. ööklubid haisevad õlle järgi

(:) GEORG nürimeelne rämpsfilm naispenskaritele

pildil matvere koer, georgikultuse häbiplekk. veiko märka paljastab selle hädateo nurjumise põhjusi sõltumatus nädalalehes - osundan: "Filmis puudub vaimukus... Eesti meedia ette kallutatud suhtumine “Georgi” määras vastuvõtlikuma publiku jaoks selle linastusjärgse vastuvõtu. Kõrgemalt on ikka valusam kukkuda. Küll nähti vaeva, et filmi nägemata selle vastu huvi kütta. Kogu see protsess oli sama primitiivne kui Hruštšovi ajal, millal sajad töökollektiivid mõistsid hukka Boriss Pasternaki romaani “Doktor Živago”, ilma et neil olnuks vähimatki võimalust seda üldse lugeda. Ajakirjanikud kujutasid ette, et isegi kui tegu ei ole hea filmiga, saab sellest vähemalt suur film. Aga ei saanud...Kõige õnnetumana esines selles vaimupuudega kooris jälle ETV, kes filmi tegemisest tehtud filmi näitas – demonstreerides nõnda täielikku oskamatust teha vahet oluliste ja ebaoluliste asjade vahel. Kersna, sul oli õigus!

(:) michael jackson kirjutas mulle et...

oma kirjas euroopa fännidele kirjutas popikunn: "mul on viimasel ajal väga kiire olnud… üsna peagi aga saan sinuga jagada huvitavaid ja üllatavaid uudiseid oma viimastest pingutustest. sinu lakkamatu armastus ja toetus on minu jaoks väga oluline. ma armastan ja hindan sind kogu südamest..."

kui aega saan siis vastan talle, et mul on aega sitaks, kuigi me teeme taugiga paalti mille nimi on "sõda ja rahu". taugi ninaga on kõik korra, ka minu nina püsib visalt vanal kohal.

(:) PLEIPOI erootiline integratsioonimootor

kuulates riigiraadiost vene lehtede ülevaateid, on korduvalt kõrva riivanud tõuküsimus, ma ei pööranud kõigele sellele vene naiste ja genofondijuttudele mingit tähelepanu, et lihtsalt mõne ullikese fantaasiad, aga ei ole ühtegi - inimkilp on läinud sõnadelt tegudele - eesti pleipoi esinumbri kaanel on vene tädi ning pedofiilse hõnguga erootika lipulaev vanilla nintsa osteti üles ning vananev tööjõud, vähemalt nii väidab meedia, vahetatakse verisulis slaavi tibide vastu. kokkuvõtteks - käib meie seksisümbolite teadlik ülevõtmine. ei lähe läbi. me vaatame ikka eesti naisest pilte ja loeme kosmopolitääni kõrvale.

(:) küsitlus: kust sa AIDSi said?

vastusevariandid järgmised

1. töölt
2. koolist
3. kodust
4. kaubakeskusest
5. ühistranspordist
6. tartust
7. ööklubist tallinn

vastake ausalt ja tehke seda kommentaari kasti, vastused antakse edasi aidsiennetajatele, ajakirjandusele ning kolmele mõjukale rahvasaadikule Lauri Luikile, Tiina Orastele ja Ene Kaupsile. No vaat

(:) viisitamm langes tsensuuri ohvriks

mõistetavatel põhjustel on pärnu leht allergiline kõige mart viisitammega seonduva suhtes, seega on huumorisektsiooni reaktsioon loogiline - mart tsenseeriti välja

(:) kilplane ehk inimkilbi komponent

rein sikk püstitas eile kuskil ajalehes küsimuse kuidas nimetada muulast, sama hästi võiks muidugi küsida kuidas nimetada puulast ja tohtlast, sest käibiv terminoloogia on tõenäoliselt solvav. võimalike solvangute vältimine on keelekorraldusliku printsiibina dementne, seda tõestab veenvalt poliitkorrektsuse viljatu praktika.

siiski soovitan ma sisulise täpsuse huvides nimetada koloniste kilplasteks, sest okupatsiooni ajal eestisse lohistatud isikkoosseis on sisuliselt anastatud alale installeritud inimkilp, mõttega kaitsta röövvallutajate sõjasaaki. Eristada saab russokilplasi, järgmise lainena siia imbuvaid globaalkilplasi ning lähiajaloos pöörises edukalt dekoloniseeritud saksakilplasi.

HANS SOLO - uus suur superkangelane

pildil greeteke ja hansuke

eile näitas eesti kanal filmi pornotööstuse vürtsikast köögipoolest, boogie nights, muuhulgas tuli jutuks mitu korda keegi pornokunn oli tähesõdasid vaadanud, hea sõnaga mainit ka Hans Solot, selle kõrval on istuv veis täiesti pädev tõlkevaste

(:) tänane hullumaja puhveti sooduspakkumine - tasuta VEIKO MÄRKA

täna kell 18.00 pärnu
kunstnike majas tsaplini taga
esitleb geniaalne humorist
veiko märka oma raamatut
lendas üle marmortahvli

(:) projekt R-VEIDEMANN NÄGIJAKS õnnestus 100%

postkastis oli uus muusa, selles kirjutan inimkilbi teemadel, soovitan lugeda, aitab mõista integrante ja nende sabarakke, täna postimehes hullab jälle r. veidermann, kes otseselt viitab uurimusele, mille kohaselt ka eesti keelt valdavad, eesti kodakondsuse saanud ja keskmisest rohkem teenivad tiblad jäävad siiski tibladeks. Põhjus on selles, et eelkõige on nad inimkilp ja alles seejärel inimesed. Pean silmas inimkilpi mille moolotov installeeris siia vene imperialistide sõjasaagi kaitseks.

peagi ilmub värske keskus milles tõestan veenvalt, et inimkilbile peaksid sakslased andma oma kodakondsuse, riibentropp nad siia lubas, las merkel koristab ära, pakti vene lepingupool on oma kohustusi täitnud, vene kodakondsus on kõigil tibladel saada aga nad ei taha seda. õige – mina ka ei tahaks, kui saksa pass oleks varnast võtta.

samas keskuses on mul ka pikem kirjatöö gaasitoru poolt koos täieliku faktoloogia ja ümberlükkamatu argumentatsiooniga. pole põhjust häbeneda, see on üks eesti ajakirjanduse värvikamatest lehekülgedest, isegi vana munn j. v. jannsen on minu kõrval kasimata ninaalusega poisike.

pärnu postimehes võitlen ühe perverrsse jääliustiku vastu, mida kohalik linnavõim kavandab ilma detailplaneeringuta, ilma riigihanketa, ilma muinsuskaitse loata, ilma kohalike elanike arvamust küsimata, ilma keskkonna mõjusid hindamata võõrale maatükile rajada, vaasa park on muide riigi omandus.

(:) pärispatt darwini moodi

kas sa ahv ei tea, et sa oled süüdi kliima soojenemises, aastaaegade vaheldumises ja üldse - sa ei tohi enam hingata, sest just nii tekivad orkaanid.

see et meie planeedil maailmamere tase kõigub 100m piires on 100% tsiviliseeritud inimeste süü, saurused ei puutu kuidagi asjasse - panete tähele, kui osavalt pärispatt on leidnud tee darvinistide südamesse.

CO2 kui maailma lõpp jutud on eriti lapsikud, algkooli bioloogia ütleb, et taimed söövad süsihappe gaasi, seega CO2 õgitakse ära punkt. küsutakse juurdegi. Nii nagu raha ei ole kunagi liiga palju, nii ei sa ka CO2 kunagi küllalt.