kolmapäev, oktoober 31, 2007

(:) luuletamine - see käib sul üle jõu - I osa










luuletuse kirjutamine on kõige keerulisem asi maailmas. planeet on punnis täis edukaid ärimehi, suuri poliitikuid, esimesi armastajaid, tippsportlasi ja täiesti arvestatavaid sarimõrtsukaid. luuletajaid praktiliselt ei ole, pean silmas selliseid, kes oskaksid muuhulgas ka luuletust kirjutada. erinevalt külakurnamisest, populismist, pornograafiast, murdmaasuusatamisest ja kirvega pähe löömisest ei ole luules kõik lubatud. poeesias valitsevad kindlad reeglid. te ju isegi ei aimanud et midagi sellist on olemas.

1. luuletus tekitab tundeid. luuletust on väga lihtne testida, kui loed ja tundeid ei teki, siis pole tegu luuletusega. luuletus sarnaneb anekdoodile, ta kas ajab naerma või ei aja. siin ei ole vahevorme, pooltoone ja tingimusi. null või üks. ainus erinevus luuletuse ja nalja vahel on see, et luule tundeskaala on laiem. töötava luuletuse tekstinäited leiate andres vanapa raamatutest sisukord ja pihlakavein. mainitud raamatud on oivaline õppematerjal, sest neis on läbisegi töötavad ja mittetöötavad luuletused, kui sa vahet teha ei suuda, pole luule sinu jaoks.

2. luuletus on tihe, luuletuses pole liigset, korralikust luuletusest ei saa ühtki sõna välja visata, ilma et tekstikvaliteet kannataks. humoresk ei pea tihe olema, kes on näinud filmi aristokraadid, teab et head nalja võib venitada kas või tunde, luuletusega nii teha ei saa. pikem luuletus on 100% proosa, mis võib paremal juhul sisaldada iseseisvaid terviklikke luuletusi. võtame näiteks visnapuu värssromaani saatana vari, kus siin luule on?

3. igal luuletusel on algus, keskpaik ja lõpp. tüüpnäide on haiku, esimene rida juhatab sisse, teine arendab edasi ja kolmas toop ennustamatu lõpplahenduses. enesestki mõista kirjutatakse eestis pea eranditult halbu haikusid, vt timo marani viimast raamatut, üksikuid positiivseid näiteid leib antoloogiast kõik on kusagil, mille analüüs on mul kusagil siin.

4. haiku on töökindla luule printsiipide mõistmiseks tarvis endale peakolu sisse tampida. mahupiirang on ühemõtteliselt defineeritud nii et ta peab tihe olema; struktuur on paigas - algus: juba mainitud algus, keskpaik ja lõpp; töömeetod on loomise ja hävitamise harmoonias, kas esimest rida loovad rutiini, kolmas hävitab selle; aines on paigas - olmeline + literatuurne, st japsid kasutasid küll valdavalt loodusmotiive aga intelligentne inimene saab aru et realistlik materjal on oluline, samas kirjutab mahupiirang ette vihjelisuse, tsiteerimise ja muud literatuursed tehnikad; jämedas joones öeldes inimese ja jumala loodu paremik, peab luuletuses esindatud olema, japsid valisid jumalalt looduse ja inimeselt luule, hea maitse

5. ja nüüd jõuame põhiliseni, kogu eelpoolmainitud ollus sulatatakse tervikuks sinu enda nägemuse, jultumuse, sajoobi, idee, kire, perverssuse või muu sarnase abil, kõik mis luuletuses on peab alluma sinu kontrollile - pole vahet kuidas me oma sisemist väge nimetame. luuletaja on oma luuletuse peremees, sellepärast ma ütlen et pole luuletajaid. võta suvaline eesti luule antoloogia, see kubiseb autoritest, kellest nende enda tekstid on üle sõitnud. paras.

6. kujund. eelmises punktis räägitu võtab kokku üks lihtne sõna . kujund. lihtsalt öeldes on kujund lillepilt, mis tähendab rohkem kui temal kujutatud lilled; kui on ainult lilled, pole kujund. kujundi tüüpe on muidugi arvukalt, aga põhiline on visuaalne kujund, kirjakoht mida on võimalik ette kujutada. kui tahad olla edukas luuletaja, kirjuta oma asju nagu filmiskripti - kõike peab saama ette kujutada. sellest rääkis juba william s. burroughs ja loll kes tema raamatuid ei loe. ka masing mainis kusagil, et kui on mingi universaalne pühakirja tehnika, siis on see visuaalne poeesia. see ei tähenda et te peaksite meelemõistuse kaotuseni piiblit või masingut veeni süstima - lugege ulmekaid, neid pidas masing kaasaegseks pühakirjaks. võtke philip k. dick, isegi eesti keeles on lugeda. pkd on hea näide sellest kuidas abstraktseid filosoofilisi ideid visualiseeritakse löömaka kujul. see on sinu aabits.

järgneb

11 kommentaari:

kuulitõukaja ütles ...

ohoo! ma ütlen
ootan järge

kivisildnik ütles ...

täna käib
järg üle jõu

kui keskil on küsimusi
midagi jääb hämaraks

andke tulla

Eddiesmoments ütles ...

njah.
oled kuskil õppejõud ka või jagadki ainult blogis oma tarkusi?
ja kui jutt juba selle juurde läks kes sa üldse siuke oled? ausalt öelda pole ma sust kuulnud.

LiizaKazz ütles ...

noh jah... maht olgu väike, kujund olgu kena ja nähtav, nagu filmiskript ja...

ma i tea

kõlab nagu reklaamlause treimise oskus - pane kokku ja lõhka

täpselt niimoodi tulebki seda kõike teha

võimalikult maksimaalselt nagu treipingil mingit tuumapommi

(üldiselt ma i usu, et tuumapommi eriti ohutu treipingil teha oleks, aga see vähemalt muudaks midagi)

luule ei muuda

luule -

see kurat tuleb tuulest

kui seda treipingil treida

tõeline luule on tuumapomm, aga seda tõelist on vist pea võimatu kirjeldada.

Hra Krull kirjutas 1992 aasta vikris hra Semperist, et tollele tähendas stiil rohkem, kui sisu, et stiil peaks olema mitteoluline. Või mai tea, sain temast niimoodi aru.

Mina eelistan vahel "Tekstimõnu" (mitte luuleteos, vaid teadustöö) korrastatud ja mõtestatud loogikatekstidele. Miks? Ärgem küsigem seda minult. Ilmselt pürgin tagasi romantikute udusesse hämusse mingist reaalsusest, mis äkki kuskil väga fragmentaarses tekstis lõkkele lööb.

Fragmente ei oska ma aga ise kirjutada. Kuid millegipärast usun, et hea luuletaja peaks nagu oskama tekitada vahel inimeses piinliku tunde, et inimene on võimetu teda lõpuni mõistma.

Hea luule pole reklaamlause. Aga noh... oodakem järge.

Katrina

kivisildnik ütles ...

neile kes koolis käivad
olen ma riiklik õppekava

luuletus on nagu dzungel
vaatad eemalt et küll
vohab aga kui võtad
pukkadeks lahti siis
on ökosüsteem ehk
teiste sõnadega matemaatika

seda mida ma räägin
ei pea tedma aga kui sa
luuletad teed sa seda
tahes või tahtmata
või oled plogija ehk prosaist

liizkazzile

ma loeks hea meelega
sinu vaateid luulele
koos selgitavate näidetaga

mis on see mis
tuulest tuleb
ja kuidas ta tuleb

kahtlustan et
tuul pole olemuselt
mõistuseülene objekt

kivisildnik ütles ...

reklaami ja kunsti
suhteid aitab mõista
järgmine tähendamissõna

kunst jäljendab
neljal jalal
seda mida reklaam
teeb kahel jalal

see mida me tunne
kunsti nime all
on algusest peale
olnud reklaam

ikoonimaal
piibel ja
muu sarnane
müüb jeesuse ihu

lembelüürika
ostab odavalt
ülejäänud ihu

tänaseks on osa reklaami
oma esmasest eesmärgist
kõrvale kaldunud
ning formaalseks muutunud

see ongi kunst

ilves@metsas.ee ütles ...

sekkusin:
http://aapoilves.blogspot.com/2007/11/ilvesmetsast-pead-sina-tde-lugeda-saama.html

LiizaKazz ütles ...

reklaam

reklaam

kas see pole mitte seesama koopamaaling seinal, millega tapeti mammuteid

oli üks Alver, Betti Alver

Kirjutas:

Maalija lõvipuuris

Maas skitsid kiskja rahutust kontuurist,
pilk purjus lainetava laka toonist,
ma segan värve, teades et sest puurist
ei vii ma ise välja ühtki joonist.

Kui lõvis, kelle küüntest õnn mind päästaks,
ma leiaks kas või mõistmist nagu sõbras, -
siis ometi mind kunagi ei säästaks
mu enda maalit majesteetlik tõbras.

(aasta siis oli 1936)

kujutagem siis pilti, et me kõik olles vähegi nn normaalsed inimesed kirjutame tekste selle nimel, et mitte tappa mammutit, vaid arva ära mis: sundida mingit idiooti, mingit nõmedat shampooni ostma. Sundida mingit idiooti, mingit nõmedat valitsust kiruma. Noh... Ja lõpuks me loomegi siis sellesamase lõvi, kes meid tapab, sest talle meeldib tappa.

Vsjo.

Kui aga kõik ongi ainult lõbu pärast kokku kirjutatud - olgu see siis Kivisildnik või jumal teab kesasi, siis keegi ei tapagi. Kõik läheb hästi. Miks? Ma ei tea.

Võib-olla inimeste mugavusest.

Võib-olla selle pärast, et tegelikult ju ei kirjuta kapitalismi eitaja midagi muud, kui üht oodi kapitalismile.

Mina vihkan selliseid suuri ideesid, millel ei ole mitte mingit pistmist luulega. Nagu ma väga halvasti talusin aborti torti.

Miks peab luuletaja mõtlema lapsesünnitamisele?

kerige kuu peale.

Me elame oma elu, mitte totaalset-fataalset toodan-tarbin-toodan elu. Ja seda kogu aeg. Seda peab isegi luulesse tirima.

Miks?

Luule on tuumapomm. Võib-olla selleks, et luuletajaks saada peab: ebanormaalseks saama. Peab kaua aega olema, enne kui kirjutama hakkad.

Rainer Maria Rilke.

Üks minu lemmikuid.

kivisildnik ütles ...

asi läheb huvitavaks, millised need suured ideed seal tordis ja abordis olidki

LiizaKazz ütles ...

Lõppmõte Abordiltordil tundus hämmastavalt ajalehelõikelik: abordiarstide armastus.

Hämmastavalt.

Aga pole hullu.
Juhtub paremateski perekondades või kuidas.

Kivisildniku mõte oli mängida, mäng muutus mõtteks Minu peas. Ja siis...

filmiskript filmiskriptiks.

Muide Koidulate ja Suitsude mahategemine on eluterve väga eluterve. Olin aasta tagasi viiendike õpetaja, mäletan küll, kui rõõmsalt nad mu kilget wimbergi stiilsete rütmiluuletuste suhtes armastastasid. Mina nimetan head kuuldavalt rütmistatud, mõtestatud ja riimitud luulet, seda lastele mõeldut, RÄPIKS.

Eluterve, aga samas filoloogina ja idiootse Eestimaa patrioodina, sellel, kellel vahel puudub oskus naerda, pean ma siiski eesti klassikute lugemist koolis - tähtsaks.

Hra Juhan Liiv on ju olnud ka Kivisildniku luuletuste pildiraamiks või mis? Postmodernistlik kirjandus? Kas sama pole ka mõnede Doris Kareva värssidega, mis sa enda juure mängima oled pannud? Kas lihtsalt selleks, et mängida või...? Mängida mõtte või mõttelagedusega eesti luules?

Mina lugesin küll juba 9. klassis Contrat ja soovitasin teistel ka lugeda. Neile meeldis. Eluterveks olemine on hea.

Marie Under on äärmiselt eluterve oma sonettides.

kivisildnik ütles ...

liiv, oks, under ja lepik on teine teema - klassikaski on pärle, ma ei vaidle vastu, aga üldpilt on masendav